joonistus Leo Lätti
Kolmapäev, 28. juuli 2004 läheb ajalukku eriti vihmase ilmaga. Öösel sajab Tallinnas korraga maha poole kuu norm ning torustikud ei suuda tulvavett ära juhtida. Mõned tänavad ning majade keldrikorrused hakkavad koguni fekaalidest haisema.


Eesti klimaatilised iseärasused suveperioodil ei huvita aga kaht relvastatud meest, kes passivad Mustamäel ühe tavalise halli värvi üheksa­korruselise paneelmaja õues.

Need mehed jahivad riigi üht kõige jõukamat kodanikku.


Nad tabavad ohvri hommikul kümmekond minutit pärast kella ühtteist, kui too kortermajast välja astub.


Röövlid astuvad mehe juurde, ähvardavad teda revolvriga ja käsivad istuda oma autosse. Masinas aheldavad nad ta käeraudadega tagaistme külge. Üks meestest hoiab miljardäri pidevalt sihikul.


Kurjategijad teatavad, et kui ohver täidab kõik nende korraldused, siis ei ole tema elu ohus. Vastasel juhul ootab teda surm.


Jutt ei jää pelgalt relvaga ähvardamiseks. Mehed sõidavad Raku lähedale metsa. Seal kinnitavad nad ohvri kõhu ümber pakkidest ja lampidest koosneva pommivöö.


Röövitu jääb ilma ka oma mobiiltelefonist. Selle asemele antakse talle teine telefon, mille klaviatuur on hoolikalt teibi sisse mässitud. Vabaks on jäetud vaid kõnele vastamise nupp.

Kurjategijad nõuavad, et miljardär läheks panka ja võtaks oma arvelt välja 650 000 eurot ehk veidi üle kümne miljoni krooni.


Röövlid hoiatavad, et jälgivad ohvrit ja kui too peaks tegema kas või ühe vale sammu, siis lendab ta õhku!


Riigi kõige vähem tuntud ülirikas

Möödunud nädala kolmapäeval teatasid riigi suuremad meediakanalid, et Raplamaa rull­nokkade paar kavandas kasiinokuningas ­Armin Karu tütre röövimist. Õnneks jõudis politsei ülisuurt lunaraha jahtinud poistele jälile enne kuriteo toimepanemist.


Eespool kirjeldatud inimröövist ja väljapressimisest ei tea Eesti rahvas aga mitte midagi. Ekspress on esimene väljaanne, kes sellest kirjutab.


Vaikimise põhjusi on siin mitu ja üks olulisemaid nendest on asjaolu, et kuritöö ohver armastab end varju hoida. Kuid avaliku börsifirma suuraktsionärina pole see tegelikult võimalik.

Tema nimi on Jaan Korpusov. Talle kuulub praegu kahe miljardi krooni eest Olympic ­Casino aktsiaid ja osalused mitmes edukas kinnisvaraäris.


Korpusov on jõukuselt riigi kolmas mees oma pikaajalise äripartneri Armin Karu ja ehitusettevõtja Toomas Annuse järel.


Olympic Casino suurematel vastuvõttudel ja pidudel on Korpusov kenasti kohal. Napsu võtab, aga mõõdukalt. Naistele jätab flegmaati­lise ja “jube rahuliku” mulje.


Ajalehefotodel esineb Korpusov enamasti koos teiste inimestega, kusjuures sageli on ta jäänud pildile selja või küljega. Kaamerate ees säramine on “kaanepoiss” Armin Karu rida.

Viimati esines Korpusov meedias telemängu “Mantlipärija” avaosale eelnenud saates, mis rääkis Armin Karu tõusust riigi kõige rikkamaks meheks. Mõne minuti pikkust usutlust iseloomustas Korpusovi krampis olek.


Ka äri ajades oskab mees tagaplaanile jääda. Üks ettevõtja meenutab Korpusovi osalusel peetud läbirääkimisi: “Selline vanem mees, hästi tagasihoidliku olemisega. Kui pärast öeldi, kes ta on, siis kukkus mul küll suu lahti...”


Ekspressiga kohtumisest ütleb Korpusov ära, kuid vastab küsimustele e-posti teel. “Hiljutiste sündmuste taustal ei tahaks ma tegelikult enda isikut üldse afišeerida.”


Kodu Mustamäel ema juures

Maailma üks varakamaid mehi, IKEA omanik Ingvar Kamprad pälvis palju tähelepanu oma kasina elustiiliga. Näiteks tööl käis ta liinibussiga, ostes endale pensionäripileti.


Samasugune kiiksu leiame ka Korpusovilt. Mullu isiklikust investeerimisettevõttest endale 65 miljonit krooni dividendideks eraldanud mees pole ehitanud eduka eestlase kombel uhket villat, vaid elab juba aastaid nõukogudeaegses paneelmajas Mustamäel, mille hoovist ta kolm suve tagasi ära rööviti. Vähem kui 70ruutmeetrine korter on endiselt ärimehe ema Maimu ­Korpusovi nimel, kuigi naine suri septembris kaks aastat tagasi 79 aasta vanusena.


“Tegemist oli erakordselt tugeva emaga,” räägib üks Korpusovi hästi tundev inimene. Ta lisab, et ei tea ühtki naist või meest, kellest Korpusov oleks viimastel aastatel sisse võetud olnud. “Ta on nagu erakmunk. Ja juba aastaid pole mitte keegi tema juures kodus külas käinud. Isegi mitte Armin Karu!”


Karu kinnitab Ekspressile, et “Jaan ei ole kunagi olnud suur külaliste kodus võõrustaja. Kohtumiseks ja suhtlemiseks on ju ka palju muid võimalusi.”


Korpusov ütleb, et on harjunud Mustamäel elama ega ole väga kiirustanud uut elukohta otsima. “Palju siis inimesel ikka korraga vaja on? Mulle igatahes on seni piisanud, aga millalgi tõenäoliselt vaatan ses osas ringi. Kinnisvaras on langusaeg – nii võib mõne väga hea pakkumise ühel hetkel ka leida.”


Ka Armin Karu on soovitanud äripartneril elukohta vahetada. Aga see on jäänud vaid jutuks.

Tuttavate sõnul arvanud Korpusov, et Mustamäel elades sulandub ta rahva sekka ja keegi ei pane teda tähele. Magalarajoonis pole aga võimalik märkamatuks jääda, kui sõidad ringi luksusautoga.


Ühel oktoobriööl 2005 ehk aasta pärast pommivöö lugu varastasid kurjategijad kodumaja eest Korpusovi kalli Mersu. Mees sai küll sõiduriista kätte, kuid vargad jäid tabamata.


Ülikoolidiplom, mida pole välja antud

Olympic Casino börsile mineku prospekt ­ütleb, et Korpusov lõpetas (graduated with degree) Tartu ülikooli ajalooteaduskonna 1985. aastal.


Lõpetanute nimekirjast tema nime aga ei leia. Tolle aasta lennu liige, praegu Riigikogusse kuuluv Mart Nutt teda ei mäleta. “Minu kursusekaaslane ta igatahes ei ole! Äkki oli kaugõppes?” Kuid Korpusovi pole ka kaugõppe lõpetanute seas.


Korpusov selgitab, et jutt diplomist on tõlkeviga ja tegelikult lõpetas ta Tallinna Kooperatiivkaubanduse Tehnikumi. “Pärast seda õppisin kaugõppes kolm aastat ajalugu, kuid kuna tegemist oli läbi ja lõhki punase ainega, siis ei pakkunud see mulle ühel hetkel enam piisavalt huvi. 1985 jätsin need õpingud katki ega ole seda otsust hiljem ka kahetsenud.”

Segadus valitseb ka suurärimehe töökoha asjus. Eespool mainitud lühi-CV märgib, et Korpusov töötas aastatel 1980–1988 keskkonnaministeeriumis. See ministeerium asutati aga alles 1989...


Korpusov ütleb, et töötas ministeeriumi eelkäijas, mille nimegi ta enam ei mäleta. “Ametikoht oli insener. Kogusime, töötlesime ja analüüsisime sputnikutelt saabuvat keskkonna­alast infot. Fiktiivseks seda kohta nimetada ei saa, iseasi kui palju toonases Nõukogude Liidus keegi selle keskkonnainfoga midagi tarka hiljem peale hakkas. Mulle sobis see töökoht ka seepärast, et andis üksjagu vabadust tegelda muude asjadega.”


Korpusovi kooperatiiv tegi oma raha

Korpusovi tee Eesti ettevõtluse tippu algas juba nõukogude ajal äri ajades, kuigi see oli ametlikult keelatud. Tema eriala oli mündid.


“Meil on ühine veregrupp, kuulusime nõukogude ajal filatelistide klubisse. Mina olin rohkem margikorjaja, kuid selle klubi serva all olid ka numismaatikud,” räägib Hasartmängude Korraldajate Liidu direktor Tõnis Rüütel. Ta lisab, et müntidega tegelemine oli tollal nagu noatera peal käimine, sest seni, kuni sul oli iga münti üks eksemplar, tõlgendasid võimud seda lubatud kogumisena, rohkemate korral oli aga juba tegemist keelatud äriga.


Üks tuttav ütleb: “Jaan oli juba vene ajal rikas mees, tõsise gabariidiga kulla- ja antiigikaupleja. Räägitakse, et vanamutikesed müüsid talle suuri koguseid münte mõistlike hindadega. Tal oli 10-liitriste ämbrite kaupa kuldmünte.”


Korpusov naerab selle jutu peale. “See on küll üks tore linnalegend. Kuld on oma erikaalult väga raske metall. Ämbrite viisi kuldmünte oleks olnud ikka uskumatu kogus.”


Kuid sellele jutule on üks võimalik selgitus. Mündiäri ajades kohtas ta Armin Karu. Mehed lõid kooperatiivi Ego, mis valmistas kõikvõimalikku rahvuslikku sümboolikat. Laulva revolutsiooni ajal läks see kraam rahvale hästi peale.


Muuhulgas andis Ego välja nn fantaasiaraha. Kooperatiiv lasi vermida sõjaeelse Eesti vabariigi aegseid viikingilaeva kujutusega ühekrooniseid münte. See tegevus oli legaalne, sest uue aja kroone polnud veel kasutusele võetud, vanad aga enam ei kehtinud.


Antiigiäriga tegeleva Andry Heidmetsa sõnul tegi Ego 50 000 münti. Neid müüdi suveniiridena ETKVLi kaupluseketi kaudu. Hind võis olla viie rubla ringis.


Tol ajal oli Korpusovil tõesti mitme ämbri jagu münte. Praegu müüvad kollektsionäärid neid mängurahasid hinnaga 350-400 krooni tükk.


Tal on vaistu ja kõhutunnet

Korpusov ei pea end kirglikuks kollektsionääriks: “Mündid ja portselan jäävad ikkagi aastate taha. Koos majandusvabaduse tekkimisega tulid uued ja suuremad ärid ning n-ö vanadele radadele ma tagasi pöördunud ei ole.”


Tõeliselt rikkaks tegi Korpusovi kasiinoäri. Vahetult pärast börsile viimist kasvas kasiinoketi aktsiakurss peaaegu püstloodis ning umbes aasta tagasi maksis Korpusovile kuuluv aktsiapakk isegi neli miljardit krooni.


Tiitli poolest on Korpusov Olympic Entertainment Groupi nõukogu esimees. Paljud peavad teda nn halliks kardinaliks. Kuid asjaga kursis olev usaldusväärne allikas lükkab selle jutu ümber: “Korpusov ei kontrolli kasiinoäri vähemalgi määral. Aga tal on kõhutunnet ja vaistu. Saab aru, et raha pannakse alla ja tagasi tuleb rohkem.”


Korpusov ilmub tööle tavaliselt kella 11–12 paiku. Olekult on ta rohkem õhtune kui hommikune inimene. Räägib hästi vene keelt, inglise keelt kehvasti ja soome keelega saab hakkama.

Hasartmängumeeste lobitegija Tõnis Rüütel märgib, et “jõukus ja kõrkus kipuvad tihtipeale vennad olema, aga Jaan on meeldiv erand. Ta kuulab kõik jutud hea meelega ära ja tal ei ole heast sõnast kunagi kahju.”


Rüütel lisab, et Korpusov on kõva tervise­sportlane. “Alati kui helistab, siis tu leb trennist või läheb trenni. Ta helistab, et noh, räägi, mis kasiinovaldkonnas toimub. Ja arusaadavalt ei pea ma paljuks talle aega pühendada, sest ta on siia valdkonda investeerinud nii palju.”

Korpusov käib jooksmas ja teeb üldfüüsilist trenni. Harrastaja tasemel mängib ka tennist.


Ühine kinnisvaraäri Marbella mehega

Karu ja Korpusov on ärid ära jaganud. Esimene tegeleb laiaulatusliku kasiinobisnisega, teine on kibe käsi kinnisvara alal.


Selles äris osaleb Korpusov peamiselt firma Hansakinnisvara kaudu, mille hüüdlause on “Ükski väljakutse pole liiga suur ega väike, et seda mitte tõsiselt võtta!”.


Hansakinnisvara viimane aastaaruanne kiidab, et “kinnisvaraobjektide portfell on väga heas seisus, arendusprojekte jagub vähemalt viieks aastaks, kõik need asuvad väga heades piirkondades – põhiliselt Tallinna südalinnas ning Rae vallas Harjumaal”.


Praegu arendab ta näiteks korrusmaju Tallinna kesklinnas ja Lasnamäel. Firma kasum oli 2006. aastal 77 miljonit krooni.


Äriliselt on kinnisvaraäri kasumlik, kuid mainekorralduse mõttes paras peavalu. Konks peitub omanike struktuuris. Korpusov ja Karu on OK tegelased. Kaasosanik, kunagine metallikaupmees Kalle Ehaver on samasugune varjus tegutseja, kes hoidis tükk aega oma ärisid hoopis abikaasa Taire Ehaveri nimel.


Häda on neljanda mehega. Janek Kukke tunneb Eesti rahvas krimiveergude kaudu. Eks­press on kirjutanud, et Kukk aitas 90. aastatel matta metsa kahe mahalöödud Permi jõuguliikme surnukehad ning toimetas Tallinna kesklinnas Estonian Airi büroo juurde kohvri pommiga, mis hiljem suure kärakaga lõhkes. Samuti moodustas ta koos Toomas Helina ja Imre ­Arakasega Hispaania päikeserannikul pesitsenud Eesti seiklejate koloonia tuumiku. Suvel 2000 naasis Kukk kokkuleppel kaitsepolitsei ja prokuratuuriga Eestisse ning sai karistuseks kaks aastat tingimisi.


Mullu võttis seltskonna ärisuhted üles Äripäev. Ajakirjanik Kadri Jakobson kirjutas, et “arendamisel on suured elamurajoonid ning kriminaalse kuvandiga meeste äripartneriteks seni laitmatu renomeega ärimehed, nagu näiteks Olympic Casino omanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov”.


Asjaosalised püsisid pärast loo ilmumist vait. Kuid ka kõnekäänd ütleb, et mis sa sitta torgid, läheb veel haisema.


Korpusov – Keskerakonna suursponsor

Siiski on üks teema, millega Korpusov aeg-ajalt lisaks Armin Karu kiitmisele ja rikaste edetabelitest läbijooksmisele meediasse satub. See on poliitikute toetamine.

Kasiinoäri sõltub väga palju poliitilistest otsustest ja seepärast hoiavad selle äri tegijad poliitikutega häid sidemeid. Poliitikud omakorda teavad, et selles äris liigub väga palju raha.

Olympic Casinos räägib poliitikutega Armin Karu, kuid tema nime me parteide sponsorite seast ei leia. Küll on seal Korpusov. Keskerakond sai temalt enne mulluseid valimisi 400 000 krooni ja kevadel veel 300 000 krooni lisaks. Rahvaliidule andis ta 150 000 krooni ning IRLile 100 000 krooni.


Korpusov ütleb, et on “tõepoolest aastate jooksul toetanud mitmeid erakondi. Ma arvan, et erinevaid ongi õigem toetada, siis püsib ka mingi poliitiline tasakaal ja areneb demokraatia. On küsitud ja olen toetanud. On ka korduvalt erakonda kutsutud, aga sellist soovi ei ole mul kunagi olnud.”


Kuidas pääses suurärimees röövijate küüsist?

Napp avalikkusele kättesaadav info 2004. aasta suve inimröövi koht a ütleb, et Korpusovil “õnnestus põgeneda kurjategijate eest”. Rohkem teavet politsei ei avalda.


Kõlakad ütlevad, et pommivöö olnud midagi “ehtsa ja feiki vahepealset”. Väidetavalt sai Korpusov mingil hetkel aru, et päris pommivöö asemel oli tegemist mulaažiga ja kui kurjategijad ta karmide ähvarduste saatel autorooli käsutasid ja panka raha järele saatsid, taipas miljardär, et tegelikult teda ei jälitata, ja kihutas lihtsalt minema.


Ohver ise ütleb, et tal “õnnestus oma jõududega pääseda”: “Taskus olnud paar tuhat krooni sularaha nad küll saagiks said, aga see oli ka kõik. Andsin selle asja kohe politseisse, kes tegeles asjaga väga tõsiselt, mille eest neile suur tänu. Paraku neid konkreetseid tegelasi lõpuks kätte ei saadudki.”


Jaanuaris 2006 lõpetas keskkriminaalpolitsei uurimise kurjategijaid teada saamata.

Äripartner Karu ütleb, et “Jaan on viimastel aastatel muutunud tõsisemaks. Mingeid järske muutusi tema käitumises pole ma aga märganud.”


Korpusov kinnitab ka ise, et elustiili ta muutnud ei ole. Miljardär elab edasi Mustamäe korteris ja pargib ligi miljon krooni maksva hõbedase Mercedes-Benz S-500 õhtuti endistviisi trepikoja ette.
100 miljoni kroonine kingitus äripartner Karule

  • Novembris 2005 kinkis Jaan Korpusov täiesti ametlikult kinkelepinguga äripartner Armin Karule poole osaühingust Maarjamäe Kinnisvara.

  • Kingituse formaalne hind oli 200 000 krooni. Kui aga võtta arvesse, et tollele firmale kuulus veerand ettevõttest Hansakinnisvara, ning arvestada tema osadega sooritatud tehinguhindu, tuleb kingi väärtuseks 90-100 miljonit krooni.

  • Kingi saaja Karu ütleb: “See oli puhtalt vormistuslik küsimus. Sisuliselt olime seal algusest peale koos. Mina olen kinnisvaraäris n-ö finantsinvestori rollis, kes investeerib ja loodab sellest tulu saada.”

  • Kuid see pole ainus huvitav tehing meeste vahel. Mullu detsembris teatasid lehed, et Korpusov müüs Karule kümnendiku osaühingust Hendaya Invest. Tollele firmale kuulub Olympic Casino keti aktsiaid ligi kahe miljardi krooni väärtuses. Ehk selle tehingu hind võiks olla 200 miljonit krooni.

  • Tegelikult räägib aga osa võõrandamise leping võileivahinnast. Jääb mulje, et tegemist on samuti kingitusega. Kuid selle paberi juurde võib käia teisigi kokkuleppeid ja mis veel tähtsam: see tehing pole veel teoks saanud. Tema tähtaeg saabub alles tänavu veebruaris.
Korpusov: “Mul on võime inimene n-ö esimesest pilgust ära tunda”

Ettevõtjale on väga oluline küsimus usaldamine. Kuidas leiate inimesi, keda usaldada?
Sellised suhted kujunevad välja aastatega. Neid, kellega koos “luurele läheks”, on igal inimesel tavaliselt üksikuid, nii ka minul.
 
Kui tihti ja miks on teie usaldust petetud?
Mul on enda arvates hea võime tunda inimene ära n-ö esimesest pilgust. Seetõttu on altminekud olnud väga harvad, tegelikult meenub mulle ammusest ajast vaid üks selline juhtum. Kui tegeled paljude äridega, siis juhtub ikka, et kõik asjad ei tule nii välja, nagu oled lootnud või plaaninud, kuid reeglina ei ole selle põhjus olnud usalduse kuritarvitamine.
 
Miks läks kasiinoketi tegevjuhtimine Karu kätte?

Arminil oli kasiinode rajamise osas väga tugev nägemus juba päris alguses. Esimesed aastad juhtisime firmat ühiselt. Töö käigus selgus, et Armin on harukordselt võimekas juht ning rollid kujunesid sellelt pinnalt iseenesest.
 
Kas esimene miljon on pärit nõukogudeaja mündiärist?

Tõsi ta on, et mündi- ja ka antiigiäri tõi tol ajal päris kenasti sisse. Võib-olla ei ole õige rääkida esimesest miljonist, kuid mõningase algkapitali tulevaste äride jaoks see tõepoolest andis.

Samuti olen n-ö mündiklubi ajale tänulik, kuna see aitas arendada ärilist mõtlemist. Eraettevõtluse algusaastatel oli sellisest “praktikast” väga palju kasu. Äris sai omal ajal kätt proovitud väga paljudes eri valdkondades – näiteks vahendatud sõiduautosid alguses Venemaalt ning hiljem ka USAst.
 
Kas miilits kimbutas kõvasti?

Eks see, mis täna on normaalne ettevõtlus, oli nõukogude ajal paljuski piiri peal kõndimine. Kuigi seadused olid omajagu jaburad, tuli nendest ikkagi täpselt kinni pidada.
 
Milline on olnud teie suurim ärialane edu?

Siin ei ole mitut vastust – Olympic Entertainment Groupi võimas areng räägib ise enda eest.
 
Aga altminek?

Eks ebaõnnestumisi on olnud – seda just siis, kui olen investeerinud mingi hetke n-ö moealasse. Hiljem aga on selgunud, et see buum juba lõpeb ja loodetud tulu ei teki.
 
Prognoosid ütlevad, et OEG tulevikuväljavaated on päris head. Kasv peaks tulema kõva. Seevastu kinnisvaraäris on seis nutusem. Kuidas olete valmistunud võimalikuks kriisiks?

Olen täiesti päri, et kinnisvaras on praegu keerulised ajad. Võtame asja rahulikult ning usutavasti saame hakkama.
 
Kuidas oma puhkusi veedate?

Puhkuse ajal olen püüdnud reisida. “Töised puhkused” on mul korduvalt olnud maailma suurtes kasiinolinnades Las Vegases ja Macaus, mille areng viimasel kümnendil on täiesti jahmatav. Päris puhkuse ajal olen jõudumööda nii mõneski kauges kohas püüdnud ära käia – Hawaiil, Hongkongis, Fidžil ja mitmel pool mujal.
 
Kas sugulased-tuttavad on palju tülitanud, et oled jõukas, palun aita? Mõned Eesti rikkad peavad niimoodi üleval tervet sugukonda.

Midagi ette heita küll ei ole – keegi ei ole otseselt niimoodi nuiamas käinud. Väikest viisi olen vahel ka mõnd lähemat sugulast veidi toetanud.
 
Kas jõukas olemine toob kaasa ohu elule ja varale?

Kui oled oma jõukuse ausalt teeninud, siis see oht eriti suur ei ole. Ausat inimest kaitseb ka riik ja õiguskaitseasutused. Nii-öelda olmevara riskid on ju meist igaühel.