Aivar Juhanson

Kui nelja aasta eest Kaspariga Areenile pikka intervjuud tegin, siis ta aina joonistas. Joonistab nüüdki, aga kuna jutt on lühem, saab valmis ainult ühe päikese. Küsin, kas krokodilli on raske joonistada. Jancis ütleb, et tunduvalt lihtsam kui hobust, kusjuures hobust omakorda on tunduvalt lihtsam joonistada kui jalgratast.

Eesti seni populaarseimale multifilmikrokodillile Genale andis hääle Einari Koppel. Jancise (nimetu) kangelane laulab režissööri hea sõbra, ooperilaulja Andres Kösteri häälega – kuni ta veel mees on. Hiljem, reptiilina, vaikib, aga kokkuvõttes on ta üsna Gena moodi elult petta saanud elukas. Üsna sarnane ka. “Krokodill” on kurb film. Selle sõnumi võiks kokku võtta: “Isegi armastus ei suuda tappa krokodilli sinus eneses.”

Jancis lohutab, et tegelikult jätab film siiski otsad lahti: “Mingis mõttes ma lihtsalt jälgisin mehe ja naise elu, nagu pargis võõraid inimesi vaadatakse ja nendest lugusid fantaseeritakse. Seetõttu on filmis paljud asjad ka minu jaoks arusaamatud.”

Cartoon d’Or on äärmiselt mainekas võistlus ja sinna pääsevad ainult filmid, mis varem juba mõne tähtsa festivali võitnud. Jancise filmil on see õnnestunud Ljubljanas ja Fredrikstadis. Kuldse multifilmi tiitel antakse igal aastal üle eri maal, seekord Ungaris Soproni koobasteatris. Kuna koobas oli väga külm, ütles Kaspar auhinna kättesaamisel ainult aitäh ning läks kohe pingile tagasi.

Auhind ise oli kuldne plastist junn, mille Kaspar pärast vastuvõtmist kogemata vastu lauaäärt pooleks lõi. Seejärel anti talle teine, aga juba turvakohvris. Auhinnaga käis kaasas ka preemiaraha, aga praegu Jancis veel ei tea, kas ta tohib seda oma suva järgi kasutada või peab uue projekti alla panema.

Kui kompuutrid on paljudel tehnilistel aladel asendamatuks saanud, siis joonisfilmi tehakse ikka nagu vanasti – iga kaader joonistatakse eraldi. Jancis: “Ainult tüütavamad protsessid, nagu värvimine ja taustade sobitamine, tehakse arvutiga. Võiks ka arvutiga joonistada, aga see oleks täpselt sama vaevarikas kui käsitsitöö.”

Kuna värskel Euroopa animafilmiautoril number üks on läti nimi, uurin, kui sageli teda lätlaseks peetakse. Selgub, et ainult Lätis. Küll seob Jancist Lätiga järgmine film, mis valmib koostöös Riia režissööri Vladimirs ?eš?ovsiga. Selle tööpealkiri on “Villa Andropov” ning film tuleb Kaspari senistest erinev, poliitilise sisuga.

Jancist võib näha ka teatrilaval – juba seitsmendat hooaega VAT Teatris etenduvas “Pal-tänava poistes”. “Mängime seda ilmselt nii kaua, kuni saja-aastasteks saame,” arvab ta ise.

Äsja ilmus Kasparil plaat-raamat “Seiklus Salamandril”. Teksti, pildid ja muusika tegi Jancis ise, laule esitab koos oma bändiga Kriminaalne Elevant. Nii et eksootiliste loomadega on tal ammu soojad suhted. Meie jutuajamise ajal helistataksegi Eesti Raadiost sooviga raamatu põhjal jutt lindistada. Jancis on nõus ja ütleb telefoni, et raha polegi oluline.

Armsad asjad

? Tundub, et krokodillid on Kasparile ammu südamelähedased. Igatahes ütleb Turus koos temaga Priit Pärna käe all multifilmitegemist õppinud Ülo Pikkov nelja aasta taguses Areeni kaaneloos Jancisega tutvumist meenutades: “Kõhnal noormehel oli veel kaasas pioneeritrumm, suur täispuhutav krokodill Gena ja kolm liitrit marineeritud paradiisiõunu.”

? Kaspar ei mäleta, miks just see krokodill talle armas oli. “Aga igaühel on oma krokodill, tuleb ta lihtsalt üles leida,” nendib ta vaid.