Sergei (26): Saan tänavu 26. aprillil 27aastaseks. Muidugi teeb olukord Tšernobõlis mind murelikuks. Eelkõige haiguste tõttu, mis pärast avariid levima hakkasid. Minu isa osales Tšernobõlis taastamistöödel. Tema tervis läks pärast seda väga halvaks. Aga mis puudutab uut plahvatust... Muidugi võib see juhtuda. Reaktori hooned on väga vanad.

Jevgeni (23): Ma ei juurdle selle üle just sageli. Aeg-ajalt loen midagi ajakirjandusest. Kas ma arvan, et Kiievis on sellepärast maa räpasem?... Aga kus meil üldse maa veel puhas on? Igal pool jälkus. Noh, ja kui peaks veel kord plahvatama... siis järelikult plahvatab veel kord. Mis sinna ikka teha. Ja kui ta veel kord plahvatab, ega siis ainult meil halvasti ei lähe. Tervel Euroopal. Noh, las siis Euroopa ka hoolitseb täiendava rahastamise eest.

Veronika (30): Loomulikult mõtleme. Selle avarii tagajärjed on väga teravalt tunda. Ja iga aastaga üha enam. Ma näen seda oma laste pealt. Minu lastel on üheksa aastat vahet. Mõlemad lapsed sündisid Kiievi lähedal. Noorem on veidi nõrgem. Aga seda rajooni, kus meie elame, nimetatakse 4. tsooniks. See tähendab, et meie maa on saastunud. Meile on ette nähtud koguni soodustused.

Natalja (34): Ilmselt ta enam teist korda ei plahvata. Seda ei tohi lubada... Aga tegelikult ? mida me üldse teame? See kõik on ju salajane.

Viktor (43): Loomulikult meenutan. Ma olin seal enne avariid käinud. Kahju on maast, mis on selles piirkonnas. Lõuna-Ukraina on üksainus stepp. Aga seal oli suurepärane pinnas, viljakas maa, segametsad.

Nadežda (57): Meil sünnib palju haigeid lapsi. Haigestuvad eriti viieaastased. Kõvasti on sagenenud luuhaigused. Ja mitte ainult ohutsoonis, meil Kiievis samuti. Muidugi me kardame, et see kordub.

Spetsialistide prognooside kohaselt sureb avariist tingitult vähki veel umbes 4000 inimest.

Tatjana (66): Mis mul siin ikka mõelda, tütreke? Meist ei sõltu miski. Kõik sõltub valitsusest.