Augusti lõpul 1952 jõudis EKP keskkomitee sekretäri Johannes Käbini töölauale salajane kiri, mille oli saatnud julgeolekuministeeriumi (MGB) vägede tribunal. Selles kirjeldati, kuidas nn natsionalistlikke bandesid likvideerinud julgeolekutöötajad rikkusid mitmes Eesti piirkonnas nõukogude seadusi.

Toonane juurdlus oli erakordne, kuna julgeolek ise tunnistas, et nad piinasid ja peksid süütuid inimesi tunnistuste saamiseks. Ja et tegemist oli kogu julgeolekut hõlmava levinud tavaga.

“Füüsiline mõjutamine” telefoniga

Kevadel 1951 vahistasid MGB Vastselii na osakonna ülem alampolkovnik Gri gori Burakov ja tema asetäitja kapten Aleksandr Trussov ilma seadusliku aluseta mitu kohalikku elanikku. Vahetult enne seda oli Misso vallas Saika küla juures toimunud verine punkrilahing metsavendade ja julgeolekumeeste vahel. Kahel metsavennal, Richard Vähil ja August Kuusil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Neid asuski kohalik MGB osakond vahendeid valimata jahtima.

Kohalikud elanikud aga ei soovinud süüd omaks võtta ning seetõttu “kasutasid Burakov ja Trussov ülekuulamiste ajal kodanike peal telefoniaparaadi elektrivoolu, sidusid juhtmete otsad nende näppude ja varvaste külge. Lisaks sellele kinnitasid nad juhtmed kodanik R-i hammaste külge ning kodanik K-i pea külge, misjärel väntasid elektrilöögi andmiseks telefoni,” kirjeldab MGB eriinspektsiooni juurdlustoimik.

Asjaga tegelnud MGB eriuurijad korraldasid ühtlasi katse, kas telefoniga ikka saab niiviisi piinata. Juulis 1952 hankisid nad analoogse aparaadi. “Mõõteriistaga “Tester-TT” tehtud eksperimendi käigus tehti kindlaks, et induktori käepideme täispöörde korral tekib juhtmete otstesse vahelduvvool 110–130 volti.” Seega sobis telefon piinamiseks küll.

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist


Avalehele
49 Kommentaari
Loe veel: