Elamused 2007

Areen palus kultuuriloojatel ning oma ­lugejatel ja kaasautoritel ­lõppeva aasta tähtsamaid kultuurielamusi meenutada.

Jaapani keisri külaskäik.
Joosep Randoja, tuletõrjuja
 
Väga oluline oli kohtumine David Lynchiga Kosmoses. Väga tugeva elamuse sain Animal Collective’i viimasest albumist “Strawberry Jam” ja minu jaoks parim kultuurisündmus oli festival “Schilling”.
Martin Rästa alias Mammut, disainer
 
Tuleb pähe raamat “IL 31 Bambus”, mis on ilmunud aastal 1985 ja räägib bambuse kasutamisest inimeste poolt. Raamat kaardistab piinliku täpsuse­ga bambusest esemeid ja ehitisi, mida võib maailmas leida. Piltidelt vaatab vastu vaba ja fantaasiarikas maailm, mis loodud lihtsate vahenditega.
Mihkel Tüür, arhitekt
 
Mootorrataste mäkketõusuvõistlus “Kivi­õli mäkketõus”. Palju maailmatasemel osalejaid, hästi korraldatud.
Holger Enok, tuletõrjuja

Moskva Suure Teatri Minkuse “Don Quijote” ja Sankt-Peterburgi Straussi festival suvel; miks mitte ka Miró Kumus ja Enrique Saku Suurhallis (fotol).
Viimaseks suuremaks elamuseks oli aga Ingmar Bergmani “Lärmab ja veiderdab” esietendus Vanemuise väikeses saalis 15. detsembril. Lavastajaks on Roman Baskin, kes teab, mis tükke ta teeb ja mida ta öelda tahab, mis mitte kõikidel lavastajatel välja ei tule. Rääkimata sellest, et peaosa mängis minu lapsepõlvesõber Aivar Tommingas, kes on väga hea näitleja, kuid keda ma pole ammu laval näinud. See on etendus, mis räägib mitut lugu korraga ja igale vaatajale oma lugu.
Marica Lillemets, Eesti Ajakirjanike Liidu esimees

Draamateatri etendus “Vaikne muusika”. Maire Eliste Laulustuudio kontserdid Tallinna kirikutes. Portugali toidu- ja veinikultuuri avastamine. Nende truudus oma traditsioonidele.
Sommeljeede meistrivõistlused Rhodosel.
Ritta Roosaar, restoranide Balthasar, Carl Friedrich, Paat ja Postipoiss juhataja
 
Vox Clamantis ja Dhafer Youssefi Tuneesiast Jaani kirikus miksimas peenemaid palveid nii idast kui läänest.
Ülle Luup, Solnessi Arhitektuurikirjastuse ­sekretär
 
Ozzy Osbourne’i kontsert, Meie Mehe laialiminek, Ingrid Tähismaa vallandamine.
Marek Muzakko, tuletõrjuja
 
Minu aasta sündmus oli see, millel ma ise ei käinud. Elik siis Led Zeppelin o2 arenal.
Mihkel Raud, muusik ja kolumnist

Käisin sel aastal esimest korda Abu Simbelis, Ramses Suure surnutemplites. Ja kui ma lähenesin – varahommikul ja väikese seltskonnaga – neile umbes 22 meetri kõrgustele skulptuuridele, siis see mõjus eriti müstiliselt, isegi hirmuäratavalt. Lähenesin neile üle suure väljaku ja mul oli tunne, et nad isegi muigasid meie üle. Õnneks on lõunamaine koidik väga lühike, ja see hirmutav fantasmagooria kadus.
Sergei Stadnikov, egüptoloog

White Man Kamikaze (18. oktoobril Von Krahlis peol “Mutant Disco”, fotol) kontsert oli värskendav kogemus, sest harva kuuleb meil nii nüüdisaegset, täpipealt hetke pulssi tabavat inglise rokenrolli. Just sellist, millist sealsed noored pundid näiteks täna õhtul kusagil Londoni pubides mängivad. WMK on bänd, kes elab skene-teadlikku elu, on stiilne, väljapeetud, motiveeritud ja erutavalt ohtlik. Meil käib üsna palju välisesinejaid, kuid väga harva selliseid, kes oleksid mingi uue – ja just nimelt inglise – under­ground-rock’i voolu tipus.
Koit Raudsepp, mel omaan ja legendaarne raadiohääl

Meeliülendavaim oli Andrus Kiviräha uue romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” lugemine, mis vallandas esimesest leheküljest alates minu kujutluses tõelise suurfilmi eelajalooliste koletiste ja võimsate looduskaadritega (kas filmiõigused on juba müüdud!). Rahvuse hääbumise lugu beebibuumi ajal – see võttis silma märjaks. Ma ei kuulu “Rehepapi” austajate arvukatesse ridadesse, tõtt-öelda ei jõudnud ma toonase hitt-teosega kaugemale 40.
leheküljest, sest pidev teineteisele ärategemine ajas mind närvi ka raamatulehekülgedel. Seda hämmastavam oli leida end “Ussisõnu” peatükk haaval lugemast, kuna ei raatsinud head raamatut ühe jutiga “neelata”.
Katrin Rajasaare, Sõpruse kino juht
 
Enrique Iglesiase kontsert.
Urmas “Ummu” Ojaste, tuletõrjuja
 
Kõige erilisema muusikaelamuse sain Viljandi folgilt, kui sattusin juhuslikult ühe bändi proovi kuulama. See toimus Jaani kirikus. Hästi hea tunne oli ja üldse ei tahtnud ära minna. Kui ma ei eksi, siis tegu oli ansambliga Sild.
Aune Allik, psühholoog
 
Eesti filmi rahvusvaheline läbilöök. See on seda hinnatavam, et nii “Klass”, “Sügisball” (fotol) kui ka “Magnus” tehti väga väikeste eelarvete ja napi riigipoolse toetusega. Sümpaatselt jäi meelde ka festival “Plink Plonk”, milles on olemas seda aurat, mis Viljandi Folgil või ka PÖFFil olid algusaastatel, kuid mis nende massistumisega on viimastel aastatel kaduma kippunud.
Urmet Kook, Eesti Rahvusringhäälingu uudistejuht

See suvi sain lõpuks ära näha ühe oma kauaaegse lemmikbändi, USA ansambli Suffocationi kontserdi. Võimalus avanes mul augusti keskel Tšehhis, vabaõhufestaril “Brutal Assault 2007”. 18 aastat tegutsenud ja kontserte andnud bänd andis laval endast 102% ning see energia ja vibe, mis lavalt rahvani kiirgas, oli metsik ja agressiivne. Suutsin ennast esiritta suruda ning laule kaasa röökida ja oma kaela suhteliselt poolikuks moššida. Kuigi live’i lõppedes olid mul ribid sinised (minu selja taga oli paar tuhat inimest, kes kõik mulle terve aja selga surusid) ning mu kael ei kandnud, olin ma kohutavalt tänulik telkide juurde tuigerdades, et on leiutatud muusika!
Sandra Vungi, Areeni 2007 tulevikutähe, ansambel Neoandertalsi trummar

Koolinoorte tantsupidu. Pidu, mis ühendab eesti rahvast ja kus imeväel kõigi raskete proovide kiuste isegi pisikesed põnnid hea meelega osa võtta tahavad.
Katrin Oja, müügiassistent

Kui Kumu öö ja Dagö tuur välja jätta, siis ikka London.
Marke Saaremets, disainer ja tudeng
 
Kontsertidest meeldis Candy Dulfer Estonias ja lugema sattusin Ayn Randi raamatut “Allikas”, mis juba mitme aasta eest ilmunud, aga sain tõelise elamuse.
Triinu Kundla, veinide maaletooja
 
Navtratni pidustused Indias. Üheksa päeva austati jumalate erinevaid kehastusi, eriti muljet avaldav oli tehnika õnnistamine, autode, arvutite ja mobiiltelefonide katmine lilledega.
Maitsekultuuri elamustest oli ülim Bordeaux’ messi ajal maitstud Château Palmer 1961.
Eesti kultuurist meeldis enim “Sügisball”, eriti selle visuaalne külg.
Kadri Kroon, Eesti Sommeljeede Liidu president
 
Von Krahli “Kajakas” (fotol) tuletas teravalt meelde, et iga loomingulise natuuri taga on päris inimene, hall reaalsus. Küsimus on ainult rollides ja maskides. Lavastaja Kristian Smeds tegi selle kohe lavastuse algul plakatlikult selgeks.
Maria Mölder, muusikakriitik

“Sügisballi” esikas Venezias. See, kuidas muidu stoiline režissöör Õunpuu kõndis esimest korda punasel vaibal ja pomises endamisi “ma olen punasel vaibal ma olen punasel vaibal ma olen punasel vaibal”.
Lili Pilt, EFSi välissuhete juht

“Kajakas” ja “Tõde ja õigus” II Linnateatris. DJ Tiesto esinemine Saku Suurhallis.
Birgitti Pürn, joogifirma veinijuht
 
Esimese hooga, et oi-oi mis küsimus, lihtne ju!!!!! Aga mida rohkem selle peale mõtlema hakkasin, seda rohkem sain aru, et selle aasta sisse on mahtunud ikka väga palju häid ja huvitavaid sündmusi – nii Eestis kui mujal laias maailmas. Mõtlesin kohe suvel Ibizal veedetud ajale kus sai klubikultuuri nauditud, sealt edasi teatrid, kinod, muusikalid, kontserdid, Supernoova moeüritus jne... Lõpuks jäin siiski peatuma ühel jalgpalliüritusel, mis toimus Nõmmel, Hiiu staadionil, kus kohtusid omavahel Nõmme Kalju ja FC Kuressaare, et selgitada välja, kumb klubi pääseb 2008. aastal meistriliigasse. Värskendav oli näha, kuidas üle viiesaja jalgpallihuvilise sellel mängul Nõmme Kaljule kaasa elasid, kasutusele võeti suitsuraketid ja meeleolu oli staadionil super! Kahest omavahelisest mängust pääses seekord edasi Nõmme Kalju, kes siis järgmisel aastal hakkab suurte klubidega, nagu Flora ja Levadia, rinda pistma.
Ühesõnaga, minu hääl jalgpallile!
Kuno Tehva, klubiomanik

Kuna olen põline Tartu poiss, siis ajaloolise Athena maja kordategemine on mulle eriti südamelähedane ja meeltmööda. Lausa häbiväärne, et see 1998. aastal lagunema jäeti. Aga tulemus täna: filigraanselt särtsakas!
Jaanus Noormets, filmi- ja teleajakirjanik

Kõige liigutavam päev sel aastal oli 16. veebruar, kui võtsin Tartus kirjandusmuuseumis vastu presidendi rahvaluulepreemia – see oli mul juba neljas kord!
Kaleph Jõulu, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Ado Lille näitus Tallinna Kunstihoones ja Arvo Pärdi “Kanon Pokajaneni” kuulamine.
Valdur Ohmann, arhivaar

“Kinnuneni” film – panime sõbrannaga 10 palli süsteemis 12 punkti. Eestlastele ja soomlastele läheb see aeglase tempoga naljakas film kindlasti peale.
Airi Tõnisson, bürootöötaja