Rongiliiklusega seotud inimesed ei mäleta teist nii traagilist aastat kui tänavune – poole aastaga on õnnetustes hukkunud viis inimest. Staažikas vedurijuht Mart Klaassen selgitab, kuidas ta suudab sellised õnnetused üle elada.

Mart Klaassen ei salga, et lausa jumaldab oma tööd. Tema isa oli ka vedurijuht, ja nagu ta ütleb: “Olgem ausad, vedurijuhi töös on oma romantika ka.”
Kuid vedurijuhina töötamine võib nii mõnelegi nõrganärvilisele tunduda enesepiinamine. 15 aasta jooksul on Klaasseni rongide all hukkunud viis inimest.
Kõige raskem on tema sõnul unustada “surija silmi”, mis nähtud hetk enne kokkupõrget: “Seda pilku näeb pärast unes ka.”

Siiani näete?
Ei – see läheb ajaga... (ta hingab sügavalt sisse). Nahk on paksuks kasvanud juba.

Teie elus on vist kriisid üsna tavaliseks saanud...
Neid ikka jah... on. See on paratamatus. Küll on enesetapjaid, küll on niisama inimesi alla jäänud.
Autodega on muidugi kõige hullem. Näiteks Tallinnas Veerenni tänava ülesõidul – see on täielik katastroof, mis seal toimub. Vedur tuleb, prožektor põleb, viled üürgavad, ja lihtsalt, labaselt sõidetakse ette. Ja kusjuures, kui ristmik on kinni, ta jääb veel raudteele ette seisma ka.
Noo... ma lihtsalt ei saa aru, mida inimesed mõtlevad. Ja siis see vaene vedurijuht ongi see, kes näeb seda viimast pauku.

Viis rongiõnnetust on teil surmaga lõppenud...
Mis ma ise olen sõitnud (varem töötas Mart juhiabina, nüüd vaneminstruktorina – M.M), neid jah. See on selline keskmine tulemus. On neid, kellel on seal üle kümne laiba.
Nii mõnedki aastad tagasi oli üks vanem naine. Talvisel ajal. Lihtsalt. Tal oli sall ja müts ümber kõrvade. Ei kuulnud vilet. Ja ei vaadanud.

Aga miks teile vedurijuhi amet meeldib?
Meeldib, et on vaba graafik. Ja kui ma sõidan depoost minema – siis olen nagu kapten laevas. Minu käsku peavad kõik kuulama.
Olen niivõrd palju päikseloojanguid ja ­­­-tõu­­se näinud. Seda on ilus vaadata.

15 aasta jooksul on teie silme all surnud viis inimest. Kas te ennast ei ole kunagi süüdistanud?
Mõelnud olen küll. Aga tegelikult, kui ma olen ära teinud selle ekstra pidurduse ja annan vilet, ei saa ma enam midagi teha. See, kas ta nüüd pääseb või ei pääse, ei olene minust enam kuidagi.

Mida tähendavad vedurijuhile viimased sekundid enne saatuslikku kokkupõrget?
Kõik oleneb sellest, kas ma näen, kas auto saab pidama. See tuleb kogemustega. Muidugi on ka selliseid autojuhte, kes – ja nad on üldjuhul noored – sõidavad reguleerimata ülesõidul autoga ette, jäävad keset ülesõitu seisma, ja kui näevad, et rong juba aeglustab, sõidavad nina eest läbi.

Miks küll, kas see peaks põnev või naljakas olema?
Mina ka ei saa aru, misasi see on.
Meil üks noor juhiabi rääkis, et kihutas sõpradega raudteeülesõidul vilkuvate tulede ajal läbi. Poiss luges siis kohe sõpradele sõnad peale, sest tema oli juba rataste vahelt inimese tükke välja koukinud. Ütles neile, et teie jääte siin seisma, lasete minu maha, ma lähen jala sellest ülesõidust üle, ja teie tehke, mis tahate.

Magada saate ikka korralikult, õudsed mälestused ei kummita?
Viimasel ajal ei ole olnud. Võib-olla sellepärast, et viimane õnnetus oli viis aastat tagasi. Kui nüüd oleks mingi värske asi...
Ega siis keegi e i ole rauast tehtud. Ikka mõtled selle peale. Praegu on võimalus käia ka psühholoogilisel nõustamisel.

Olete käinud?
Korra, huvi pärast. Psühholoog oli noor tütarlaps, kes ilmselt tahtis ise rohkem teada, et kuidas ja mismoodi see asi on. Aga noh, see selleks. Parem on rääkida mõne vana mehega depoost. Rääkida on tõesti vaja.

Kas mõne hukkunu lähedane on teiega ühendust võtnud?
Ei ole. Ma ei tea ka kedagi depoost, kellega oleks.
Nii et seda ohtu ei ole, et omaksed vedurijuhi peale oma viha välja elavad?
Ausalt, mina võiksin [omastega] suhelda küll. Mul seda kartust ei ole. Ma nii palju ikka rääkida oskan, et suudan selgeks teha, kuidas asi tegelikult on. Aga usun, et nii mõnelgi vedurijuhil oleks probleem küll, kui hakkaksid pinda käima.

Olete nende aastatega vist kriiside ületamise eksperdiks saanud.
Ekspert ma nüüd küll ei ole (Mart lagistab naerda). Aga tõesti, iga mees elab seda isemoodi üle.

Ja teie kuidas?
Ma olen nihuke üle saja kilo mees, minule on pool liitrit viina paras.
(Nüüd naeran mina.) Ilma naljata. Esimene öö ei tule muidu üldse und.

Ja järgmine päev?
Järgmine päev läheb elu edasi, kirjutan seletuskirjad töö juures ära. Praegu saame näiteks peale õnnetust kuni kümme puhkepäeva. Olenevalt õnnetuse raskusest. Siis on mingi kolm-neli päeva kindlasti olemas.
Ja selle ajaga te...
Tegelen oma asjadega. Minu hobi on vanad mootorrattad – nokitsen seda ja mõte läheb mujale.

Mõne hukkunu matustel olete käinud?
Ei ole. Seal võivad hakata süümepiinad peale. Et kas võib-olla oleks saanud kuidagi või midagi...
Ainult mõtled, et kui oleks sealt jaamast võib-olla hiljem välja sõitnud.
Aga samas, siis oleks võib-olla hoopis hullem õnnetus juhtunud. Võib-olla oleks koolibuss lastega olnud?

Kas vedurijuhtide elu on meie üha tormakamaks muutuvas liikluses kibedamaks läinud?
Autod on ju kiiremad. See on üsna hullumeelne, mis ülesõitudel toimub. Kord hakkas isegi politsei mu peale häält tõstma, et miks ma seisma ei jäänud. Aga ma räägin: see rong kaalub 352 tonni – see ei jää nagu takso seisma, kui tõstad käe püsti. Mass on liiga suur.

Mida te pärast kokkupõrget teete?
Meil on punkti pealt kirja pandud, mida peame sellises olukorras tegema. Kõigepealt pean kõiki teavitama õnnetusest: päästeametit, dispetšerit ja olenevalt sündmusest kas politseid või kiirabi, et abi juba tuleks. Siis lähen vaatama.

Teil on kohustus vedurist välja, otse sündmuskohale tõtata?
Ma pean ju kohapeal infot andma. Üldjuhul vedurijuht ei panegi toru ära, vaid on päästeameti või kiirabiga kontaktis. Vedurijuhiks muidu ei saagi, kui sa ei suuda seda taluda.

Kas olete ka ise abi andnud?
Siis, kui kiirabi ei pääse ligi. Üldiselt on ikka nii, et kiirabi jõuab enne kuhugi kohale. Mul tuleb oma praktikast meelde üks vanainimene, kelle tõstsime kanderaamile ja viisime rongiga Keilasse, kus nad ta üle võtsid. Palusin paar meest veel vagunist appi. Enam rongidel kanderaame peal ei ole. Need sai juba ammu ära võetud.

Miks?
Ma ei teagi. Nüüd on igaühel mobiilid taskus – on võimalik rääkida jne. Ja kiirabil on ikkagi suhteliselt hea ligipääs igale poole.

Tõeks saanud õudusunenägu


Jaanipäeval hukkusid Tallinna lähedal reisirongiga kokku põrganud sõiduautos 22aastane Lenna ja 23aastane Kristjan-Martin. Vedurijuht Stanislav (33) ei suuda siiani mõista, mis valesti läks.

Rongisõit viib Raplast Tallinna. Piduri ja gaasi üle valvab Stanislav, liiklusmärke ja foore peab silmas juhiabi Leonid (21), kes on, käed rinnal risti aknalauale nõjatunud. Möödub peatus Männiku ja Stanislavi muidu nii särav naeratus kaob: “Näe, siit nad oma autoga tulidki,” näitab ta vasakule tee suunas, mis rööbaste alt lookleb Männiku karjääri poole, ja austab hukkunuid pika õnnetu vilega.
See oli Stanislavile esimene surmaga lõppenud õnnetus. Ta räägib, et nägi rongi kõrge nina eest autot nii vuhinal mööda sõitmas, et katuski ei paistnud.
Stanislav lasi vilet nii kuis jaksas, kuni märkas, et sõiduki järel tuleb veel teinegi auto. Oli liiga hilja, rong ei jõudnud peatuda. Ka autojuht ei saanud õigel ajal pidama.
Stanislav ei mõista siiani, miks – sest “vist oleks ju jõudnud”.
Mis edasi sai, ta ei tea. “Raske oli pealt vaadata, kui ise midagi teha ei saa,” ütleb ta vaid.
Õhtul pidi ta veel ühe otsa Türile sõitma, Leonid lasti vabaks. Alles öösel viis ülemus ta oma autoga koju. Kodus võttis Stanislav pitsi alkoholi ja puges põhku. Mis järgmisel päeval sai, ta ei mäleta.
“Järgmine peatus Liiva,” ütleb Leonid, kes mäletab, et autoga kokku põrgates läbis teda hirmuvärin.
“Kui oleksin teadnud, kus matused toimusid, oleksin läinud,” ütleb ta. “Aga mitte kõikidega koos. Hiljem, üksi.”
Pärast õnnetust said nad viis päeva palgalist puhkust. Ega seda nende arvates palju ei ole (kõige enam võib õnnetuse läbielanutele anda kümme puhkepäeva, seda otsustab firma juhatus).
Kuigi vaade siit rongi ninast paneks iga reisimehe vaimustusest ahhetama, ei saa sama öelda müra kohta, millest alles annab üle karjuda. Stanislavi arvates on kabiinis päris vaikne, aga tema on vedurijuhi pinki (mis istujat üles-alla viskab nagu pöörane) nühkinud ka juba 13 aastat.
Armatuurlaual rapuvad suhkrukarp ja lahustuva kohvi pakid, aknalaual äsja söödud saiakestest rasvane paberkott.
Kui õnnetus uudistesse jõudis ja koos sellega ka Stanislavi eesnimi ja vanus, võtsid paljud tuttavad temaga ühendust. Et kas ikka tõesti sina ja kas kõik on hästi?
Stanislavile ei meeldi, et nimi avaldati, sest “võib-olla saab keegi pahaseks ja tuleb ähvardama”, ütleb ta. “Kes teab? Kõike võib juhtuda.”
Kui tal oleks kodus internet, loeks ta ka õnnetusest avaldatud lugude kommentaare. Ta teab, et ka vedurijuhi aadressil on seal parajalt kriitikat - “kurjategija”, ütleb üks. “Miks rongijuht kihutas?” tahab teine teada.
Aga kuna tal internetti ei ole, siis vastab süüdistajatele siinsamas: “Tuleks nad ise ja prooviks sõita. Kuidas nad end tunneks? Meil ka ei ole seda kerge üle elada.”
Oleks ju võinud varem jaamast välja tulla. Või hiljem.
Oleks võinud palju asju teha, arvab Stanislav. Aga mis sest enam: ükskord paneb ta vedurijuhi ameti niikuinii maha ja asutab oma väikese firma. Vedurijuhi töös on liiga palju pinget – mida vanemaks jääd, seda raskem on.