14. veebruaril tuvas­tab WADA, et ­Andrus Veerpalu veres on lubatud normist kõrgem kasvuhormoonitase.

15. veebruaril kell 18.42 jõuab suusaliidu peasekretäri Jüri Järve meilikasti kiri FISilt, teemaks “Halb analüütiline leid”. Jüri loeb selle pealiskaudselt läbi ning saadab edasi suusakoondise peatreenerile Mati ­Alaverile ja arstile ­Tarvo ­Kiudmale. Natukese aja pärast helistab Alaver tagasi ja ütleb: “Jüri, väga paha lugu on. Vaatame ja uurime.” Alaver teatab “halvast leiust” kohe ka Andrus Veerpalule.

Jüri näeb, et teate sai ka Eesti Antidopingu juht Kristel ­Berendsen ja igaks juhuks saadab talle õhtul ­kirja, kus palub absoluutset konfident­siaalsust. Ning läheb rahulikult magama.

Alles järgmisel hommikul töölaua taga mõistab Jüri, et tal on “tõsiselt pikad juhtmed”. Asjalood on väga kehvad. Ta peab aru Mati Alaveriga ja Alaver räägib juhtunust ka suusaliidu presidendile Toomas ­Savile. Nüüd on Eestis kuus inimest, kes teavad Veerpalu positiivsest A-proovist.

Esialgu ei oska suusaliit midagi teha. Kuid üks on kohe kindel – MMile Veerpalu ei sõida. Ent kuidas selgitada sponsoritele ja rahvale, et Veerpalu jäi dopinguga vahele?

Alaver, Savi ja Järv arutavad asja. Veerpalu annab Alaveri kaudu teada, et asjast ei tohi enne MMi avalikult rääkida. Sel juhul lintšitaks Eesti koondis Norras lihtsalt ära. Ja mitte ainult koondis. Kõige suurema surve alla satuks Mati Alaver. Kas seda on vaja? Viie mehe üksmeelne otsus on, et seda ei ole vaja. Seega on ainus võimalus vaikida. Ja kui keegi küsib – aga vaevalt, sest keegi ei tea ja nemad ei iitsata kellelegi –, tuleb valetada! Otse näkku. Sellega alustab blufiviisik – Mati Alaver, Andrus Veerpalu, Tarmo Kiudma, Toomas Savi ja Jüri Järv – kohe järgmisel päeval.