Zandi eesnimi on Iraj, kuid ta palub end nimetada ameerikapäraselt I. J. (ai-džei).

Ta räägib rahulikult, sügava ja sisendusvõimelise häälega.

I. J. on 71 aastat vana, kuid tundub nooruslikum. Ta on moodsa aja pensionär, kes lendab riigist riiki, liigutab kopsakaid rahasummasid, näpib nutitelefoni, suhtleb Facebooki kaudu. Näitab Instagramist fotosid, kus püüab kala („Oi, ma armastan kala püüda!“), kussutab vennatütre pisikest tütart („Ja mind nimetatakse pedofiiliks?!“) ning poseerib staadionil Ameerika jalgpalli vaadates („Ma olen Dallas Cowboysi fänn, käin ka Columbuses Ohio ülikooli meeskonna mänge vaatamas, viimati olin seal kolm nädalat tagasi“).

Ja muidugi tüdrukud. I. J. tunnistab, et pole mingi ingel. Ta nimetab end Ekspressiga suheldes korduvalt sõnaga womanizer, eesti keeles seelikukütt või naistemaias.

Kuidas sattusid suhtlema noorte eestlannadega?

Alates sellest päevast, kui ma vallalise mehena Eestisse saabusin, nägin ma teatud uudishimu inimeste silmis. Klubides, restoranides ja isegi tänavatel. Eesti meeste ja naistega oli väga lihtne suhelda. Ma olin vallaline, mitte kellegagi seotud ja kohustusteta.

Sind on kirjeldatud noorte naiste kollektsionäärina.

Ma ei saa eitada, et olen kohtunud Eestis paljude naistega. Kuid ma ei ole kindlasti „inimeste kollektsionäär“.

Kuid jällegi ei saa ma eitada, et mul on mõne Eesti naisega olnud edukas konsensuslik (kokkuleppeline) suhe.

« Avalehele88 Kommentaari