Elu on armas!
Armsa elu retsept on lihtsam kui maasikakokteilil. Vähemalt enamasti.
Parima kokteili saad, kui võtad ligi kilo marju, lisad sortsu piima, paar viilu valget jäätist, mõne supilusikatäie suhkrut ja poole sidruni või terve apelsini mahla. Lased kogu kraami köögikombainis segamini ja valad roosa naudingu klaasi, kuhu lisad heldelt metsmaasikaid. Mmm.
Armsa elu jaoks on vaja palju vähem, sageli piisab vaid ainsast asjast.
Nagu vanaproua, kes istub ja vehib rõõmsalt naeratades autodele sinimustvalge lipuga, sellal kui vanahärra lükkab tema ratastooli vales kohas üle tänava.
Või graatsiline gei-ettekandja, kes sind esimesest silmapilgust koduse sundimatusega sinatab.
Eriti armas on aga number 1471, milleni jõudmiseks kulus mul poolteist aastat.
(Selgituseks sellele osale inimkonnast, kes ei ole sattunud Perekooli rasestumise vestlusringi: kui veres on üht teatud hormooni üle 5,3 ühiku, oled sa rase. Kui seda hormooni on aga juba 1471 ühikut, on kindlamast kindlam, et oled lapseootel.)
Poolteise aasta sisse mahub ligi 450 päeva.
Päev, mil ootan põnevusega rasedustesti tulemust. 0:1, minu lootuste kahjuks. Olen viimasel aastal ostnud ilmselt rohkem rasedusteste kui kiirloteriipileteid kogu elu jooksul. Sarnased asjad ju, ainult et 30kroonist "piletit" peab kraapimise asemel niisutama esimese hommikuse uriiniga.
Öö, mil ma loen Perekooli foorumist, et üks triip = üks laps, kaks triipu = kaks last. Paraku rubriigist naljad.
Tõsisemast rubriigist loen aga sedagi, et kellegi testil ilmutas teine triip end alles tunde hiljem. Ning sukeldun prügikasti köögi laua all, aga mandariinikoorte, suitsukonide ja muu prügi seast pisikese testiriba leidmine on lootusetu üritus. Pilku tõstes näen köögiuksel seismas meest, kes tunnistab mind unisel jahmunud pilgul. Pesen käed ja kuna rahutus on sees, teen uue testi. 0:1. Ja hommikul järgmise. Taas 0:1.
Tunnid, mil olen naistearsti ukse taga raamatuid lugenud. Mu habras naisarst on armas, kuid ülekoormatud. Nii juhtubki, et tal on ühes käes ultrahelipulk ja teises käes telefon.
Päev haiglas, mil arstid topivad mulle aparaadi kõhtu ja näevad, et munarakud pidurdavad. Mida ma poleks iial osanud arvata.
Kolm kuud, mil söön kangeid tablette ja süstin ennast ise kõhtu.
Mänguseis jääb samaks: 0:1, 0:1, 0:1…
Juunipäev, mil naistearst ütleb, et lõpmatult ei saa neid kangeid rohtusid süüa. Nii et kui seekord ei õnnestu, oleks augustikuus õige mõelda kunstlikule viljastamisele.
5. juuli 2005. Kuupäev, mille kirjutasin enne vereproovi andmist ankeedis oma sünniaja lahtrisse. Pole ka ime: napilt paar tundi tagasi nägin ju rasedustestil kahte triipu - esimest korda elus! Päris kindel olemiseks lasen siiski ka vereanalüüsi teha. Valge kittel lubab selle vastuse anda alles (!!!) viie tunni pärast, nii et ostan veel ühe rasedustesti. Taas: kaks triipu.
Viis pikka tundi, mille järel kuulen telefonitorust oma õnnenumbrit: 1471.
Elu on ikka armas.
Ja eriti armas on uus elu!
