MEES JA RAAMAT: Aleks Kivinuk ja tema koostatud kataloog Eesti sõjalistest autasudest ja rinnamärkidest. Vallo Kruuser

Juuni keskel 80 aastat tagasi andis Riigikogu välja sümboli tähendusega seaduse, millega lõpetati Vabadusristide andmine. Vabadussõda oli võidetud ja 1924. aasta kommunistide mässukatse edukalt maha surutud. Eesti riik seisis kindlalt ja seetõttu otsustaski Riigikogu lugeda omariikluse rajamisel silma paistnud isikute teened hinnatuks.

Kuigi Vabadusristi seejärel tõepoolest enam kunagi kellelegi ei antud, peetakse seda tänaseni kõige väärikamaks Eesti riiklikuks teenetemärgiks. Ka kollektsionääride hulgas. Arvan, et see kunstnik Nikolai Triigi kavandi järgi loodud rist on ühtlasi ka läbi aegade kõige kaunim Eesti teenetemärk. Vabadusristi värvid on Eesti rahvusvärvid, mida on oskuslikult kombineeritud. Ainult teise liigi Vabadusristide südamik on veripunane, mistõttu need ristid said hüüdnime “vererist”. Seda liiki anti lahingus ülesnäidatud vapruse eest, ka postuumselt.

Vabadusrist – hinnatud ja hävitatud

Vabadusristid on tänapäeval haruldased ja kollektsionääride seas väga otsitud. Peaaegu et võimatu on kokku koguda Vabadusristide täiskomplekt ehk üheksa risti. Sõja ja Nõukogude okupatsiooni hävitustöö tulemusena pole niisugust komplekti üheski Eesti muuseumis. Küll on need Belgia ja Prantsuse Sõjamuuseumis ning ehk veel ka Soomes. Eestis on õnneks siiski üks täiskomplekt, mille omanik on kollektsionäär Aleks Kivinuk. Kivinuk kogub kõiki Eesti sõjalisi autasusid ja rinnamärke aastatest 1918-1940. Hiljuti avaldas ta oma kulul esindusliku, üle 450leheküljelise kataloogi “Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918-1940”.

Vabadussõja ajal 24. veebruaril 1919 asutatud Vabadusrist jagunes kolme liiki, neist igaühes kolm järku – seega kokku üheksa erinevat risti. I liiki anti sõjaliste teenete, II liiki vapruse ja III liiki tsiviilteenete eest. Et Vabadusristiga vääristati erinevaid teeneid, oli võimalik üht isikut autasustada mitme erineva Vabadusristiga. Mitu eestlast pälvisid isegi kolm Vabadusristi, näiteks leitnant Julius Kuperjanov, kindralmajor Nikolai Reek ja kolonel Karl Parts. Esimesed seitse Vabadusristi aga anti 2. augustil 1919 Eestit Vabadussõjas abistanud Briti laevastiku ohvitseridele.

Kokku anti Vabadusriste välja 3215, neist Eesti kodanikele 2151 ja välismaalastele 1064. Viimaste hulgas oli muuseas ka Itaalia duce Benito Mussolini. Vabadusristiga ei autasustatud ainult mehi, vaid ka naisi. Anna Vares, Salme Bergmann ja soomlanna Aino Mälkönen said selle vapruse eest ja 13 Soome halastajaõde sõjaliste teenete eest. Neist Bergmanni kangelastegu on muljetavaldav:

“...kui rood vaenlase maru suurtüki ja kuulipilduja tule alla sattus, kandis tema ühe surmavalt haavata saanud sõduri tule alt välja; et ta seal ise põlvist haavata sai, ei läinud ta mitte ära, vaid töötas lahingu möllus külmavereliselt, haavatuid sidudes ja padrunisi järel kandes kuni lahingu lõpuni...”

Oma kogu Vabadusriste näidates jutustab Aleks Kivinuk, kuhu võisid jääda Eesti Sõjamuuseumis enne sõda asunud ristid. “Kohtusin kord mehega, kes oli seitsmekümnendail Leningradis ühe venelase koduseinal näinud kõiki üheksat Vabadusristi. Ilmselt olid need Eesti sõjamuuseumist pihta pandud.”

Kust õnnestus hankida Aleksil kõik üheksa Vabadusristi? Kaks ostis ta Saksamaalt, ühe Soomest ja ülejäänud Eestist. Neist huvitavaima käekäiguga on kullast valmistatud I liigi 1. järgu Vabadusrist. See tuli välja Tartumaalt ja oli ühte talumajja ära peidetud. Talu ostnud uued omanikud leidsid risti ja hulga muid autasusid üles ning müüsid need maha. I liigi 1. järgu Vabadusristi said ainult kümme eestlast, nende seas president Konstantin Päts, kindral Johan Laidoner, riigivanem Jaan Tõnisson jt väljapaistvad isikud. Kellele täpselt see talust leitud rist kuulus, ei ole Aleksil veel õnnestunud kindlaks teha.

Tippharuldus Helsingi täikalt

Rohkem kui poole sajandi jooksul on palju meie ordeneid ja märke üle maailma laiali pillutatud. Nii ostis Aleks Kaitseliidu Kotkaristi II klassi teenetemärgi USAst oksjonilt, märke on ta saanud ka Rootsist, Taanist ja Venemaalt. Alles tänavu aasta algul vahetas ta pärast pikka kauplemist ühelt Peterburi venelaselt haruldase Kaitseliidu Petseri maleva Petseri patarei rinnamärgi. Eesti autasusid ja märke on piiri taha sattunud ka hiljuti – 1990. aastate algul Soome.

“Soomest olen tagasi toonud Kaitseliidu auhindu, mis eestlased üheksakümnendatel sinna maha parseldasid,” räägib Aleks. Ta on toonud kodumaale ka välismaalastele kuulunud Eesti teenetemärke. Näiteks ostis Aleks Lätist Eesti Punase Risti I klassi ordeni, mis anti vaid kahele lätlasele ning mis oli kuulunud Läti peapiiskopile.

Sõjafotograaf Donald Koppel kinkis Aleksile kolm märki, mida oli endaga kaasas kandnud 60 aastat. Eestist 1944. aastal Rootsi ja sealt edasi Ameerikasse. Koppel leidis need Pagari tänavalt NKVD maja ühe kabineti kirjutuslaua sahtlist. 1. jalaväerügemendi rinnamärgi, Laskurliidu meistrimärgi ja ühe Soome märgi tundmatu omanik usutavasti hukkus NKVD käe läbi.

Viimase aja põnevaima leiu tegi Aleks möödunud aasta kevadel Soomes Tampere messil. Juba varahommikul oli ta kohal, sest ega head asjad kaua ei püsi ning napsatakse eest ära. Aleks on soomlastele tuntud koguja lahe tagant ning varsti hõigatigi teda nimepidi. “Aleks, tule siia, mul on üks Eesti asi!” Kutsuja müügilaual oli papist alusele kinnitatud märk tekstiga “Viron presidentin adjutantin merkki”. Aleksil oli raske oma silmi uskuda. Tema ees oli Eesti kõige haruldasem märk, mille saamist pidas ta siiani lootusetuks. Seda 25 grammi kaaluvat kullast märki oli välja antud kokku vaid kuus tükki. Otsustamiseks kulus vaid sekundi murdosa. See märk tuli ära osta.

Aleks küsis müüjalt, kuidas niisugune haruldus tema kätte sattus. Mees kostis, et ostis selle Helsingi kirpputori'lt soomlasest kokkuostja käest. Temale omakorda oli märgi müünud keegi eestlane. Siinkohal oleks paslik teha kõrvalmärkus. Armsad suguvennad, ärge olge idioodid. Selliste esemete eest makstakse Eestis paremat hinda kui Soomes. 1990. aastate algus on ammu möödas, nüüd ostetakse Eesti asju välismaalt ja tuuakse neid siia tagasi.

Aleksile ei andnud õnnelik ost rahu. Ta pidi teada saama, kellele see märk algselt kuulus. Sõelale jäi lõpuks kaks nime, kindralmajor Gustav Jonson ja kapten Veljo Teder. Kumma käsundusohvitseri märk on tema käes, Aleks veel ei tea.

Lahing Kaitseliidu märgi pärast

Esimesed märgid – Kaitseliidu omad – pani Aleks oma kogusse 1970. aastatel, tõsiselt – õigemini fanatismiga – hakkas ta koguma aga alles üheksakümnendate lõpul. Tema kogu “seemnete” hulka kuulub ka Kaitseliidu Harju maleva õlakumärk, mille Aleks sai koolipoisina. Ta kinnitas selle uhke Tallinna vapi ja mõõgaga märgi kuuereväärile ja läks kooli. Õppealajuhataja asjakohase küsimuse peale kostis Aleks, et see on Tallinna vapp. “No käi siis edasi,” ütles pedagoog vaid.

Sõjalise tunnis aga lõi välk sisse. Alampolkovnik Parts kärgatas märki nähes: “Võta ära, see on kodanlik igand!” “Ei võta, õppealajuhataja lubas käia,” vaidles Aleks vastu. Parts otsustas seepeale märgi jõuga ära võtta. Paraku ei arvestanud pisikest kasvu Parts kaaluvahega. Ja nii avanes õige kohe naljakas pilt. Parts siples selili pingi peal ja karjus: “Kivinuk lase lahti, Kivinuk lase lahti!” Lugu Kaitseliidu märgiga lõppes Aleksile õnnelikult – ta sai vaid kuuajalise sõjalise tunnis käimise keelu.

Suvel ilmunud kataloog on Aleks Kivinuka aastatepikkuse uurimis- ja kogumistöö tulemus, sisaldades autori sõnul 99 protsenti Eesti sõjalistest autasudest ja rinnamärkidest. Aleks ise on oma saavutusest rääkides tagasihoidlik. Samas ei väsi ta kiitmast kataloogi kujundajat Külli Nidermanni, kelleta poleks raamatut vähemasti niisugusel kujul sündinud.

Lisaks Vabadusristile on raamatus Kaitseliidu Kotkarist, mis oli pärast Vabadusristi väljaandmise lõpetamist ainus Eesti riiklik sõjaline orden. Lõviosa raamatu mahust moodustavad aga Kaitseliidu, Eesti kaitseväe ja üldse kogu Eesti militaariaga seotud kõikvõimalike märkide kirjeldused. Kusjuures märke, autasusid ja muid teemaga seotud esemeid on kokku poole tuhande ümber. Raamatut lehitsedes paneb uhkust tundma Eesti ordenite ja märkide teostuse kõrge tase. Igaüks neist on omaette väike kunstiteos. Aga märkide valmistajad olid ka oma ala parimad spetsialistid, näiteks kullassepad Joseph Kopf ja Roman Tavast.

Miks märke kogutakse? Miks üldse kogutakse? Arvan, et kõige tähtsam on emotsioon, kollektsioon kui investeering jääb teisele kohale. “Ma võin tund aega vaadata üheksat Vabadusristi. Neil on mingi eriline aura. Seda ei saa sõnadega seletada,” iseloomustab koguja tunnet Aleks Kivinuk.