Artikkel ilmus erilehes "Eesti parimad ettevõtted 2018". Tallink pärjati "Ettevõtluse auhind 2018" konkursil tiitliga "Konkurentsivõimelisim suurettevõte 2018".

Aleksander Dikuni tööpäev algab kella ühe paiku öösel. Selleks ajaks on juba viimanegi reisija laevalt lahkunud, baarid ja poed taas mõneks tunniks kokku pakitud, laevatöötajad oma kajutites uinunud. Megastar loksub tasa Tallinna sadamas, tema juurde vurab kolm Eesti Gaasi LNG paakautot.
LNG mehaanik Aleksandr Dikun: kui automaatika alt veab, peab ikka oskama käsitsi süsteemi parandada.
LNG mehaanik Aleksandr Dikun: kui automaatika alt veab, peab ikka oskama käsitsi süsteemi parandada. Ilmar Saabas

Dikun on LNG mehaanik. Ta on juba tunni eest kolmandal laevatekil, vööripoolses osas punkerdamiseks kõik valmis pannud. Viimase asjana tõmbab ta selga külmakindlad tunked, saapad ja suured punased kindad, mille äärtele on musta markeriga kirjutatud Aleksander. Kõigepealt astub ta nn õhuluku ruumi. Selja tagant metallist ust kinni tõmmates lähevad kõrvad kergelt lukku – siin ruumis on õhurõhk eelnevatest ruumidest erinev. Tänu sellele ei levi lekke korral gaas teistesse laeva ruumidesse. Kui üks uks kinni, võib avada teise.

Ruumis olevaid torusid ja kraane teab Dikun pimesilmi. Punkerdamiseks avab ta laeva küljel oleva ukse. Värske õhk jõuab ruumi, kolm meetrit allpool loksub merevesi, öise sadama tuled sätendavad. Dikun tervitab gaasiautodes töötavaid mehi raadiosaatja teel. Ta võtab appi väikese kraana, et ulatada kaile tankimiseks kasutatavad rasked hõbedased voolikud. Kui voolik on ühendatud, ütleb Dikunin raadiosaatjasse: „Mina olen valmis.” „Valmis,” vastatakse kailt.

Turvaklapp avaneb ja järgmise nelja tunni jooksul voolab laeva -162kraadise temperatuuriga veeldatud maagaas. „Selleks ka turvavarustus, kui midagi peaks ka naha peale tilkuma...” ütleb ta pead vangutades. Kokku neelab laev kolmsada kuupmeetrit maagaasi. Need öised tunnid veedab Dikun LNG punkerdamise eesruumis.

Saja aastaga on masinaruum moondunud kivisöemustast ja põrgukuumast kohast lausa steriilseks keskkonnaks.

Megastaril on kaks diislikütuse mahutit ja kaks veeldatud maagaasi „termost”, enamasti kasutatakse gaasi jõudu. Lihtsustatult öeldes hakkab laev liikuma nii: kapten saadab vanemmehaanikule sõna, mitu mootorit tööle pannakse. Start. Veeldatud maagaas voolab mööda toru seadeldisse, mis muudab vedeliku auruks, maagaas paneb tööle elektrigeneraatorid, mis omakorda panevad tööle elektrijõul töötavad sõukruvid. Nüüd võib kapten asuda laeva sadamast välja manööverdama.

Saja aastaga on masinaruum moondunud kivisöemustast ja põrgukuumast kohast lausa steriilseks keskkonnaks. Ainult mürasaaste on jäänud – 100detsibellist lärmi ehk lennuki startimise heliga võrdset müra peab summutama kõrvaklappidega. Kõik on viimseni süstematiseeritud, torude vahel olevad klapid töötavad automaatselt, väikseimagi gaasilekke korral lülitab süsteem end välja. Lisaks on kõik töös olevad ühendused arvutiekraanilt jälgitavad.

Aga kuldsed mutrivõtmed – samuti sädemekindlad – ripuvad siiski Dikuni valdustes, punkerdamise ruumides. Mootoriruumist leiab ka õliste kaltsude tünni. Automatiseeritud masinavärgile annab viimase lihvi ikkagi mehaaniku täpne ja hoolas käsi.

Kolm pakki kuldset Marlborot

Esmaspäeva hommikuti tulevad laeva viimase korruse baari enamasti eesti mehed, kes Soome tööle lähevad. „Kolm pakki kuldset Marlborot,” öeldakse uniselt üle leti. „Kuldne Marlboro, kolm pakki.” „Palun suitsu: kolm pakki Marlborot, kuldset.”

„Kui mõni küsib ainult ühe paki, jään korraks teda vaatama – tõesti, üks?” naerab baaridaam Kadri Tonska. Miks kolm? Sest selle koguse saab soetada maksuvabalt.
Baaridaam Kadri Tonska tahaks rohkem erilisi kokteile teha, aga kiirliinil töötades seda väga ei jõua.
Baaridaam Kadri Tonska tahaks rohkem erilisi kokteile teha, aga kiirliinil töötades seda väga ei jõua. Ilmar Saabas

Neljapäevastel reisidel näeb rohkem pidulisi. Enamasti liiguvad nad Soomest Eestisse ja kõige sagedamini tellisid nad sel suvel piparmündise rummikokteili Mojito või mõrkja, salajase retsepti järgi tehtud apelsininapsu ja vahuveini kokteili Aperol Spritzi. Mõistagi pole Saku Originaal ega longero kuskile kadunud, pigem kroonivad need tellimuste tipus.

Laupäevasel esimesel reisil küsivad baarist tassi caffe latte’t nn muuseumieestlased. Need on eestlased, kes lähevad Helsingisse laupäeva veetma, uuesti näeb neid sama päeva viimasel reisil Tallinna. Ja siis on mummo'd (soomekeelsest sõnast mummo) – armsad soome memmed. Nende tavaline taks on kohv ja saiake.

Kadri on Tallinkis töötanud kuus aastat, olnud ka klienditeenindaja bufees. Nüüd siis baaridaam. Võtab sujuvalt malbe naeratuse saatel klaasi, sopsab klaasi laimitükid ja mõned mündilehed, siis uhmerdab kindla käega segu, sorts siirupit ja kühvlitäis jääd, kahinal voolikust mullivett, veel üks sorts siirupit ja valmis ta ongi. Alkoholivaba Mojito leiab lahkelt teispool baariletti omaniku.

Tonska töö käib nagu laeval ikka: kaks nädalat tööl ja kaks kodus. „See on väga hea!” Kevadel Bali, Tai, Saksamaa, varsti Vietnam, loetleb Tonska reisiplaane, mida mõnusasti vabadel nädalatel ette võtab. Ja siis pigem võiks sõita muude transpordivahendite, kui laevadega, muigab ta. „Kuigi Kariibi mere kruiisile võiks minna küll.”

Aastate jooksul laeval tööl olnuna enam väga kergemat loksumist tähele ei panegi. Tonska oskab jagada ka mõned nipid, kuidas südamepööritusest üle saada: kindla peale minek on ingveritabletid, aga aitab ka näkileibade krõbistamine!

Megastar sõidab „risti” üle „peatee”

Soome laht on mereliikluse mõttes nagu Tallinna-Tartu maantee. Enam-vähem poolel teel Tallinnast Helsingisse näeb 12 miili raadiuses 12 alust. Ookeanil ei pruugi kümme päeva ühtki teist laeva paista. Taamal hulbib 405-meetrine kurikuulsa Nord Stream 2 torulaev Solitaire. Töö käib. Vasemal sõidab vastu üks liinilaev. Ja siis ühtäkki on risti teel ees üks väiksem torulaeva abilaev. Megastar kui suurem alus peab talle teed andma – abilaev on möödasõitvast liinilaevast aeglasem, seetõttu ongi temal eesõigus.

Tüürimeestele ei ole enamasti mingit üllatust sellest, et teel mõni laev järsku hoopis risti sõidab. Enamik liiklust käibki piki lahte, see tähendab, et Tallinna-Helsingi liinilaevad on hoopis need, kes lõikavad „üle tee” risti. Teiseks on kõik eeskujulikud alused end radaritele nähtavaks teinud. Ja radaripilt on tüürimehe peamine töövahend. Ekraanil on kõik merel olevad laevad pisikesed rohelised või valged noolekesed, teravik sõidusuunas, liikumistrajektoor punktiirina läbimas.
Vanemtüürimees Mihkel Lemmik on näinud merel 9meetriseid laineid, aerupaate ja allveelaevu.
Vanemtüürimees Mihkel Lemmik on näinud merel 9meetriseid laineid, aerupaate ja allveelaevu. Ilmar Saabas

Kas allveelaevu ka näha on? „Jaa, ikka. Tavaliselt on nad vee pinnal, nad on radaril näha ja neil on kaks saatelaeva – üks ees ja teine taga,” räägib tüürimees Mihkel Lemmik. Ta on merd sõitnud juba 13 aastat. Teab hästi, et meri on iga päeva justkui pisut eri värvi ja et veemassiivi tuleb suhtuda austusega. „Kui merd ei austa, võib ta kätte maksta. Alati peab olema valvel, sest tagasilöök võib tulla ei-tea-kust.” Aga see teebki töö rutiinivabaks, isegi, kui enamasti on meri rahulik ja sõidad sama liini.

Keset Soome lahte aerutas üheksakordse maja kõrgusele ja üle 200 meetri pikkusele Megastarile vastu aerupaat.

Üks ebatavalisemaid olukordi juhtus Mihklil alles sel suvel. Keset Soome lahte aerutas üheksakordse maja kõrgusele ja üle 200 meetri pikkusele Megastarile vastu aerupaat. „See oli päris omapärane ettevõtmine.” Taaskord pidi Megastar suuremana teed andma. Aerupaadi õnneks sattus ta kokku „sõbraliku” laevaga. Lemmiku sõnul on suurel Megastaril hea ehituslik omapära: ta tekitab väga väikseid laineid.

18 400 tonni kaaluva (siia juurde tuleb arvutada veel laadungi kaal) Megastari juhtimine käib põhimõtteliselt tikutoosi kõrguse joystick’i abil. Mõistagi on enne seda muude nuppude ja rooliga kõik paika pandud. Viimane (ja esimene) sõna jääb laevas ikka kaptenile. Aga tüürimeesteta laev ei liiguks.

Ilupoe müüjad teevad pimeteste

Käsi püsti, kes ei tea kedagi, kes poleks kunagi laeva tax-free poodidest endale lõhnaõli tellinud? Hinnavahe võib mandril olevate kosmeetikapoodidega võrreldes venida teinekord paarikümne euroni. Just parfümeeria osakonnast ostetakse Megastaril kõige enam. Üks sealsetest müüjatest, Klarika Meerits ei pahanda, kui kodused Saaremaal tallegi lõhnavete nimekirja pihku pistavad. Veebikaubamajad ampsavad aplalt ilutoodete turgu, aga paraku peavad kliendid sageli pettuma: netis on valik ja hinnad teistsugused.
Parfümeeriapoe müüja Klarika Meerits teab une pealt, kuidas lõhnab Chanel või Dior,
Parfümeeriapoe müüja Klarika Meerits teab une pealt, kuidas lõhnab Chanel või Dior, Ilmar Saabas

Laeva parfümeeriapoed on suviti rahvast pungil. Aasiast pärit turistid soetavad ühekorraga kaupa lausa mõnesaja euro eest. Ostavad muidugi ka soomlased ja eestlased.

Klarika arvates on ainuõige, et kliendid tooteid proovivad. Kuidas muidu aru saada, kas lauvärv või huuleläige ka nahal kauni toonina paistab, kui seda pisut randmele ei mökerda? Neile, kes kohe põhjalikumale nuusutamisele on tulnud, soovitab ta 5–6 lõhna järel nina „loodimiseks” kohviube nuusutada.

On muidugi klassikud nagu Chanel N°5 või paljuküsitud Elizabeth Ardeni huulepulk, mida üks parfümeeria osakonnas töötav müüja peab tundma. Aga trendid muutuvad ja tooted uuenevad niivõrd kiiresti, et mõne aja tagant tuleb ikka ja jälle koolitusele minna. Klarika ja tema kolleegide treenitud ninad kipuvad mõnikord isegi märkama: kas pole see uus Hugo Bossi lõhn mitte ühe Diori parfüümi moodi? Nii-öelda ninamälu testimiseks on müüjad nalja viluks isegi pimeteste korraldanud.

Kui mistahes kiirmoe riidepoes ringi vaadata, kipub meeste-naiste kaupade osakaal olema kaks kolmandikku või lausa kolm neljandikku naistele ja pisike nurk ka meestele. Megastari parfümeeriapoes on helendavaid-lõhnavaid lette peaaegu võrdselt. „Mulle oli üllatus, kui palju mehed enda eest hoolitsevad,” ütleb Klarika. Silmaseerumid, toonikud, kreemid ei jää lettidele seisma. „Ei ole ainult tualettvesi, habemeajamiskreem ja heal juhul aftershave!”

Purser peab jääma viisakaks

Megastariga reisis mullu kaks miljonit inimest. Mingi osa neist on ilmselt abi palunud ka informatsioonilauast. Kliendikaardi soodustused, plaastrid, laevas võidetud piletite lunastamine, kajutite broneeringud, alkomeetri laenamine, ootamatult lukku läinud telefon ja kas või nööbi õmblemine – ükskõik, millega laevareisija infoletti ei pöördu, abi peab ta saama.
Purseri abi Gerda Karu jaoks pole võimatuid missioone ega lahendamatuid probleeme.
Purseri abi Gerda Karu jaoks pole võimatuid missioone ega lahendamatuid probleeme. Ilmar Saabas

„On hetki, kus räägid korraga kahe telefoniga, vastad dokile ja teed samal ajal kuulutust,” räägib purseri abi Gerda Karu, kes hiljuti kauplusest lõplikult infoletti ümber „kolis”. Infoleti töötaja on kliendile kui infotelefon, Wikipedia ja GPS ühel ajal.

Kümme minutit enne seda, kui paar tuhat reisijat laevalt maha hakkavad minema, haarab Gerda mikrofoni, tõstab enda ette paberilehe ja loeb sõbralikul, kuid konkreetsel häälel maha teksti, mis juhendab laevast maha minekut. Käsi – rääkimata häälest – ei värise kordagi, kuigi uudishimulik kaamera nina ees vahetpidamata klõpsutab ja kümned inimesed kohvrite kõrisedes mööda lähevad.

„Esimese kuulutuse lugedes ikka käsi värises, jalg värises ... aga hääl oli okei!” meenutab ta naerdes.

Purseri töö on vastutusrikas: reisija terviserikke tekkimisel reageerib just tema esimesena. Tõsisema häda korral kutsub ta aga vanemtüürimehe, kes siis edasi talitab.

Reisija võiks, aga teenindaja peab käituma viisakalt. Paraku leidub ikka neid, kes paha tuju just klienditeenindaja peale välja valavad. Kuidas jääda rahulikuks, viisakaks? „Kindlasti on see alguses raske, aga tuleb hoida positiivset meelt. Oleme ju siin, et klienti aidata.”

Viimaks jäävad ikkagi suurde enamikku need kliendid, kes kiitusega südame soojaks teevad.