Ekspertid rahvaga ühte meelt – Teatriliidu aastapreemiad tulekul
Läheneval rahvusvahelisel teatripäeval jagab Eesti Teatriliit - nagu see meil juba aastaid tavaks - välja aastapreemiad läinud aasta kiiduväärsemate saavutuste eest teatrivallas. Kui meenutada siinkohal ka eelmisi kümnendeid, on näha, kuivõrd on uuem aeg preemiate staatust oluliselt teisendanud.
Tänapäevane laueraaditiitel ei kasvata oluliselt lavakunstniku reaalset kapitali (preemiasumma viimastel aastatel 10 000 krooni), küll on kosmiliselt kasvanud sümboolse kapitali osakaal. Nii hakkab märtsikuine preemiate jagamine vähemasti kuluaarides kirgi üles kütma juba jaanuris. Hiljutine tava - kuu aega varem avalikustada nominendid - teeb võimalikuks ka meedias ilmuvad eel- ja järelkommentaarid, prognoosid ja spekulatsioonid. Rääkimata sellest, et traditsiooniliselt kuulub asja juurde televisiooni otseülekanne preemiate üleandmise tseremoonialt. Muidugi on see vaid näide, kuidas suhestuvad hetkel teater ja meedia. Ei saa ju kuidagi öelda, et teater ajakirjandust ei huvitaks. Kuid see huvi on ühekülgne, seotud peaasjalikult teatri institutsionaalse küljega. Teatri substantsiaalse osa, režii detailide ja rollisoorituse puhtuse kajastamiseks mõeldud lehepinnake näib aga kokku kuivavat hirmuäratava kiirusega (kas viimane faas võiks olla teatrikriitika redutseerumine kolmelauseliseks fotoallakirjaks?). Siinkohal väike valik teatriteemasid viimaste nädalate lehtedest: näitlejad tegid vastlasõitu. Näitlejad käisid televiktoriini salvestusel. Näitlejad keeldusid moraalsetel põhjustel mängimast. Näitleja z kõnevõime taastamine vajab ravi. Näitleja x vahetas elukaaslast. Näitlejanna w siirdus poliitikasse. Teatris q toimus mässkatse. Teater c korraldas uudistüki esitluse lehmalaudas.
Kui eelnevalt sai sümboolse kapitali mõiste kasutamisega meenutatud isakest Bourdieu'd, siis tegelikult on kohane sisse tuua ka tema ajakirjandusvälja ja teadusvälja võrdlus. Nimelt, kui ajakirjandusväli allub otseselt turu nõudmistele ja rahvahääletusele, siis teadusväljal (loe: teatriväljal) toimib reguleeriva mehhanismina nn immanentne õiglus, mille tõttu "teatavatest reeglitest üleastuja põleb läbi, või vastupidi, mängureeglitest kinnipidaja saavutab võrdväärse lugupidamise." Kui teadusväljal avaldub see lugupidamine näiteks rohkete viidete ja tsiteerimiste kujul, siis kohalikul teatriväljal edukaks konkureerimiseks, nagu elu on näidanud, on üks aastapreemia igati väärt pagas, mis garanteerib "orbiidil oleku" ka pikemaks perioodiks.
Teatripreemiate žürii vastutust, töömahtu (meenutagem, et aastas valmib Eestis priskelt üle 100 uuslavastuse) ja stressitaluvust (ikka ja alati leidub pärast keegi, kes žürii kompetentsuse kahtluse alla seab) ei tasu muidugi kadestada. Samuti lahendamist vajavaid dilemmasid: kas lähtuda "puhtast" paremusprintsiibist või koolmeisterlikust "igaühele-midagi"-põhimõttest. Viimane tähendaks jätta kõrvale need, kes juba "mujalt saanud". Tänavu puudutab see dilemma kõige enam teatriaasta 2002 vaieldamatut favoriiti, "Isade ja poegadega" lavastajapreemiale kandideeriva Adolf Šapiro töö hindamist, kes teatavasti sama lavastuse eest pälvinud juba Eesti riikliku kultuuripreemia.
Imestust on tekitanud, et kahe nominendi, lavastaja Tiit Ojasoo ja kunstnik Ene-Liis Semperi preemiaväärsete tööde nimistust puudub mõlema koostöös valminud mastaapne suveprojekt "Evita". Mõnevõrra üllatav on ka avastada, et lavastajate nominatsioonis polegi Šapiro ainumõeldav liider, kusjuures seekord ei konkureeri temaga mitte mitmekordselt pärjatud Pedajas ja Nüganen, vaid Kaarin Raid, Raivo Trass, Tiit Ojasoo ja Mati Unt. Kulmu kergitama paneb asjaolu, et muusikalavastuste žürii on leidnud pea kõik oma nominendid Vanemuisest, mitte aga rahvusooperist.
Selgelt peegeldab nominentide nimestik ka eesti kaasaegse teatri institutsionaalsete sidemete lõtvust: suur hulk preemiaväärseid töid ei ole valminud mitte tegija igapäevases töökohas (või siis on nomineeritu üldse vabakutseline). Kui lugeda kokku lavastused, mis on pääsenud nominatsiooni vähemalt kolmes kategoorias (lavastus, kunstnikutöö või mõni osatäitmine), saame tulemuseks kaheksa lavateost, mis jaotuvad üsna ühtlaselt kõigi Eesti teatrite vahel: "Cassandra" (Estonia), "Isad ja pojad" (Linnateater), "Onu Vanja" (Ugala), "Põrgupõhja uus Vanapagan" (Endla), "Eesti matus" (Draamateater), "Roberto Zucco", "Armastuse tango", "Maskiball" ja "Armujook" (Vanemuine).
Rõõmustaval kombel ei saa tänavu rääkida ka lõhest ekspertide kogu ja vox populi vahel: valdav osa nominentidest on pälvinud ka teatrikülastaja soosingu ning näiteks "Onu Vanjale" või "Isadele ja poegadele" pileti saamine eeldab juba tõhusat eeltööd.
