Kanad – väiksemad pärlikarva või süsimustad, suuremad lumivalged – jooksevad Basayasi tänavail vabalt ringi ka tänasel päeval, ent kunagi enne pole külarahvas nende käitumist jälginud sellise tähelepanu ja rahutusega kui viimased kolm kuud. Oktoobris 2005 jõudis Kagu-Aasiast Türki tappev H5N1-tüüpi linnugripp.

Linnugripp ametnikke algul ei huvitanud

Gripp saabus nii vaikselt, et kui ühe Balikesiri provintsi suurtaluniku kalkunid rändlindude peatumiskohana tuntud Manyase järve ääres äkitselt surema hakkasid, ei tahtnud ametivõimud linnupidaja ebaõnnest midagi teada. Kalkunite massilise hukkumise põhjus selgitati välja ainult tänu nende omaniku visadusele – skandaalne paljastus, millega tuli oma saates "Arena" mõned päevad tagasi välja Türgi tuntumaid teleajakirjanikke U?ur Dündar.

Pärast diagnoosi ilmsikstulekut tegi ametnike suhtumine kõiges ku? gribi nedir’i puudutavas kannapöörde. Haiguse levikut puudutavad uudised hakkasid täitma ajalehti ja Türgi poolesaja telekanali eetriaega ning nüüd, pärast esimeste lindudelt nakkuse saanud inimeste hukkumist, surmatakse iga kinnitatud nakkuskolde ümber kolme (talunike andmetel kümne) kilomeetri raadiuses kogu tiibkari. Eile teatasid kohalikud ajalehed, et Ankaras Kugulu pargis on ettevaatusabinõuna hävitatud veelinde. Türgil on hirm. 

Basayasi küla endine vanem, lüheldane, turske, pakaselise ilma kiuste ülalt lahtinööbitud särgiga Faruk Keskin, ei näe välja nagu mees, kes kergesti kartma lööks. Foobiad tunduvad olevat temast, nelja lapse isast, sama kaugel kui maa kuust. Ometi tegi Faruk läinud pühapäeval midagi tema kohta ebatavalist  – toppis öö jooksul surnud kana kotti ja viis laiba näha lähimale veterinaarile. 

Veterinaar olevat diagnoosinud, et lindu ei tapnud gripp (lähim kinnitust leidnud linnugripijuhtum jääb Basayasi külast 30 kilomeetri kaugusele), aga kanaliha ei söö Faruk Keskin enam sellegipoolest. Ta ei usalda isegi suurtes farmides toodetud kanu, kelle liha võis kuni viimase ajani osta selveritest – see on nagu Tšernobõl, ütleb mees. Mune, mida pere viisteist lindu annavad keskmisel päeval viis, peseb Keskini naine enne toiduvalmistamist hoolikalt ning toorelt joomise asemel keedetakse need nüüd lõhki – kindluse mõttes 20 minutit.

Farmipidaja: ma tapan kõik linnud niikuinii

Paar kilomeetrit Basayasist eemal seisab Ankara-Beypazari maantee ääres alandlik viilkatusega hoone, mille funktsioonile – kanala – osutab lisaks kuldsetes toonides sildile spetsiifiline lõhn ja majast koosnev ühtlane kurin.
22 000 munakana ja 10 000 tibu valvavad kaks meest ning nõutult sabaga vehkiv hagija-tüüpi koer. Väikses räpasevõitu kontorihoones ulatuvad munarestid seisjale rinnust saati ning hinnanguliselt ootab siin realiseerimist umbes 4000 kana siit-sealt sõnniku ja sulgedega kaetud päevatoodang.

Veel mõni aeg tagasi oleks 30 muna sisaldava resti hind olnud kolm liiri (umbes 29 krooni), kuid tänaseks on hind kukkunud kuuendiku võrra ja langeb veelgi.

Kanala omanik, kellele valvurid külaliste saabumisest telefoni teel teada annavad, tundub olevat sellest kõigest äärmisse segadusse aetud. Ta palub tungivalt, et tema ettevõtte nime linnugripiga seoses ei mainitaks, sest see võiks mõjuda hukatuslikult ärile, kuid teatab kohe, et tapab oma linnud ära niikuinii. Omanik kavatseb teha seda lähema kümne päeva jooksul ja küsida valitsuselt kompensatsiooni – neis piirkondades, kus linde on surmatud nakkuse piiramiseks riigi korraldusel, on kana kaotust siiani hüvitatud umbes 48 krooni ja kalkunit ligi 144 krooniga.

Samas kirjutab Türgi ajaleht Milliyet, et valitsus on juba kokku löönud H5N1 epideemia hinna halvimal võimalikul juhul – kolm miljardit dollarit –  ning selle summa ilmsikstulekul mattusid kriisis kanalihatootjate palved odavama energia ja maksusoodustuste saamiseks bürokraatlike paberivirnade alla.

Haigestumine juba pealinna külje all

Nelja miljoni inimese koduks olev Ankara müriseb riiki ähvardavast ohust hoolimata oma igapäevases rütmis. Kohvimajad on täidetud inimestest ja sigaretisuitsust, tuvid kuugutavad parkides, kandilised kollased taksod ummistavad tänavaid, ning maske – musti villaseid näomaske – kantakse pigem krõbeda külma kui nakkusohu tõttu.

Eesti Türgi saatkonna esimene sekretär Linda Kolk ütleb, et sööb ikka veel kanaliha, ning ka Tamiflu varud, mida diplomaadid peaksid hakkama võtma võimalikult kohe pärast sümptomite ilmnemist, ootavad päeva, mida ehk kunagi ei tule. Samas on Ankara põhjaosas asuvasse Keciö­reni haiglasse viidud vähemalt kolm H5N1-viirusega nakatunut, kellest kaks – lapsed – puutusid nakatunud lindudega kokku pealinnast 90 kilomeetrit läände jäävas Beypazaris, sellal kui 65aastane mees jäi haigeks lausa pealinna külje all Sincanis. Kuna Keciöreni haigla peaarst keeldus Ekspressiga suhtlemast, tuleb usaldada ametlikke teadaandeid, mille kohaselt on patsientide seisund stabiilne.

Faruk Keskin seisab nõutult keset linnusõnnikuga kaetud hoovi, selja taga fotograafi uudistama jooksnud kolm külapoissi, kellest noorim võib olla neljane või viiene. Õhk on päikse loojumise eel krõbekülm ja väga kuiv. Kanad siblivad kolm-neli meetrit eemal ning nokivad katki läinud arbuusi. "Kui ma kana ära tapaksin ja teda keedaksin, kas ma siis võiksin teda süüa?" küsib Faruk meie tõlgilt, 200dollarise päevatasuga Muratilt. Murat vastab jaatavalt, kuid Faruk raputab umbusklikult pead. Ta ei usu. Ta ei usu ka seda, et elu nende külas veel kunagi tagasi normaalseks muutub.

20 haigusjuhtumit Türgis

Van: 9, sealhulgas 4 surnut

 Ankara: 4

 Kastamonu: 2

 Corum: 1

 Samsun: 1

 Sivas: 1

 Siirt: 1

 Sanliurfa: 1

Allikas: BBC