81aastasel Harryl on piinlik soov. Ta tahab minna potile. Aga mullu jõululaupäeval tabas teda insult, jalad ei liigu ja üksi ta asjale ei saa. Talle ei tule ka keegi appi, kuigi ta elab PJV Hooldusravi Hiiu osakonnas ehk Hiiu õendushoolduskodus. Harry tütar Marika maksab hoolduskodu teenuse eest 600 eurot kuus, umbes sama palju on keskmise eestlase kuupalk. Aga Harryt see ei aita.

Talle pannakse hommikul puhas mähe ja seda vahetatakse tihtilugu alles õhtul. Päeval peab vana mees delikaatset joont ja hoiab ennast lihtsalt tagasi. „Praegu tehakse voodis kõik ära, see on kord,” ütleb ta. Ükskord tuli hooldaja palatisse hetkel, mil tal „teine häda” parajasti pooleli oli. Hooldaja ei mallanud oodata — „Kuidas see junn ikka välja pole tulnud?!“ — ja aitas näpuga kaasa… Nüüd soovib Harry, et päeval seedimine ei töötaks.

Hooldajaid nimetab ta „sitarookimise brigaadiks”. Hommikuti kuuleb ta, kui brigaad koridori otsast tulema hakkab. Siis lendab lahti tema ja naabervoodis lebava Stepani palati uks, mis jääbki tuuletõmbuses edasi-tagasi kolksuma. Kas oleks võimalik uks kinni panna? Seda keegi ei kuula. Tervitusi ei ole, on vaid käsklused. Ühelgi hooldajal pole nimesilti, raske on pärast kellegi peale kaevata. See, kes näpuga tagumikku torkis, oli „paksu kõhuga mutt”.

Vana mehe nimele — Harry — ei pööra keegi tähelepanu. On palat 111 ja voodi number kaks. Talle kui „paranemislootuseta haigele 111.2” ei panda hommikuti proteese suhu. Valehambad kuivavad sahtlis, hambaharja ja -pasta kõrval. Harry sööb ainult püdelaid või vedelaid toite, banaani surub igemetega lödiks.

Tänavu aprillis palus Marika hooldajatelt luba, et saaks isa õhtul korraks televiisori ette viia. Sealt näidati Eesti filmi sajandiauhindade jagamist ja tema isa, hooldekodu patsient 111.2 ehk kodanikunimega Harry Rehe on kultusfilmi “Kevade” operaator ja üks laureaatidest. Auhinna sai ta samast filmist pärit sajandi filmimotiivi ehk „Arno paljutähenduslike silmade” eest.

Harry nägi televiisorist, kuidas tema lapselaps auhinna, Johannese kuju vastu võttis. See oli talle väga tähtis, sest koostöös režissöör Arvo Kruusemendiga tehtud “Kevadet” peab operaator-lavastaja Harry Rehe oma loomingulise elu kõrghetkeks. Moskva kinoinstituudis õppinud Rehe jõudis teha poolsada mängu-, tele-, dokumentaal- ja muusikafilmi, muuhulgas „Noor pensionär”, “Viini postmark” ja „Metskapten”. Harry Rehe ülesvõetud mustvalget mängufilmi “Tütarlaps mustas” peetakse 1960. aastate Eesti operaatorikunsti tipuks. Harry Rehe on isegi Halinga valla aukodanik.

Ent kui Marika järgmisel päeval pronkskujuga hooldushaiglasse jõudis, oli Harry rõõmsa oleku asemel väga häiritud. Ta andis tütrele peenetaktiliselt mõista, et „mul on … junn püksis”. Kui tütar palus hooldajal mähet vahetada, torises nimetu töötaja: „Pole veel kell ju nii kaugel…”

Marika pöördus seepeale juhataja poole — kas mähkmeid vahetatakse siis kellaajaliselt, mitte vajaduse järgi?

Vastuseks kuulis ta mõisteid „superimavus” ja „mähkmete ülekulu”…

« Avalehele 728 Kommentaari