Elu pärast pankrotti

Erastamisajastu on läbi. Ühishuvide eest seisab poliitika, mitte turg. Saksa filosoof Jürgen Habermas räägib vajadusest uue maailmakorra järele.

Rahvusvaheline rahandussüsteem on lõhki ja üleilmne majanduskriis ähvardamas. Mis teile selles olukorras kõige rohkem muret teeb?

Kõige rohkem teeb muret skandaalne sotsiaal­ne ebaõiglus – see, et turu kokkukukkumise sotsiaalsete tagajärgede pealöök tabab ühiskonna kõige kaitsetumaid rühmi. Need inimhulgad, kes ei kuulu üleilmastumise võitjate ringi, hakkavad nüüd kinni maksma ammu teadaolevalt vigase rahandussüsteemi mõju pärismajandusele. Erinevalt aktsionäridest ei maksa nad väärtpaberites, vaid igapäevase elu kõvas valuutas.

Üleilmses plaanis vaadatuna tabab sama ränk saatus ka majanduslikult kõige nõrgemaid riike.

See on poliitiline skandaal. Samas tundub ka patuoinastele näpuga näitamine mulle silmakirjalik. Ka spekulandid tegutsesid olemasolevates seaduslikes raamides, vastavuses ühiskonnas tunnustatud võimalikult suure kasumi taotlemise põhimõtetega. Poliitikast saab naljanumber, kui ta hakkab demokraatliku seadusandja seaduste elluviimise asemel moraali lugema.

Ühishuvide eest peab seisma poliitika, mitte kapitalism.

Käisite loenguid pidamas Yale’i ülikoolis. Millised kriisimuljed teid kõige enam mõjutasid?

Teleekraanil olid melanhoolsed hopperlikud pildid, lõputu rivi tühje maju Floridas ja mujal, kõigil õuemurul sildid “Müüa”. Siis näidati, kuidas saabusid bussidega ostuhuvilised Euroopast ja jõukad ladinaameeriklased koos kinnisvaramaakleriga ja vaatasid magamistubades meeleheite- ja vihahoos puruks pekstud riidekappe.

Koju tagasi tulles jahmatas mind terav kontrast Ühendriikides valitseva rabelemise ja rahuliku “­business as usual” mentaliteedi vahel siin Saksamaal. USAs sattusid väga käegakatsutavad majandusproblee­mid ajaliselt kokku kõigi aegade ühe võimsama valimiskampaania ägeda lõpuspurdiga.

Kriis sundis valijaskonna laiad sektorid ka hoopis rohkem mõtlema oma isiklikele huvidele. Pani tegema otsuseid, mis olid kui mitte mõistlikumad, siis vähemalt ratsionaalsemad, kui võrrelda eelmiste presidendivalimistega, mida lõhestas ideoloogiline vastasseis seoses 11. septembriga. Ameerika võlgneb oma esimese mustanahalise presidendi ja ühtlasi väga olulise murrangu oma poliitilises kultuuris sellele õnnelikule kokkusattumusele.

Kui aga vaadata kaugemale, siis võib praegune kriis olla ka Euroopas poliitilise kliimamuutuse ettekuulutaja.

Mida te silmas peate?

Sellised vapustused muudavad poliitilise väitluse parameetreid ja laiendavad poliitiliste valikute spektrit. Korea sõda lõpetas New Deal’i, Reagan ja Thatcher ja külma sõja vaibumine tegid lõpu sotsiaalhoolekande­programmide ajastule. Tänapäeval, Bushi ajastu lõpul ja viimaste neoliberalistlike jutumullide lõhkemise taustal on ka Clintoni ja uusleiboristide programmid oma aja ära elanud.

Mis saab edasi? Ma loodan, et neoliberalistlikes strateegiates ei nähta enam ülimat tõde ja need võetakse päevakorrast maha. Kogu inimoleluse turu imperatiividele allutamise programm vajab kriitilist läbivaatamist.

Neoliberaalidele on riik majanduses vaid üks tegija teiste kõrval ja tema roll peaks olema võimalikult väike. Kas selline mõtteviis on end nüüd diskrediteerinud?

Oleneb sellest, kuidas kriis kulgeb, kuidas poliitilised parteid suudavad olukorda hinnata ja millised küsimused avaliku arutelu teemaks saavad.

Vähemalt Saksamaa l valitseb esialgu kummaline vaikus. Strateegiad, mis jõhkralt keskenduvad aktsionäride huvidele ega arvesta ühiskondliku ebavõrdsusega, alamklassi tekkega, laste vaesusega, madalapalgalistega jne, on end küll diskrediteerinud.

Erastamismaania õõnestab riigi põhifunktsioone, kaalutletult toimiva avaliku sfääri jäänused müüakse maha võimalikult suurt kasumit taotlevatele investoritele ning kultuur ja haridus allutatakse turu tsüklitest sõltuvate sponsorite huvidele ja tujudele.

Kas erastamismaania tagajärjed ilmnevad ka praeguses rahanduskriisis?

Ühendriikides süvendab kriis juba niigi silmanähtavat materiaalset, moraalset, ühiskondlikku ja kultuurilist kahju, mille on tekitanud Bushi valitsuse ellu viidud äärmuslik deregulatsioon.

Sotsiaalhoolekande, tervishoiu, ühistranspordi, energiavarustuse, karistusasutuste, sõjaväestatud turvateenistuste, suure osa üld- ja ülikoolihariduse erastamine ja linnade ja asumite kultuurilise infrastruktuuri allutamine erasponsorite tahtele ja rahakotile kuuluvad ühiskonnamudeli juurde, mille ohud ja järelmid ei lähe kuigivõrd kokku sotsiaalse ja demokraatliku põhiseadusliku riigi egalitaarsuspõhimõtetega.

Riigiasutused ei suuda tulusalt majandada.

Jah, aga teatavaid õrnu eluvaldkondi ei tohigi muuta sõltuvaks börsispekulatsiooni ohtudest, seda näitab kas või eakate pensionisüsteemi sidumine aktsiatega. Demokraatia puhul eksisteerivad ka teatavad avalikud hüved, näiteks moonutustevaba poliitiline kommunikatsioon, mida ei ole võimalik pügada vastavaks investorite kasumiootustele; kodanike infovajaduse rahuldamiseks ei kõlba kommerts­telekultuuri valmisampsukesed.

Kas me oleme jõudnud “kapitalismi legitiimsuskriisi”, kui viidata ühe teie poleemikat tekitanud raamatu pealkirjale?

Pärast 1989.–1990. aastat on kapitalis­mist väljumine võimatuks ­muutunud; ainus võimalus on tsiviliseerida ja talt­sutada kapitalismi dünaamikat seestpoolt. Isegi sõja järel polnud Nõuko­gu­­de Liit enamikule Lääne-­Euroopa vasakpoolsetest ­vastuvõetav alternatiiv.

Sellepärast ma 1973. aastal kirjutasingi legitiimsusprobleemidest kapitalismi  s e e s. Samad probleemid on nüüd uuesti teravalt või vähem teravalt päevakorral, olenevalt kohalikust kontekstist. Seda näitab see, et taotletakse juhtide palkadele ülempiiride kehtestamist ja “kullast langevarjude”, s.t pööraste kompensatsioonide ja preemiate kaotamist.

Aga kas need võtted ei ole lihtsalt poliitiline dekoratsioon? Tuleval aastal on valimised.

Jah, muidugi on see poliitika sümbolite tasemel, et juhtida tähelepanu kõrvale poliitikute ja nende majandusnõunike vigadelt. Nad ju teadsid juba ammu, et rahaturud vajavad reguleerimist. Alles äsja lugesin üle Helmut Schmidti kristallselge artikli “Reeglid uutele hüperspekulantidele” 2007. aasta veebruarist. Kõik said aru, mis toimub. Ameerikas ja Suurbritannias aga pidas poliitiline eliit pöörast spekuleerimist kasulikuks, niikaua kui kõik läks kenasti. Ja Euroopa alistus Washingtoni konsensusele. Siin oli veel üks koalitsiooniarmee, mida hr Rumsfeld ei pidanudki reklaamima.

Washingtoni konsensus oli IMFi ja Maailmapanga 1990. aastal koostatud kurikuulus majanduskava, mis pidi olema aluseks majandusreformidele esmalt Ladina-Ameerikas ja seejärel veel pooltes maailma maades. Selle keskne idee oli “trickle down”: aitame rikastel ri kastuda, siis pudeneb jõukus ka alla vaestele.

Selle ennustuse ekslikkuse kohta on aasta aasta järel kogunenud empiirilisi tõendeid. Jõukuse kasvu tagajärjed on sedavõrd asümmeetrilised, niihästi riikide sees kui üleilmselt, et vaesuse ulatus on kasvanud meie oma silme all.

Vaatame korraks minevikku: kuidas selleni jõuti? Kas kommunismiohu kadumine muutis kapitalismi pidurdamatuks?

Kapitalism sellisel kujul, nagu ta oli riiklikult ja Keynesi majanduspoliitiliste võtetega ohjeldatuna – mis tegelikult tõi OECD riikidele enneolematu majandusliku heaolu –, lakkas olemast juba mõnevõrra varem, juba fikseeritud vahetuskurssidest loobumise ja naftakriisi ajal. Chicago koolkonna majandusteooria omandas praktilise mõju juba Reagani ja Thatcheri ajal. Clintoni ja uusleiboristide valitsuse ajal see jätkus – Briti rahandusminister oli sel ajal meie vastne kangelane Gordon Brown.

Küll aga tõi Nõukogude Liidu kokkuvarisemine Läänes kaasa fataalse võidujoovastuse. Tunne, et ollakse maailmaajaloo võitjate leeris, on uimastav. Antud juhul tõi see kaasa ühe majanduspoliitilise teooria paisumise kõiki elualasid hõlmavaks maailmavaateks.

Neoliberalism ongi ju elu vorm. Kõigist kodanikest saavad iseenda tööandjad ja üksteise kliendid...

... ja konkurendid. Tugevad, kes konkurentsiühiskonnas küünarnukkidega võidu saavutavad, hakkavadki arvama, et see edu on nende isiklik saavutus. Äärmiselt koomiline on vaadata, kuidas ärijuhid – aga mitte ainult – võtavadki televisiooni jutusaadete jaburalt elitaristlikku retoorikat tõe pähe, lasevad end täiesti tõsiselt teistele eeskujuks upitada ja on endi meelest muust ühiskonnast üle. See on sama, nagu ei osataks enam märgata vahet varase uusaja funktsionaal­se eliidi ja seisusliku, vormilise eliidi vahel. Mida me peaksime siis imetlema juhtivatel kohtadel oma tööga kuidagimoodi toime tulevate inimeste loomuomadustes ja mõtlemises? Teine häirekell oli 2002. aasta sügisel välja kuulutatud Bushi doktriin, mis pani aluse Iraagi invasioonile. Turufundamentalismi sotsiaaldarvinistlik potentsiaal ilmutab end sestsaadik nii välispoliitikas kui ka sotsiaalpoliitikas.

Aga Bush ei tegutsenud üksi. Tema kõrval seisis muljet avaldav seltskond mõjukaid intellektuaale.

Kellest paljud ei ole vahepeal sugugi targemaks ­saanud. Juhtivate neokonservatiivsete mõtlejate puhul, nagu Robert Kagan, on Carl Schmitti verejanulistes kategooriates mõtlemine pärast Iraagi katastroofi ainult tugevamini välja löönud. Tema hiljutine kommentaar rahvusvahelise poliitika mandumisele ja asendumisele tuumarelvastatud ja üha pidurdamatuma võimuvõitlusega oli: “Maailm on jälle normaalseks muutunud.”

Aga veel kord: mis läks poliitilisel tasandil pärast 1989. aastat viltu? Kas kapital omandas poliitikaga võrreldes liialt suure võimu?

1990. aastatel ma mõistsin, et poliitika peab rajama enesele võimalused riigiülesel tasandil, kui tahab turgudega sammu pidada. Kümnendi alguses isegi tundus, et selles suunas hakati liikuma. George Bush ­seenior esines programmiliste kõnedega Uuest Maailmakorrast ja tundus isegi, et ta tahab käima lükata ammu jõuetuks muudetud – ja naeruvääristatud – ÜRO!
Esialgu Julgeolekunõukogu sanktsioneeritud humanitaarmissioonide arv kasvas oluliselt.

Poliitiliselt soositud majanduslikule üleilmastumisele oleks pidanud järgnema üleilmne poliitilise koostöö ; ; ; süsteem ja rahvusvaheliste suhete edasine õiguslik normeerimine.

Ometi jooksid esialgsed hajevil jõupingutused juba Clintoni ajal liiva. Praeguses kriisis annab see tühik jälle tunda. Uusaja vältel on turg ja poliitika pidanud korduvalt teineteist tasakaalustama, et ühiskonnaliikmete solidaarsussuhete võrgustik säiliks.

Kapitalismi ja demokraatia vahelt ei kao pinge kunagi, sest turg ja poliitika lähtuvad vastassuunalistest põhimõtetest. Keerukamates võrgustikes vallandunud detsentraliseeritud individuaalsete valikute laviin tekitab samuti üleilmastumise praegusel etapil vajaduse reeglite järele; see eeldab vastavat täiendust poliitilises protseduuris, mille kaudu toimub eesmärkide ühitamine.

Mida see tähendab? Te toetate endiselt Kanti kosmopoliitilist hoiakut ja kõnelete Carl Friedrich von Weizsäckeri “maailmapoliitikast”. See kõik tundub suur illusioon. Kui vaadata kas või ÜRO praegust seisu.

Tuleb tunnistada, et ÜRO põhialuste reform altpoolt üles ei oleks nii mõjuv kui vaja. Igal juhul tuleks Julgeolekunõukogu, sekretariaat, tribunalid ja nende asutiste pädevused ja protseduurid kiiremas korras ümber korraldada nii, et nad suudaksid tagada üleilmse inimõiguste järelevalve ja tõhusalt peatada vägivalla – mis on iseenesest tohutult raske ülesanne.

Aga isegi kui ÜRO hartast kujuneks omamoodi põhiseadus rahvusvahelisele kogukonnale, puuduks selle katuse all ikkagi foorum, kus muuta suurvõimude jõupoliitilised jagelused institutsionaliseeritud kõnelusteks, kus arutatakse reguleerimist vajavaid maailmamajanduse probleeme, sealhulgas kliima- ja keskkonnapoliitikat ja vaidlusaluse kuuluvusega energiaallikate, kahanevate joogiveevarude jne küsimusi. Siin tekivad riikideülesel tasandil jaotamisprobleemid, mida ei saa lahendada nii, nagu lahendatakse inimõiguste rikkumisi ja rahvusvahelise julgeoleku riiveid – vajadusel kui karistatavaid seadusrikkumisi –, vaid mis peavad leidma lahenduse poliitiliste kõneluste teel.

Aga selleks on juba vastav asutis – G8.

See on eksklusiivne klubi, kus mõningaid neist küsimustest arutatakse mittesiduvalt. Paraku on nende kohtumiste eelsete ülehaibitud ootuste ja mitte midagi muutvate meediaetenduste hädiste tulemuste vahel ilmne vastuolu. Suured ootused aga näitavad, et rahvahulgad on vägagi teadlikud – võib-olla isegi oma valitsustest teadlikumad – tuleviku maailmapoliitika ees seisvatest lahendamata probleemidest.

See “maailmapoliitika” kõlab kahtlaselt fantastika moodi.

Veel mõni päev tagasi oleks enamik inimesi pidanud ebareaalseks täna toimuvat. Euroopa ja Aasia valitsused pakuvad üksteise võidu reguleerimiskavasid puudulikult institutsionaliseeritud rahaturgudele.

Isegi Saksa sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid taotlevad uusi auditeerimisnorme, kapitali adekvaatsuse määrasid, juhtide isiklikku vastutust, börsi suuremat läbipaistvust, paremat ülevaadet jne. Muidugi mainitakse haruharva börsitehingute maksustamist, mis oleks juba suur samm edasi üleilmse maksupoliitika suunas. Igal juhul ei saa suure hurraaga välja kuulutatud uue “rahandusarhitektuuri” loomine USA vastuseisu puhul kerge olema.

Ja kas sellest üldse piisab, kui arvestada nende turgude keerulisust ja kõige olulisemate funktsionaalsete süsteemide vastastikust sõltuvust... Rahvusvahelisi leppeid, millest asjaosalised praegu räägivad, on alati võimalik tühistada. Nendele ei saa rajada vastupidavat korda.

Isegi kui IMFi volitusi s uurendada, ei oleks see veel maailmapoliitika.

Ma ei taha hakata ennustama. Arvestades probleemide ulatust, on meie võimuses üksnes esitada konstruktiivseid ettepanekuid. Riigid peavad hakkama aru saama, et nad on osa rahvusvahelisest kogukonnast – see on ka nende endi huvides. See on kõige raskem ülesanne, mis meil lähema paarikümne aasta jooksul ees seisab. Selles mõõtmes “poliitikast” kõneldes peame sageli silmas konkreetsete valitsuste tegevust, kes näevad end tavapäraselt kui suveräänseid otsuseid langetavaid kollektiivseid  organeid. Samas ei vasta see 17. sajandist Euroopa riikide süsteemiga koos kujunenud omakuvand – riik kui Leviaatan – enam tegelikkusele. See, mida me tavatseme “poliitikaks” nimetada, muutub oma sisult ja koostiselt pidevalt.

Aga kuidas see seostub sotsiaaldarvinismiga rahvusvahelistes poliitilistes suhetes, mis teie sõnul on pärast 11. septembrit maailmas uuesti levima hakanud?

Vahest tasuks vaadata asjale veidi kaugemalt ja avaramas kontekstis. Alates 18. sajandi lõpust on valitsuse poliitilise võimu piirid järk-järgult määratud seadustega, siseasjades on temalt võetud see puhta jõu substants. Välissuhetes aga on riik säilitanud piisavalt palju seda substantsi vaatamata üksteisega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide arengule ja aina siduvamale rahvusvahelisele õigusele.

Sellegipoolest teiseneb riikide ajastul kujunenud “poliitika” mõiste pidevalt. Näiteks Euroopa Liidus on liikmesriikidel säilinud oma legitiimne jõumonopol, samas täidetakse riikideüleseid seadusi enam-vähem nurisemata. Seaduste ja poliitika muutumist mõjutab ka kapitalismi dünaamika, võib öelda, et igale funktsionaalsele läbimurdele järgneb iga kord kõrgemal tasandil ühiskonda ühendav kinniehitus.

Kas see tähendab, et turg lõhestab ühiskonda ja heaoluriik seob selle uuesti kokku?

Heaoluriik on hiline ja nagu me nüüd mõistma hakkame, habras saavutus. Turgude ja kommunikatsioonivõrgustike avardumine on alati olnud plahvatuslikult üksikisikute individualismi soodustav ja ka vabastav jõud, aga kõigile neile murrangutele on alati järgnenud varasemate solidaarsussuhete reorganiseerimine uuendatud institutsioonides.

See protsess algas uusaja algul tekkinud riikides, kus keskaja valitsev seisuste süsteem parlamentariseeriti, nagu Inglismaal, või allutati absoluutsetele monarhidele, nagu Prantsusmaal. See jätkus 18. ja 19. sajandi konstitutsiooniliste revolutsioonide ja 20. sajandil heaoluriigi programmide elluviimise käigus.

Selline Leviaatani ja klassivastuolude õiguslike vahenditega ohjeldamine ei olnud sugugi vähetähtis. Ent see riigi ja ühiskonna edukas konstitutsionaliseerimine tähendab, et nüüd on samadel funktsionaalsetel põhjustel – majandusliku üleilmastumise uue ringi järel – tekkinud vajadus rahvusvahelise õiguse ja võimuvõitlusest lõhestatud rahvusvahelise kogukonna konstitutsionaliseerimise järele.

Milline on teie optimistlikus stsenaariumis Euroopa roll?

Tegelikult mitte selline, nagu ta on etendanud kriisi käigus. Ma ei saagi hästi aru, miks Euroopa Liidu praegust kriisijuhtimist on nii kõrgelt hinnatud. Gordon Brown suutis oma mälestusväärse otsusega panna USA rahandusministri Paulseni vaevaga vastu võetud abipaketi asjus ümber mõtlema, sest ta sai Prantsuse presidendi kaudu oma selja taha eurotsooni kõige mõjukamad jõud, kuigi algul olid Angela Merkel ja Saksa majandusminister Pe er Steinbrück vastu. Tarvitseb ainult nende läbirääkimiste käigu ja nende tulemustega lähemalt tutvuda. Antud juhul otsustasid ELi kolm kõige vägevamat suveräänsete subjektidena oma erinevad, aga juhtumisi samasuunalised abinõud kooskõlastada. Vaatamata härrade Junckeri ja Barroso kohalviibimisele ei olnud sellel klassikalisel riikidevahelisel leppel mingit pistmist Euroopa Liidu ühise poliitilise sihiarendusega. New York Times mainis mitte ilma õelusenoodita, et eurooplased on võimetud ühise majanduspoliitika küsimuses kokku leppima.

Kuidas teie seda võimetust põhjendate?

Kriisi praegune seis toob ilmsiks Euroopa Liidu vigase ehituse: iga riik reageerib oma majanduslike abinõudega. Kuna ELi pädevused, kui mõnevõrra lihtsustatult öelda, jagunevad nii, et Brüssel ja Euroopa Kohus loovad majanduslikke vabadusi, aga neist tulenevad väliskulud kannavad liikmesriigid, siis puudub praegu majanduspoliitikas ühine sihiarendus.

Kõige suuremad liikmesriigid pole põhimõtteliselt ühel nõul isegi selles, milline peaks olema riigi ja turu vahekord. Lisaks ajavad kõik maad eesotsas Saksamaaga oma eraldi välispoliitikat.

Berliini Vabariik hakkab kogu oma pehme diplomaatia juures unustama neid õppetunde, mis vana Föderaalvabariik ajaloost omandas. Valitsus kasutab ära pärast 1989.–1990. aastat tekkinud välispoliitilist manööverdamisruumi ja tegutseb jälle riikidevahelistes suhetes tuntud jõupoliitika mustri järgi, kuigi need omaette riigid on ammu taandunud pisikeste vürstkondade tasemele.

Ja mida peaksid need vürstkonnad nüüd edasi tegema?

Kas te tahate mu soovilugude nimekirja? Kuna praegu tundub ainuvõimalik stsenaarium Euroopa Liidu seisakust päästmiseks eri kiirustel jätkuv lõimumine, siis võiks aluseks võtta Sarkozy ettepaneku luua eurotsooni majandusdirektoorium. See ei tähenda, et me peaksime leppima selle idee esitaja riigikesksete lähtekohtade ja protektsionistlike eesmärkidega.

Protseduurid ja poliitilised tulemused on kaks eri asja. Tihedama koostöö järel majanduspoliitikas peab tulema tihedam koostöö välispoliitikas. Ja kumbagi ei saaks enam teha tagatubades rahva eest varjatult kokkuleppeid sõlmides.

Seda ei toetaks isegi sotsiaaldemokraadid.

Kogu Euroopas on sotsiaaldemokraatlikud parteid nurka aetud, sest neid on sunnitud mängima nulltulemusega mängu, kus panused muudkui kahanevad. Miks ei võiks nad kasutada võimalust oma rahvuslikest puuridest välja murda ja leida uue üleeuroopalise tegevusruumi? Sel moel saaksid nad ka konkurentsis eristuda vasak­tiiva minevikuihalusest.

Ükskõik mida “vasakpoolsus” ja “parempoolsus” tänapäeval ka ei tähendaks, eurotsooni riigid suudavad ainult koos olla maailmapoliitikas piisavalt kaalukad, et kuidagi üleilmse majanduse kurssi mõjutada. Teine võimalus on käituda Onu Sami puudlina ja sõltuda maailmas parajasti valitsevast olukorrast, mis on niihästi ohtlik kui kaootiline.

Kui Onu Samist rääkida – te olete kindlasti Ühendriikides sügavalt pettunud. Te ju lootsite, et USAst saab uue maailmakorra veohobune.

Kas meil jääb muud üle kui sellele veohobusele panus­tada? Ühendriigid väljuvad praegusest topeltkriisist nõrgestatuna. Siiski jääb USA esialgu liberaalseks üliriigiks ja satub olukorda, mis sunnib neokonserva­tiiv­set, üleolevat maailma heategija omakuvandit põhja­likult ümber hindama. Oma elulaadi eksport ülejäänud maailma lähtus omaaegsete ­impeeriumide eksli­kust enesekesksest universalismist. Seevastu tänapäev eeldab hajutatud universalismi, mille puhul ko­heldakse kõiki võrdse lugupidamisega. ­Ühendriiki­de enda huvides on mitte üksnes loobuda oma ­tõrjuvast hoiakust ÜRO suhtes, vaid asuda ­reformiliikumise etteotsa.

Ajaloolisest vaatepunktist kujutab nelja teguri kokkulangemine – üliriigi positsioon, maailma ­vanim demokraatia, loodetavasti liberaalse ja kaugelenägeliku presidendi ametisse astumine ja poliitiline kultuur, kus normatiivsed kalduvused leiavad soodsat vastuvõttu – endast haruldast tähtede seisu. Tänapäeva Ameerika on sügavalt häiritud oma ühepoolse avantüüri läbikukkumisest, ennasthävitavast neoliberalismist ja oma erandlikkuse kuritarvitamisest.

Miks ei võiks see riik nagu palju kordi varemgi end kokku võtta ja püüda, enne kui hilja, siduda tänased konkureerivad suurriigid – homsed üleilmsed võimukeskused – rahvusvahelise süsteemiga, kus puuduks vajadus üliriigi järele?

Miks ei võiks murrangulistest valimistest innustatud Ameerika president, kes leiab, et tema väljavaated kodumurul on äärmiselt piiratud, kasutada seda mõistlikku võimalust – mõistuse võimalust – vähemalt välispoliitikas?

Niinimetatud realistid tõrjuksid teie ettepaneku blaseerunud naeratusega...

Ma mõistan, et sellele on palju vastuargumente. Uuel Ameerika presidendil tuleks ületada omaenda partei­eliidi vastuseis, kes vaatab Wall Streeti poole; kahtlemata tuleks tal hoiduda järele andmast uusprotektsionismi tungidele. Lisaks vajaksid Ühendriigid säärase radikaalse kursimuutuse teostamiseks lojaalse, aga samas endast lugupidava liitlase sõbralikku toetust.

Lääs saab loomingulises mõttes “bipolaarseks” muutuda ainult sel juhul, kui EL õpib rääkima välispoliitikas ühel häälel ja oma rahvusvaheliselt kogutud usalduskapitali ettenägelikult kasutama. Siin on palju mõistetavaid “agasid”. Samas ehk vajatakse kriisiaegadel avaramat pilku rohkem kui mein­striimi soovitusi ja päevapoliitilist nügimist.