Ekspress Tšernobõlis: Sunniviisil Tšernobõlis
"Ma mäletan seda imelikku imalmagusat maitset suus. Radioaktiivse saasta maitse. See oli seal kõikjal ja pidevalt. Kui tuul puhus reaktorite poolt, oli maitset seda rohkem tunda," räägib 20 aasta eest Tšernobõli aatomielektrijaama 4. ploki plahvatuse tagajärgede likvideerimisel osalenud Andres Illak.
Ta toibub praegu äsjasest operatsioonist. Kopsud tegid muret. Ja ta usub, et tervis sai tõsise põntsu 20 aasta eest. Illak on üks neist 5000 mehest, kes 1986. aasta suvel saadeti Eestist Tšernobõli kanti.
Niisiis, 1986. aasta juunis tuli Illaku postkasti kutse sõjakomissariaati – vestlusele. Maikuus just kordusõppustelt saabunud mehele tundus kutse kummaline. Millest on komissariaadil veel vestelda? Üldiselt oli tollal kombeks, et kui olid kordusõppustel käinud, jäeti vähemalt aastaks rahule. Sestap otsustas Illak kutsele mitte vastata.
Seda enam, et jutud Tšernobõli katastroofist ja selle tagajärgede likvideerimisele saatmisest ju liikusid. Polnud just selline olukord, et vabatahtlikult armee kutsele reageerida.
Ka järgmisele kutsele ta ei vastanud. Kolmandal korral, 13. juuni hommikul, olid pintsakuid kandvad venekeelsed seltsimehed toona kiirabiautojuhina töötanud Illakul töökohas vastas.
Edasi käis kõik kiirelt ja pikema selgitamiseta. Ta istutati "uazikusse", sõidutati sõjakomissariaati, formaalne arstlik kontroll ning juba oligi mees Kloogal asunud sõjaväeosas. Kodus käia ei saanud. Seda, milles üldse asi, ei pidanud keegi vajalikuks rääkida.
Mehi oli Kloogale kokku aetud umbes 1200. Ja üle Eesti kokku varutud tehnika. 700–800 veoautot ja sõjaväetehnikat.
Sääraseid kogumiskohti oli peale Klooga Eestis veel kolm.
Järgmisel päeval läksid ešelonid meeste, tehnika ja varustusega teele.
Valgevene-Ukraina piiril Ovrutši linnas rongid peatusid, kogu kraam laaditi maha. Edasi sõideti 80 km Prõpjati jõe kaldal asuvasse Martõnovitši külla. Seal, 32 km õnnetuse epitsentrist eemale püstitatud telklinnakus elasid Eesti mehed mitu järgnevat kuud. Oli ka lätlasi, leedulasi ja valgevenelasi. Kokku umbes 4000 meest, keda kutsuti Baltikumi polguks.
Nüüd lõpuks ometi teatas üks päevitunud polkovnik, miks mehed on kokku aetud ja mis neid ees ootab. Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimine.
Kehtis sõjaseisukord. Seda marodöörluse ärahoidmiseks. Oli ju saastatud piirkonnast evakueeritud sadu tuhandeid inimesi. Kogu nende vara oli aga ripakil.
Siiski, nagu Illakule meenub, tuli ühel päeval telki mees, kaenlas kusagilt pihta pandud värvitelekas. Et saaks vabal ajal vaadata. See ajudeta tüüp kupatati kohemaid koos telekaga minema.
Olukord oli närviline. Inimesed, kes olid tsoonist ära saadetud, üritasid tagasi pääseda, et oma asju ära võtta. Aga neid ei lastud. Püssimehed olid kõikjal ees.
"Ma mäletan, et ka koerad olid kuidagi eriliselt metsikud. Ilmselt oli see radioaktiivne saaste nende närvikava mõjutanud. Rebased luusisid ilma igasugu hirmuta inimeste läheduses," räägib Illak.
Igal hommikul oli rivistus, kus mehed objektidele jagati. Põhiliselt oli baltikumi meeste ülesandeks rajada Kiievi veehoidlasse ehk rahvakeeli Kiievi lahte suubuvatele jõgedele tammid, et saastatud vesi veehoidlasse ei satuks. Käidi ka mujal – saastatud tsoonist inimesi evakueerimas näiteks.
Aga ka plahvatuses purunenud reaktori katusel koristamas.
Reaktori taha oli püstitatud tagavararedel. Redeli lähedal putkas tõmmati selga spetsiaalne, tinakaitsmetega vorm, näo ette veeti erilised respiraatorid ja – vperjod!
Iga mees tegi katusel tööd kaks minutit ja siis lahkus. "Ega seal suurt midagi mõelda ega teha ei jõudnud. Korjasid paar labidatäit reaktorist plahvatusega välja paiskunud sodi. Viskasid mõned lauajupid eemale ja oligi kõik. Siis tulid alla, vahetasid riided ja läksid endiste tööobjektide peale."
Muidu tehti tööd 12tunniste vahetuste kaupa.
Vabal ajal vaadati vabaõhukinos filme, joodi viina. Levis teadmine, et viin aitab organismil radioaktiivsete saasteainetega paremini toime tulla. Ja eks stressi oli kah piisavalt. "Aga ma ei mäleta, et joomist hullumeelselt palju oleks olnud või et joomise pärast tööd tegemata oleks jäänud. Tööd tehti ikka mehiselt," meenutab Illak.
Aeg-ajalt käisid estraaditähed kontserte andmas. "Anne Veski ja Marju Länik käisid," meenutab Illak. "Vaprad naised."
Tõsi, jaanipäeval ei tahtnud meie mehed tööle minna. Aga siis ähvardati, et kui ei lähe, ajavad sisevägede sõdurid nad väevõimuga tööle. Ja ega sellises olukorras midagi teha polnud.
Huvitaval kombel liikusid meeste seas pidevalt kuuldused, et kohe-kohe saadetakse neid koju. Elati selles lootuse, kuni selgus, et kuuldus ei vasta tõele. Aga sääraseid jutte, mis kojusaamislootusi õhutasid, liikus pidevalt.
Augustis hakkas Illakut vaevama tugev peavalu. Ta saadeti Kiievisse sõjaväehospidali ravile, kuigi milles täpselt oli valu põhjus, ei olnud teada.
Oktoobris saadeti Eesti mehed koju. Rinda kinnitati aumedal "Vapruse eest".
Veidi pärast Tšernobõlist naasmist hakkasid tal kuklalt juuksed langema. Igemed veritsesid ning hambad logisesid.
"On kaheldud, kas seal töötamine ikka oligi nii ohtlik, kui on räägitud. Kurat, minu polgustki on väga paljud mehed tänaseks siit ilmast lahkunud," märgib Illak. "Ma arvan, et need mehed, kes toona oma elu ja tervisega katastroofi tagajärgi likvideerisid, on ära teeninud selle, et riik neid väärikalt kohtleks. Nad on ära teeninud, et riik neid nagu teisigi võõrvõimu tõttu kannatanuid rehabiliteerituks tunnistaks," märgib Illak.
