“Mul ei ole vaja toas tuld põlema panna, sest ma ei näe juba mitu aastat mitte midagi. Kõik on valge. Väljas ma enam ei käi, aga toas on mul kõik käe järgi ja ma saan sama hästi hakkama nagu nägija.

Tugitool on mul nii sätitud, et kui istun, jääb selg vastu sooja ahju, ja tugitooli seljatugi on külje peal. Vahepeal tukun.

Hommikul poole kaheksa ajal tuleb mu juurde hooldaja. Teeb tule pliidi alla, keedab kohvi, kütab ahju, räägib natuke uudiseid, ja läheb. Ega see maja eriti sooja ei pea, sai viiekümnendatel ise ehitatud, talvel tuleb kaks korda päevas kütta.

Nii kui ma tõusen, panen kohe raadio käima ja see käib mul päev läbi. Uudistega olen ma kursis. Ja mõtlen, et kas seda arstide streiki ikka vaja oli. Ja kui mõelda selle peale, mis toimub Kreekas või kuskil Süürias, kus üksteist tapetakse, siis on meil siin ikka hea rahulik elu.

Televiisor toodi mulle ka, aga selle vaatamisest ei tulnud midagi välja, seal on mitu pulti ja palju lülitamisi. “Õnne 13” oleks tahtnud küll vaadata, aga mis sa teed.

Hooldekodust tuuakse mulle ülepäeviti suppi – klimbisuppi või juurviljasuppi–, väga head supid on neil! Pannakse ports valmis ja selle ma lasen endale järgmisel päeval ka soojaks.

1932. aastal sai minust õpetaja Räpina 6klassilises algkoolis. 1974 läksin pensionile. Andsin bioloogiat, tööõpetust ja kehalist kasvatust. Mulle see töö sobis, tegin seda heameelega. Õpetasin lastele puutööd, raamatute köitmist ja plekist kühvlite tegemist – nii nagu õppeprogrammid ette nägid.

Ma olin üsna range, aga häält ma ei tõstnud ja mulle tundub, et see lõi lastega hea kontakti. 1958. aasta 12. märtsil tulid viienda klassi poisid Leonhard Lapin ja Lembit Ulfsak minu juurde, kinkisid mulle vineerist tehtud nugade-kahvlite karbi. Ise tegid, igasugu mustrid ja näod ja nimed põletasid peale. See oli nii tore!

Kaks korda aastas käib mul siin rohkem rahvast – sünnipäeval ja õpetajate päeval tulevad külla endised õpilased. Ma ei näe nende nägusid, aga ma mäletan neid hästi, mul tuleb meelde, kus keegi klassis istus. Täna on ka selline päev. Nemad on ju ka juba üle kaheksakümne.

Jüri: Mul on nii vilets tervis, et viletsam enam ei saa olla.

Hugo: Mul niisama!

Ülo: Kuuldeaparaadi oleks pidanud kaasa võtma!

Helvi: Oi, nii hea võileivatort, ma tahan kindlasti retsepti.

Ildike: Ah kõlbab ikka? Ma ise pole üldse maitsnud!

Jüri: Veini ei! Veini ei! Pane valget!

Karl: Salom! nagu juudid ütlevad!

Aino: Oi aegu ammuseid, oi aegu kauneid neid...

Hugo: Mis sa kõõrutad, arvad, et on ilus kuulata. Ma olin noorest peast suur rahvatantsija, aga ma ei hakka kedagi praegu oma tantsuga tüütama.

Ado: Ta on 105aastane, aga mentaalselt ikka väga tubli!

Ülo: Siis oli ta noor, tumedapäine ja suurepärase rühiga...

Aino: Sa-una ta-ga tii-gii ää-rees...

Hugo: Hea, et klassivend Karl juba koju läks, tema kõrvad seda kõõrutamist poleks välja kannatanud!

Ega mul mingit suuremat häda ei ole, kui et selg kipub kangeks jääma. Tänagi siin laua taga – ega see kerge ei olnud, pärast peab laskma määrida.

Õhtul seitsme ajal tuleb hooldaja teist korda. Teeb võileibu ja teed. Ja iga päev kell kaheksa helistab mulle mu kadund mehe vennanaine Laine, kes on juba üle kaheksakümne. Tema räägib, kuidas päev on läinud ja mida lapsed teevad. Ja mina räägin, mis ma raadiost kuulen.

Üheksa paiku lähen magama, aga vahel ka alles kell 12. Raadio muudkui käib.

Ma ei muretse, võtan rahulikult. Unes näen inimesi, kes mu ümber on olnud. Kuidas kodutalu, mis meil kunagi oli, ära põles, ja mille me jälle üles ehitasime. Mõtted käivad ikka häid inimesi ja häid kohti mööda.

Mu õpilane Ülo Zirnask (ka juba 85) rääkis, et minu rajatud vanast kooliaiast on järel veel ainult kaks õunapuud. Ja et ühe õunapuu alla võiks panna pingi ja kinnitada sinna plaadi, kus oleks minu ja tuntud bioloogide nimed, kes on mu käe alt kasvanud. See on hea mõte. Ma olin veel järgmisel päevalgi elevil.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.