Ekspress kirstu kaasa

See oli kevadel, 29. mail, kui Ekspressi Reporter avaldas Peterburile pühendatud erinumbris loo sellest, kuidas eestlased nõukogude ajal Leningradi turul kurke müümas käisid.

Teksti juures ilmus ka pilt, kuidas üks loo allikaid, Tartu õpetajanna Laine Välbe koos oma õemehe Elmet Kruusiga Leningradis kurgikaupa tegi.

Laine Välbele toodi seepeale kolm Ekspressi. Ühe tõi kolleeg ja kaks tõi tütar Sigrid.

Õemehel maal Sadalas Ekspressi ei käinud, aga Laine helistas õemehele ja ütles: “Sa oled lehes sees. Ma toon sulle selle lehe, ära ise ostma hakka.”

Elmet Kruus oli sellest teatest nii liigutatud, et oli nutma hakanud.  Ta ei mallanud aga oodata. Endal eluaeg kestnud raskest talutööst jalad läbi, saatis ta Sadala sidejaoskonda Ekspressi järele abikaasa Riina.

Sidejaoskonnast aga öeldi, et neil ei müüda Ekspressi. Nii jäi üle kannatada, millal Laine Tartust lehega jõuab. Kuid ei saanudki Laine õemehele lehte üle anda.

6. juunil kolmveerand seitse, kui Elmet Kruus oli loomade talitamise lõpetanud, ütles ta: “Lähen tuppa, mul on eilsed lehed läbi lugemata.” Sadala küla Oru talu peremees Elmet Kruus oli suur lehelugeja, tal käisid Maaleht, Postimees ja Jõgeva maakonna leht Vooremaa.

Elmet Kruus läks tuppa ja suri, silmapilkselt. Insult. Täiesti ootamatu.

Laine jõudis Ekspressiga Sadalasse järgmisel päeval. “See, et Ekspress hauda kaasa panna, oli minu mõte, aga õde Riina haaras sellest kohe kinni.”

Viimane hüvastijätt oli lõppemas, kirstu kaas juba kinni pandud, kui Laine tütretütar, esimeses klassis õppiv terase loomuga Getter hüüdis: “Aga tädi, ajaleht on sul ju kotis!”

Mehed võtsid kirstu uuesti lahti. Elmet Kruusi abikaasa ütles mõned sõnad: “Sa armastasid väga ajalehti lugeda. See leht jäi sul lugemata. Ma panen selle sulle siia. Eks sa siis loed sealpoolses elus.”

Ekspress sai kirstu, mehed panid kaane uuesti kinni.