Jüri Pino, kirjanik ja aed Foto: Tiit Blaat

23. juunil 2019. suri Jüri Pino. Taasavaldame 2012. aasta ilmunud loo.

“Ma lähen täitsa vihaseks, kui keegi räägib, et magab poole päevani. Sellised inimesed pole mulle kunagi meeldinud. Nii vähe meil valget aega on, ja ta magab sellegi maha!

Ärkan kell seitse, suvel varem. Teen tule pliidi alla, panen kohvi hakkama, ja kui mul linnud parasjagu munevad, saab hanemunadest omletti. Siis panen hanede jaoks kartulid keema ja viin naisele kohvi voodisse (peale kohvi ta hommikul suurt midagi ei taha). Ja ise istun laua taha paskervilli kirjutama.

Mul on kaks korda päevas tõmme kirjatöö järele. Hommikul kaheksast üheteistkümneni ja õhtul kümne-üheteistkümne ajal. Päevanorm on tuhat sõna.

Oh, ma olen kirjastaja ees võlglane. Tahtsin kirjutada töötu raskest elust, aga tunnen, et läheb käest ära. Tahaks, et see oleks naljakas raamat, mitte mingi hädaldamine. Ma ei taha saata kirjastajale portsu perssekeeratud baite.

No mis ma hommikul veel teen? Ükskord läksin hommikul poodi suitsu ostma, ja keegi jumala võõras küsis järjekorras: kas sul aega on? Ma ütlesin, et ega kiiret küll ei ole. Ta ütles: tule bussipeatusse, me tiksume seal.

Plastpitsid olid poest kaasa ostetud, tomatimahl oli kõrvale joomiseks.

Kui juba kolmandalt pudelilt hakati punni maha võtma, vaatasin – paras oleks minema tõmmata. Sest, nagu üks mees ütles – kui sa sinna bussipeatusse tiksuma jääd, siis jäädki. Õige joodik joob kodus!

Kass, mida sa, kurat, teed!!! Persevest!

Näe, ma pean siin pidevalt kassi peale karjuma!

Pliit kütab selle poolteist tuba siin soojaks küll. Aknad on küll suured, aga sellest pole hullu. Nad on mul paketid, ja kõige soojemad kohad seinapinnas. Seintes pole mingit soojustust – paljas õhk! Ma ei tea, mis nendega peaks ette võtma...

Kui sa pöörduks mu poole päeval ühe-kahe ajal, siis pole ma võimeline korralikeks vastusteks, siis olen ma sült. See aeg sobib söögitegemiseks.

Eile näiteks ma tegin Evelini, mätsisin leivatainast ja nüüd on meil oma leib. Kartulid, sibulad on meil olemas, ja näed, need luuad ja tuustid lae all on maitseained, neid kasvatame me ise.

Ei. Mul on hea meel, et ma selle otsuse tegin. Mis mul [varem ajakirjanikuna töötades] kõige rohkem üle viskas, olid koosolekud. Ma ei salli koosolekuid. Koosolekud tõmbavad mu energiast tühjaks ja taastumiseks läheb pärast rohkem aega, kui see koosolek ise aega võttis.

Ma olen siin elanud kolm aastat, ja mulle meeldib. Mul ei ole tunnet, et ma peaks tõmblema nagu orav rattas. Ma olen nagu Athos, kes ütles, et “ma ei viitsi varustust otsida, las varustus otsib mind ise!”.

Linnas ma ei käi, kedagi ma ei mangu. Viru keskuses ma riideid ei osta. Kelle ees ma eputan – hanede ees? Ma ei käi isegi kaltsukas.

Viimane kord käisin Viru keskuses, kui ostsin sulepea jaoks rohelist tinti. Filmis “Hea aasta” kirjutavad šefid mehed rohelise tindiga. Ega seda igal pool saada ei olegi.

Ma olen kontoritarvete pede. Mulle meeldivad märkmikud ja moleskiinid, kuhu on hea oma mõtteid sisse kirjutada – sulepea või pliiatsiga. Kui kirjutad käsitsi, siis tunned ennast nagu vana saladuste tundja, sa nagu säilitaksid mingeid igivanu teadmisi ja istud kuskil nelinurkse püramiidi tipus...

Paar aastat tagasi ei olnud mul kursavend Andrus Kivirähile midagi kinkida, keetsin kalkunimuna ära ja kinkisin selle.

Oi, need pardid ja haned ja kalkunid on rokenroll!

Näe, see väike pruun part on Kakao, kaval nagu rott. Võtab teised poisid kõik sappa ja paneb aia alt läbi ja kõnnib tähtsalt metsa all. Küll ma otsisin seda kohta, kust ta läbi poeb! See isakalkun seal on Ottokar ja hani tema kõrval on Bobeeda. Aga need kolm parti on surmamõistetute grupp: Üks, Kaks, ja Kolm. Neil pole isegi nime, nendest saab jõuludeks praad.

Ega see polegi niisama. Ma olen üsna aeglase liigutamisega ja partide püüdmine pole mingi naiste tagaajamine!

No ja siis ongi õhtu käes.

Siin laua taga ma siis enamasti istungi. Naine koob kaltsuvaipa ja mina loen raamatut ja vaatame telekat nagu korralikud eestlased. Hiljuti sattus kätte Sherwood Andersoni raamat “Winesburg. Ohio”, viiekümne sendiga sain! Lehed on nii kallid, et neid ma ei telli. Koju käivad Vikerkaar, Loomingu Raamatukogu, Akadeemia ja Oma Maitse. Õhtul käin korra facebookis ja ütlen maailmale, mis mul öelda on.

Ma ei põe, et ma ei rahmelda eesliinil. Ma ise olen oma valikud teinud ja ma olen rahul. Mul pole muresid – peale selle, et kirjastaja ootab mu paskervilli ja mul pole valmis.

Kell kaksteist ma juba magan – et hommikul vara virge olla. Muide. Ma pole kolm nädalat napsu võtnud, ja ühe vähese eestlasena olin ma tänavu jaanipäeval jumalast kaine.”

* Priit Hõbemäe ammuilma leiutatud termin kirjatöö kohta, mis oleks justkui paskvill, aga läbinisti vale.Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.