Autorid: Pekka Erelt istub vasakult teises pingis paremal pool. erakogu

Tallinna 10. Keskkoolis õpetas seitsmekümnendatel matemaatikat Laskurkorpuse veteran Rajaleid, keda hüüti Rajaleidjaks. Muidu rahulik mees, aga kui vihastas, siis kärkis hirmsasti ja põrutas rusikatega vastu lauda. Ükskord otsustasime talle vimka mängida, ja just selle põrutamisega. Keegi paigaldas tema laua iga jala alla paukpadruni tongid, sellised ümmargused liistakad, mis peale lüües pauku tegid. Järgmine asi oli Rajaleiu vihale ajamine. Seegi õnnestus. Ta kargas tulivihasena püsti ja virutas mõlema rusikaga vastu lauda. Käis korralik kärgatus ja lauajalgade alt hakkas kerkima sinist suitsu. Vana rindemehena ta verest välja ei läinud, ehk ehmatas vaid veidi.

Täiesti endast välja ühe “vembu” peale läks ta kord siiski. Matemaatika klass asus esimesel korrusel koridori lõpus. Tund käis täie hooga, kui järsku visati midagi vastu akent. Rajaleid läks ja tegi õhuakna lahti (see asus suure ruudu all), et vaadata, kes seal tema tundi segab. Nagu ta oli akna avanud, sai Rajaleid sahmaka liiva ja muud puru vastu silmnägemist. See oli liig. Ta tormas klassist välja, karjudes “Miilits! Miilits!”.

Samas koolis leiutasid poisid, kuidas pimedatel talvehommikutel koolitundide algust edukalt edasi lükata. Mitmed jõnglased ehitasid endale elektrikorkide lühistamiseks vastavad seadmed.

Selleks tuli võtta tavaline pistik, selles kaks pulka vasktraadiga lühistada ja korpus kinni kruvida. Kui selline “kork” vargsi enne kella kaheksast koolikella seinakontakti lükati, käis hele plaks ja terve koolimaja mattus pimedusse. Kuniks kooliteenija oma korterist, mis asus koolimaja juurdeehitises, elektrikapi juurde jõudis ning korgid ära parandas, oli kulunud tükk aega, mida kasutati pimedas lõbusaks möllamiseks.
 
Kümnendas klassis tekkis meil poistega mõte keemiaeksamil väheke valskust teha ja oma tehnilist taipu paremate tulemuste nimel ära kasutada.

Ühel ööl, olles eelnevalt jätnud irvakile ühe söökla akna, tungisime koolimajja, muukisime lahti õpetajate toa ukse ja võtsime keemiaklassi ja kehalise kasvatuse poiste riietusruumi võtmed.

Meie geniaalne plaan nägi ette keemiaklassi all asuvast poiste riietusruumist üles vedada juhe, juhtida see linoleumi alt ühe konkreetse laua juurde ja ühendada metallist lauajalaga.

Riietusruumis asuv ots ühendati lintmakk Snezeti audioväljundisse, eksamil vastaja sai jalga spetsiaalsed sussid, mille ühe talla alla oli kinnitatud metallplaadike, sinna külge juhe, mis liikus mööda püksisäärt pluusivarukasse, kus asus lauatelefoni kõlar. Sisenedes eksamiklassi, tuli valjusti hüüda oma eksamipilet, istuda sinna konkreetse laua taha, panna metallplaadikesega varustatud sussis jalg vastu lauajalga, nõjatada pea kõlarit varjavale käele ja kuulata, kuidas poisid läbi maki mikrofoni eksamipiletit ette lugesid.
Kahjuks kukkus me plaan haledalt läbi.
Keemiaõpetaja märkas hommikul klassis ühe pingi juures kahtlaselt palju poriseid jälgi ja saamata küll millestki aru, ei lasknud sinna laua taha igaks juhuks kedagi istuma.

Lisaks pani kooli direktor tähele mööda majaseina üles looklevat juhet ja astus ootamatult riietusruumi sisse just täpselt hetkel, kui üks meist püüdlikult mikrofoni eksamipiletit ette luges.

Kuigi mitte keegi ei saanud seda tehnilist imet oma huvides kasutada, tühistati terve klassi eksamitulemused ja kuulutati välja korduseksam. Ebaõiglus missugune! :)
 
Meie koolis andis ajalugu vanem daam, kelle murelasteks olid noored kasvavad tütarlapsed. Ta kontrollis alatihti, kas sooja pesu talvel ikka kantakse.

Väga piinlik oli pubekaeas, kui bussipeatuses teiste kaaslaste ees seelikusaba üle pea tõmmati ja tädi omatahtsi kontrolli teostas.

Sama terror käis ka klassiruumis, kus ta halastamatult tüdrukute pluuse lahti nööpis. Et kas ikka on soe särgike seljas?

Õnneks lõppes see kõik ühel kenal päeval, kui ta hommikul klassi ees end mantlist lahti riietas. Daam oli tol pakaselisel talvepäeval kodust väljunud ilma seelikuta:) Villane kampsik, roosa kombinee ja seksikad paksud sukad.
  
Ükskord lõpuklassis tekkis mul paari koolivennaga üleannetu mõte veidi viina visata. Ja kus seda ikka parem teha on kui kooli aulas lava peal – sest sinna oli sätitud miskipärast laud ja toolid laua ümber.

Rüüpasime otse pudelist, kui sisse astus direktor.

Ta vaatas meid kahtlustavalt ja küsis: “Mida te siin teete?”

Üks klassivend vaatas talle sügavalt silma ja ütles, et näidendiproovi. Ja rüüpas suure sõõmu viina ja krimpsutas nägu nii ehedalt, et direktor sattus meie “näitlemisest” lausa vaimustusse – tal ei tulnud pähegi, et keegi võiks otse tema nina all kärakat panna.

“Tubli,” ütles ta. “Aga teinekord võtke pitsid! Viina pudelist juua ei ole viisakas.”
 
Mul on kaksikvend.  Eesti keele õpetajat sai päris mitu korda tüssatud. Tegime nii, et mina läksin eesti keele tunnis vastama, aga kaasa võtsin venna päeviku. Sain siis oma hinde “neli” kätte, ja number kirjutati kenasti venna päevikusse, suurde klassipäevikusse kirjutati aga hinne minu nime alla. Järgmine või ülejärgmine tund läks vend õpetaja juurde ja küsis, et miks tal ei ole suures päevikus hinnet 4. Õpetaja palus siis tõestuseks tuua venna päeviku. Vend viiski päeviku, kus oli hinne kenasti sees, ja õpetaja kandis selle suurde päevikusse ka. Nii sai õpsi tüssatud viis-kuus korda. Lõpuks sai ta vist aru.

Teine lugu oli ajaloo lõpueksamiga. Mõtlesime, et mis me mõlemad ikka seda õpime, et las üks õpib ära ja teeb mõlema eest. Kui eksam käes, läks vend kohe sisse ja tegi minu nime all eksami ära, Kui ta välja tuli, läksime kähku WCsse ja vahetasime riided. Vend läks enda nime all sisse ja tegi eksami enda eest. Siis aga tuli ajalooõpetaja klassist välja minu juurde ja ütles, et tegin eksami jube kehvasti ja et peaksin veel korra proovima. Oi-oi-oi, küll oli jama lugu. Nii ma siis istusin seal ja meenutasin, mida oli tundides räägitud. Üht-teist tuli meelde ja venna poolt saadetud spikker ka aitas natuke. Sain kolme kätte ja õpetaja noomis, et peab ikka õppima ka. Ma ei tea seniajani, kas ta sai meie vahetusest aru või tegi vend eksami minu eest tõesti väga halvasti.
 
Ma võisin siis käia umbes viiendas klassis. Muusikaõpetajal oli idee, et mina ja mu pinginaaber oleme tublid laulupoisid. Ta õpetas meile kahele laulukese, mida pidime esitama aulas, kõikide õpilaste ees. Laul rääkis postiljonist ja algas nii: “Mina olen väike poju postimees ja postimees ja postimees...” ja siis “...ja lahti kõik uksed on minu ees”. Tore lugu, ainult et viimane salm lõppes fraasiga “...j a naerul on piigade musisuud!”.


Selles eas oli igasugune tüdrukute-jutt häbiasi ja meil tuli pinginaabriga kõvasti pead murda, kuidas seda fraasi vältida. Nii me siis sonisimegi midagi ebamäärast selle fraasi ajal mikrofoni. Aga piinlik oli ikkagi, sest kaasõpilased irvitasid.
 
Olin üheteistkümnendas klassis raadioruumi juhataja, millega kaasnes kohustus raadiosaateid teha ja esimese tunni alguses hommikvõimlemiseks klassidesse muusikat lasta.

Ühel hommikul otsustasin tavapärase laulu ära jätta ja hommikvõimlemise loo laivis teha, lauldes mikrisse “see oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal” ja saates ennast karmoska akordidega – meloodiat ei osanud siis veel mängida.

Õige varsti pärast loo algust algas ette­nägelikult lukustatud raadioruumi ukse taga prõmmimine. Õppealajuhataja nõudis sisselaskmist. Ma ei lasknud ennast sellest häirida. Mängisin loo rahulikult lõpuni ja kuulasin pärast külma kõhuga õppealajuhataja loengut teemal pilli- ja laululoo mittesobivusest hommikuvõimlemiseks. Kuigi demonstreerisin kükkides ja lauldes, et selle loo järgi on võimalik võimelda küll...Mõni hetk hiljem kohtasin kooli koridoris meie legendaarset venelannast vene keele õpetajat, kes vastupidi kiitis mind taevani erakordselt prekrasnoje hommikvõimlemise eest...
 
10. klassis vedasime koolivend Kalmeriga 10 rubla peale kihla, et too ajab end klassi pulmadeks kiilaks. Pagan, ajaski, võites nii märkimisväärse rahasumma kui kõigi klassi plikade meelitava tähelepanu. 11. klassis otsustas Kalmer oma soenguga eksperimenteerimist jätkata. Nüüd juba omal initsiatiivil. Et kiilaspäisus oli juba läbitud etapp, siis nüüd jättis ta pealaele punkarite eeskujul juuksetriibu. Juuksurist väljudes sattus Kalmer aga uksel kokku oma õpetajast emaga. Too oli poja šokeerivast välimusest tõsiselt häiritud: “Ei noh, teised lähevad ikka targemaks, sina, Kalmer, lähed aina lollimaks!”
 
Ühe Viljandi kooli abiturientidel tuli mõte oma eesti keele ja kirjanduse õpetajat ehmatada. Lüürilist ja heatahtlikku veteran­õpetajat, kes nägi välja nagu Lydia Koidula. Paar aastat varem oli sama klass näinud, kuidas saksa keele õpetaja klassis hiirt nähes imelikku häält tehes tooli peale hüppab – nii võeti kirjandustundi kaasa kass.

Õpetaja rääkis hingestatult vist arbujate luulest. Klass vaatas tahvli ees tegutsevat kassi. Lõpuks hakati naerma.

Õpetaja pööras ringi, endal ikka August Sanga luulekogu käes, ja ütles ülirahulikult ainult ühe lause:

“Näe, ka kiisu on klassi tulnud!”

Seepeale jõudis jutt Kersti Merilaasini.

Oma meenutustega esinevad ka Priit Hõbe­mägi ja Rain Siemer.