Aivar Juhanson

Kui Krista Lensin šampanja ja maasikatega teisipäeva keskhommikul Kroonika toimetusse jõudis, pistis tuletõrjealarm üürgama ning päästekomando hüppas sisse. Polnudki stripparid, olid päris tuletõrjujad, imestas Krista, säraküünlad tordil tegid oma töö. Sobivamat algust glamuuri- ja skandaaliajakirja peatoimetaja sisse õnnistamiseks oleks raske välja mõelda.

Kroonika tähtsust Eesti meediaruumis on võimatu ülehinnata. Ilma naljata. Elu ilma naabri lukuauku piilumiseta, ilma klatši ja kõmuta oleks närtsinud lill. Kroonika on ka mittetoimivate paarisuhete ja stereotüüpse mõtlemise kukeaabits, peegeldades valehäbita argipäeva… okei, mitte just igamehe argipäeva.

Eks ole, sa pead kasvatama seda leivakannikat, mida ise sööd. Olles menukate telesaadete juht, ei saa ju kolleegile öelda, et need argielulised pisidetailid ehk ei ületa uudiskünnist. Ületavad, sest rahvas peab saama oma kangelaste eraelus osaleda. Tuleb tänulik olla neile, kes on nõus oma naha turule tooma, selle naha õigemini lugeja lõugade vahele heitma.

“Ma olen nii harjunud sellega, et kõik niikuinii tahavad midagi teada. Kes ma siis lõpuks olen, et endast saladust teen,” arutleb ta. “Meedia alal saabki töötada ainult see, kes on ise ka natuke edev. Kui ma ei oleks…” Krista heidab pilgu oma täiesti glamuurivaba ja eelmise peatoimetaja poolt tühjaks kraamitud kabineti aknast välja ning talle ei meenu ühtegi igavat ametit, mille ta valiks, kui ei saaks töötada meedias. Ta muide on Ameerikas igavat sekretäritööd teinud ka.

Viis aastat tagasi märtsis maandus Krista koos paariaastase tütre Simonega Tallinna lennuväljal ning mais töötas ta juba teles. “Stiilipäevik”, “Buduaar”, “Pärlipeegel”, “Maamees otsib naist”, “Kaalust alla”, “Võlast vabaks” – viie aasta jooksul viisteist saadet!

“Tulid-nägid-võitsid?”

“See on olnud nii äge aeg! Tulin Eestisse New Yorgist, pilla-palla, energiat rohkem kui kümnel eestlasel kokku, ja see drive, millega tulin, pidi andma mingi tulemuse.”

Seda drive’i on tunda igas Krista liigutuses. Mehine käepigistus, kiired ja konkreetsed vastused, selge soe silmavaade, mida on kiitnud nii maamehed kui võlasaate-hädalised. Grusiinist isa veri lööb välja.

“Gruusiast tean ainult gruusia kööki ja temperamenti,” täpsustab Krista. Batumi tänavatel, kus möödus tema koolieelikuiga, kuulis rohkem vene kui gruusia keelt. Hiljem Moskvas Plehhanovi-nimelises ülikoolis kaugõppes majandust õppides oli sellest kõvasti kasu.

“Millisest Kroonikast sa unistad?”

“Et seal oleks rohkem esinduslikkust, glamuuri, tuntud inimesi. Ja pidusid, pidusid, pidusid! Minu jaoks on see nii lahe! Kõik on inimlik, ega elamine pole patt! Patt on see, kui istud kodus ja virised!”

Selle aasta “Inimarengu aruandes” räägitakse palju väärtustest. Kroonika kajastab sedasama elu, millest räägib “Inimarengu aruanne”.

Juba ammu ei kurjusta Marju Lauristin, et Eesti ajakirjandus kolletab nagu rakvere raibe. Vahe kollase ja valge, kõmu- ja kvaliteet­ajakirjanduse vahel on lootusetult ­kahanenud. Meelelahutust ja ajupuhkust on inimesele samavõrra vaja kui globaalse kaaluga uudiseid.

Krista Lensin peab enda inimarengust seltskonnareporteritele alatihti aru andma.

Krista Lensin:

? Mõtleb iga päev, kuidas kaalust alla saada

? Ei ostaks kunagi väikest autot

? Murdis pöidla

? Ei tea maaelust tuhkagi

? Ostab lapsele riideid kaltsukast

? Vahetas bikiine autoroolis

? Võtab hommikuti kuuma vanni

? Närib jääkuubikuid

? Usub sensitiive rohkem kui psühhiaatreid

? Naudib Eesti ilma

? Pidutseb aluspüksteta