Olen kindel, et just sellise uudishimuliku küsimuse esitab musta Audi juht, kui olen Pärnu maanteel Vineeri trammipeatuses ülekäigurajale astunud. Kiirust Audi ei vähenda. Tänu taevale, et ta siiski mulle otse peale ei lenda, vaid viimasel hetkel sõidurida vahetab. Lapsevanker on tühi. Olen tulnud testima autojuhtide suhtumist inimestesse ülekäigurajal.

Et jalakäijat naljalt üle sebra ei lasta, on siililegi selge. Sestap tegime eksperimendi pisut vürtsikamaks, võttes appi lapsevankri. Käimas on beebibuum, lapsevankritega emad-isad on autodel kõikjal risti jalus. Viisteist meetrit sekundis kihutava auto eest edasi või tagasi hüpata on heas vormis jalakäijale naljaasi, aga katsu sa seda vankriga teha. Kuidas keegi nimetab juhte, kes lapsevankriga jalakäijat ignoreerivad, on maitse asi.

Alustame esmaspäeval kell 17 Juhkentali tänaval Kalevi spordihalli ees.

Juhkentali tänaval on kummaski suunas üks sõidurida. Juhtide nähtavus on mõlemast suunast pisut piiratud. Ühes teeservas kahandavad juhtide vaatevälja tänava serva pargitud autod, bussijaama poolt tulijaid aga segab kerge paremkurvi sees kõrguv hoone. On õhtuse tipptunni algus. Ootused juhtide vastutulelikkuse osas pole kuigi optimistlikud.

Esimene katse. Alustan vä-ä-äga ettevaatlikult. Meeles tiksub liikluseeskirja punkt, mis ütleb, et jalakäija peab enne tee ületamist hindama läheneva sõiduki kiirust ja kaugust ning andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ning veenduma, et juht on teda märganud. Aga eeskiri eeskirjaks - ellu tahaks jääda.

Uskumatult sujuv algus

Kiigutan vankrit enda ees edasi-tagasi ja astun teele. Vasakult läheneb hõbedane Peugeot ja võtab juba kaugelt hoo maha. Teisest suunast tuleb takso. Ka see peatub.

Teine katse. Punane Citroën peatub, ent Soome numbriga mersu sõidab mu nina eest aeglaselt läbi. Roolis istuv mees, ise ilmselt vanaisa, vaatab mind andekspaluva näoga.

Järgmised kolm katset - ei mingeid probleeme! Korraks tekib hea tunne, et olen oma eksperimendiga liiva jooksmas, sest liikluskultuuriga on kõik parimas korras ning tõestada (või vastupidist tõestada) pole siin midagi.

Vahepeal jälgin, kas ja kuidas "tavalisi" jalakäijaid üle tee lastakse - eriti ei lasta.

Kuuendal katsel vean märkmikku teise "miinuse". Vasekarva BMW numbriga 864 ei tee mind märkama. Seitsmes ja kaheksas katse mööduvad sujuvalt, tõsi küll, musta bemmi juht otsustab pidurdada kõige viimasel hetkel.

Korraks tunnen piinlikkust. Teised peavad ootama, kütus kulub, aeg kulub, kodu ootab, rand ootab, kõigi närvid niigi viimse vindi peal. Mina aga jalutan tühja vankriga edasi-tagasi...

Üheksandal katsel läheb taas miinus bemarile, värvus hõbevalge, number jääb märkamata - keskendun mõistagi ellujäämisele. Plussi saavad kirja Soome numbriga Toyota ja Peugeot.

Üheteistkümnendal katsel sõidab mulle välisriigi numbriga masin mul (vankril) piltlikult öeldes üle esirataste. Pluss läheb kirja Renault'le.

Jään taas teisi jalakäijaid vaatama. Ei ole kiita lugu. Vähe sellest, et musta Passati (number 733) juht piduripedaali ei leia, saadab ta igati korrektselt tee d ületava noormehe suunas mahlaka arvamusavalduse, nii et tatti pritsib.

Tipptunni haripunkt annab tunda

Katse nr 13 lõpeb ehmatusega, tumepunane Audi viivitab pidurdamisega, justkui testiks, kas olen ikka kindel, et pean just seal teed ületama. Huvitaval kombel lähevad siit edasi asjad nukramaks. Kas on tipptund jõudmas kulminatsioonini või on see juhus, aga järgmised katsed toovad märkmikku rea miinuseid.

Esmalt saavad miinuse linnaliinibuss ja must BMW, pluss läheb järjekordsele "prantslasele". Prantsuse autode juhid on hämmastavalt viisakad, teen esimese tähelepaneku. Või siiski teise, sest juba kolmel BMW-l on miinus kirjas. Aga see pole eriline üllatus.

Järgmise miinuse teenib must Opel numbriga 744. Autos on mitu nooremapoolset naist, kes mind huviga seiravad - ju on üllatus lapsevankriga meest nähes nii suur, et ei tule meelde pidurdada.

Järgmised kaks teeületust õnnestuvad, siis läheb miinus Taani numbriga Opelile. Järgmisel katsel (19ndal) teenib miinuse valge Mazda.

20. katsel astun julgelt teele, et testida musta Lexusega (number 911) sõitva blondi nooriku meelsust. Ent juht on pilgu puurinud tee telgjoonde ja kiirus ei vähene. Just seda hetke me ootasime! "Kas said pildi kätte?" hõikan juba kaugelt fotograaf Tiidule. "Sain!"

Järgmisel katsel ei märka mind roheline Volkswagen ja üks veoauto. Ka kahekümne teine katse täiendab miinuste veergu. Noormees musta Opeliga number 677 näib segaduses. Sõidab vankrinina eest läbi, endal selline nägu ees, et kurat, läks vist kehvasti. Tema kannul tuhiseb mu eest läbi punane volkar numbriga 739.

24ndal üritusel vean miinuse hõbedasele mersule numbriga 902. Seevastu Hollandist tulnud Škoda võtab hoo maha ning juht ja kõrvalistuja lehvitavad mu tänulikule viipele rõõmsalt vastu. Viimasel katsel, kahekümne viiendal, saavad mõlemast suunast tulevad juhid kirja plussi.

Kell on 17.40. Esimesed vahekokkuvõtted. 25st teeületusest ehk kahe suunavööndi peale 50st katsest kogunes üle 10 miinuse. On seda palju või vähe?

Siiski on selgelt tunda, et lapsevanker suurendab juhtide tähelepanelikkust.

Teine vaatus, Veerenni tänava ülekäigurada Hansapanga ja Põhja prokuratuuri vahelisel alal. Liiklus on üsna hõre. Kell on kuus.

Kohe esimesel katsel läheb miinus punasele Mitsubishile, mille roolis umbes 35aastane naine. Must Citroën keskealise mehega roolis aga peatub aegsasti. Teine katse - kiirust vähendamata sööstab läbi tumesinine Volvo numbriga 399. Roolis jällegi naine. Või neoonvärvi riietes blond mees?

Kolmandal katsel pidurdab varmalt Honda linnamaastur, ent sellest kihutab mööda tsikkel. Õnneks kuulsin plärinat juba kaugelt ja ohtu ei tekkinud.

Järgmised katsed lähevad sujuvalt - naine Mazda roolis, kaunis noor daam punase Mitsubishi maasturiga, sinine Peugeot jne. Ent siis ei tee (jällegi!) naine hõbedases Nissanis mind märkamagi, vaid koguni kiirendab. "Kättemaksuks" teen märkmikku eriti pika miinuse.

Järgneb taas pikk rida plusse - liinibuss, suur mees Peugeot' roolis, edev mersu, Cadillac, noormees hõbedase Lexusega. Suurepärane!

Siis aga vupsab nina eest läbi Mazda numbriga 341, mille juht kangelaslikult juhiakna poole põrnitseb. Viimasena saab plussi kirja viikingi v älimusega mees rohelise Lada Samaraga.

"Õuduste rada" Vineeri peatuses

Liigun edasi kolmandasse vaatluspunkti Õnnepalee läheduses asuva ülekäiguraja juurde Pärnu maanteel.

See pole jalakäijale meeldiv koht, rääkimata titekärust. Ülekäigurada on ühelt poolt kolme ja teiselt kahe sõiduraja pikkune, keskel kaks trammiteed... Ometi on see mitmesaja meetri raadiuses ainus võimalus teed ületada.

Kell on 18.30, esimene katse. Kõhe on. Aga oh imet - kaks Volvot ja Chrysler peatuvad nagu nõiavitsast puudutatud. Jõudnud üle tee, vaatan, kuidas üksik naisterahvas peab 7-8 autot läbi laskma, enne kui teele pääseb.

Teine katse - taas nagu niuhti. Kaks Volkswagenit, kaks veokit ja BMW peatuvad. Tänan kõiki rõõmsa käeviipega. Ka kolmas ja neljas katse sujuvad. Küllap see koht on autojuhtidele tuntud ning trammipeatuse olemasolu suurendab valvsust, mõtlen. Ehk sai siia lausa ilmaasjata tuldud?!

Ent siis õnn pöördub. Viiendal katsel ei tee vanem mersu, number 983, katsetki hoogu vähendada. Süda klopib nagu küülikul, aga pille kokku pakkida on veel vara.

Kuuendal katsel sööstab nina eest läbi roheline Peugeot numbriga 658. Ime küll, aga see on esimene ja viimane "prantslane", mille juht ülekäiguraja nõudeid eirab.

Seitsmendal katsel, kui üritan ülekäigurajale astuda, süstib minupoolsest sõidureast teise must Audi, numbriga 777, et hoogu vähendamata mööda lipsata. Audi taga sõitev lahtine punane Mustang on aga nii mugav, et ei vaheta ridagi ja sõidab kiirust vähendamata mu nina eest läbi. Napikas.

Kaheksandal katsel saab miinuse kirja naispiloodiga valge Subaru, mis pühib Pärnu maantee viadukti suunas sellise kiirendusega, justkui tahaks ülekäiguraja ette paigutatud "lamavat politseinikku" üles künda. Arusaadav, Subaru on ju tõelise kiirusekummardaja auto. Iga sekund on arvel, järgmine vaheajapunkt ootab.

Ent see jääbki sõidusuunas Kosmos - Pärnu mnt viadukt esimeseks ja viimaseks rikkujaks. Küllap mängib siin rolli palju kirutud teekünnis. Aga miks on see ainult ühes sõidusuunas? Linna- või maanteeameti ametnikud, tegelikult te ju teate, et see kummilatakas ees võib päästa mõnegi elu...

Vahelduseks koguneb ridamisi plusse. Siis teenib miinuse päevinäinud Lada. Õppesõidu Yaris aga võtab juba kaugelt hoo maha. Tubli!

Ka prominendid eksivad

12. katse toob kaks miinust - kõigepealt ei tee minust välja kena must bemm numbriga 800, roolis blond noorik. Tema järel sõitjad peatuvad, aga kolmandale sõidureale lähenedes tuhiseb neist mööda, mulle üsna lähedalt, must Honda linnamaastur numbriga 141, mida juhib noor mees, kes kangesti ühe kuurortlinna linnapea nägu. Anname andeks, kui mobiilikõne pooleli, siis ei peagi ju kõrvalistele asjadele tähelepanu pöörama.

Järgmisel üritusel jään targu seisma enne, kui ohtliku olukorra põhjustaksin. Mind juba kaugelt näinud mersu number 049 juht ei võta jalga gaasipedaalilt...

Teen pausi ja vaatan, kuidas teised jalakäijad vaevlevad. Vahel kuus, vahel lausa tosin autot lendavad kiirust vähendamata üle sebra, jättes kannatlikult ootama sibulavõrguga mammi, veetleva suvekleidis näitsiku, v äsinud ema, kelle käevangus meetrine poisike, ja vanaisa, kel süles imeilus pearätiga plika.

90 protsenti ootajatest on naised, mõnevõrra väiksem protsent juhtidest - mehed. Küllap käib nii mõnegi kimava juhi peast läbi - "oleks sul kiire, oleks sul auto!". Võimalik, et ootajatel polegi kiire, aga see siin pole koht, kus keegi vabatahtlikult seista tahaks - siin moodustab heitgaase täis õhk suulae külge kareda kihi.

Jalakäijad, kelle ees juhid lõpuks peatuvad, lausa sörgivad üle tee, näol alandlik ja vabandav ilme. Asi peaks olema ju vastupidi! Eksperimendi alguse heatujulisus asendub ärritusega, kui jalakäijate ees peatuvad autod esimeses ja kolmandas sõidureas, ent mööda keskmist kihutab üle sebra hõbedane mersu. Ropendan mõttes. Aga kui teed oleks ületanud mõni meetrine poisike, kes peatunud auto varjust välja ei paista?

Kaamerad teeks linna rikkaks?

Mõtlen, et kui siia paigutada rikkumisi fikseerivad ja salvestavad kaamerad, saaks Tallinn kiiresti rikkaks linnaks. Kui arvestada trahvisummaks ülekäiguraja nõuete eiramise eest 600 krooni (maksimum on 3600!), siis koguneks tunni ajaga teoreetiliselt ligi 200 000 krooni trahviraha. Vähemalt tipptunni ajal, mis Tallinnas kestab teatavasti kella 8st kella 20ni. Kui ainult vormistajaid jätkuks. Teine variant oleks muidugi jalakäijad maa alla tunnelitesse kupatada...

Piisab paarikümnest minutist valvsast jälgimisest, et teha terve kuulsuste galerii, kes sebra servas seisjaid millekski ei pea. Tuntud ärimees kullakarva Porschega, tuntud rallisõitja BMW maasturiga jne.

Daam Hondaga ei vaata jalakäijate poolegi, sest tal näib käsil olevat äsja saabunud SMSi lugemine või sellele vastamine.

Viimasel katsel läheb asi kriitiliseks. Suurepärase välimusega kabriolett-mersu peatub ülekäiguraja ees, tema taga sõitev Seati "pirukas" aga ilmselt ei osanud sellist imet oodata ja saab pidama alles pärast jõulist pidurdamist, saatjaks kummivilin. Annan jalgadele valu ja kirun ennast mõttes - kui praegu oleks pauk käinud, oleksin ju mina süüdi. Või kas oleksin? Igal juhul on asi nüüdseks naljast kaugel ja on viimane aeg eksperiment lõpetada.

Kell on 20.30. Suur tänu juhtidele, kes ülekäiguraja ees peatusid. Ühtlasi vabandage, et teie kodutee paari sekundi ja ühe tüütu manöövri võrra pikemaks tegin.

Päev hiljem küsin Tallinna liikluspolitsei juhtivkonstaablilt Kalev Savilt, kui rangelt patrullid ülekäiguraja eirajatesse suhtuvad. "Ei mingit halastust," ütleb ta täiesti tõsiselt.

Nii mitu korda ma...

55 korda - kõndisin üle tee, ületades sebral kokku 155 sõidurida.

2 korda - tundsin rõõmu, jõudes järeldusele, et autojuhid on lapsevankri suhtes üle ootuste viisakad. Rõõm läks paraku peagi üle.

4 korda - tundsin hirmu, nähes, et autojuht jääb pidurdamisega hiljaks, kuigi olen juba tema ette jõudmas.

28 korda - tegin kolm tundi kestnud eksperimendi käigus märkmikku miinuse. Keskmiselt ei antud mulle teed seega igal teisel teeületusel.

Tähelepanekud

Taksojuhid teenisid ainult plusspunkte, kokku ligi kümme plussi.

Välismaa numbritega juhtidele kogunes tervelt neli miinust.

Eriti viisakad on inimesed, kes sõidavad Prantsuse autodega, aga ka näiteks Mazdade juhid.

Ülekäiguradadel on eriti kiire kallite autode juhtidel. Sellest võib ka aru saada. Kallist autot saab endale lubada inimene, kes palju teeb. Aga kes palju teeb, sellel on ju pidevalt kiire.

Miljoniautodega sõitvad noored näitsikud lapsevankriga jalakäijast lugu ei pea.

Ülekäiguraja nõudeid eiravad ühtmoodi nii "rullnokad" kui auväärse positsiooniga isandad.