Elu sünnitusvanglas
Valge põll ja tärgeldatud tanu
Nii sanitar kui ka arst olid kõik ühesuguses riides. Kittel ja suur tärgeldatud tanu, mis võttis kõik juuksed peast: hõõrus juuksed otsa eest maha. Ämmakal oli triibuline kleit ja valge põll.
“Üks ämmakas oli just värskelt triigitud põlle ette pannud, kui ta kutsuti Toomele sünnitust vastu võtma, sest üks naine ei viitsinud kiiremini kõndida ja kukkus enne anatoomikumi puu all sünnitama. Ämmakas tõi siis tite põlle sees sünnitusmajja,” naljatleb Kaljuste ebapraktilise riietuse üle. Kuna anatoomikum ja sünnitusmaja asuvad tõesti kõrvuti (kusjuures viimane maja on üle 200 aasta vana), siis jõudis üks ähmis sünnitaja anatoomikumi ukse taha. Astus sisse, valvur ärkas üles ja tuli pikkade aluspükste välkudes sünnitusmaja poole, et tulge appi.
Kellel aga lapse ilmale toomine nii libedalt ei läinud, sattus täielikult haiglapersonali meelevalla alla. Ikka see seadus “pool üks”.
Tol ajal olid palatid suured, kõrged, õhurikkad, aga voodi oli voodis kinni – ikka kaheksa ja kümme tükki. Oli ka nn avariipind, koridoris sirmi taga, kui muidu ära ei mahtunud. Veel olid poolkorrused, kus olid imepisikesed palatid, raudvoodeid täis topitud, pead-jalad, pead-jalad. Osakondi oli palju rohkem kui täna: I ja II sünnitusosakond ning I ja II günekoloogia, kus oli vähemalt lubatud kella kahest neljani külastada. Sünnituse pool aga oli nagu vangimaja, ei tohtinud tulla ega minna, jätkab Kaljuste.
Nakkusekartus ja kindapuudus
Kõik see tants ja trall käis arvatava nakkusohu pärast. Ja aastatega muutus kõik väga visalt leebemaks. Praegu 19aastase poja ema teadis kindlalt, et tema Tartusse “sinna kokkide sisse” sünnitama ei lähe. Tema sugulane oli sealsest sünnitusmajast just streptokokknakkuse saanud. Läks hoopis 1. mail Põlva haiglasse.
“Valves oli ainult ämmakas, teisi naisi ka ei olnud, ja tema teiste töötajatega peab kõrvaltoas töörahvapüha, kui mina valutan. See ajas nii vihale,” ärritub praegune kahe lapse ema tagantjärelegi. Oma riideid ei lubatud, enne vastuvõtmist kaaluti, mõõdeti, tehti klistiiri. “Ja siis leba seal nagu mauk, püsti ei lubatud, see oli kõige hullem.”
Kuigi nakkust kardeti hullusti, võtsid ämmaemandad sünnitusi vastu paljaste kätega. “Kindaid ei olnud, need olid ko-o-ohutav defitsiit,” lisab Kaljuste paljaste käte ilmestamiseks hoogsa žesti.
Kui ämmaemandal oli öösel hetk aega, siis ta lappis neid kindaid, nii et kummiliim ja talk käisid üle pea. “Siiamaani on talgiallergia,” võdistab Kaljuste õlgu. Naiste nõuandlasse tulid juba 1965-70ndatel kindad, need pesti vee ja seebiga kraani all ära ja siis pandi sublimaadi sisse likku. Ühel tohtril oli viis kuni kümme kinnast – kes oskas kuidas hankida –, siis pani need jälle likku ja kausiserva pealt jälle ringiratast võeti. Peenemad desinfitseerimisvahendid hakkasid tulema 1970-75.
“Kõik paljakäsi, ma imestan, et ma pole mingit tõbe külge saanud,” märgib Kaljuste. Enne protseduuri tuli aga käsi kümme minutit pesta – praegu peetakse seda valeks. “Kui oli kümme sünnitust öösel ja sa kümme minutit pesed iga kord käsi, siis veel sublimaaditad, millised need käed siis olid!” hüüatab staažikas naistearst.
Sünnitusasend Moskva järgi
Sünnitati ikka põhiliselt selili, nn klassikalises asendis. Kui tänapäeval arvestatakse vägagi naise sooviga, siis tookord olid mõned naisele mugavamad asendid välistatud. Isegi sünnitusi dirigeeriti Moskvast.
“Ega see ei ole vale, naisele oli see võib olla natuke ebameeldiv, aga nii on ämmakal võimalus kaitsta lahkliha, mis praegu on nagu üldse unarusse jäänud,” arutleb Kaljuste. Tol ajal, kui naisel olid suured rebendid, siis ütles osakonnajuhataja ämmakale: kui ei oska, siis võta ja loe, ja kui sest on vähe, siis mine kooli tagasi. Aga nüüd ei tee keegi selle eest märkust – ah tead, juhtus.
Sünnituse eeltoas oli viis voodit, mõni küsis, et millal mina pean karjuma hakkama, et sünnituslauale saada. Mõni kutsus mammat appi, mõni Stalinit.
Oma kõrv otsustab
Toona oli arstil vaid kaks silma, kaks kätt ja kaks kõrva, et loote seisundit hinnata. Aga kõrv oli ju ainuke, mis pidi fikseerima vähimagi kõrvalekalde loote südametoonides ja siis pidi kohe otsustama, kas teha näiteks keisrilõige.
“Kui esimesi valveid tegin, olid naised must hommikuks nii tüdinud, sest ma iga kümne minuti järel jooksin mööda neid kõhtusid, aga tegelikult on see päris valus, kui sa vajutad selle puutoruga,” selgitab Kaljuste. Mõned tohtrid on imestunud, kuidas toona töötati, sest 1980-85 tulid kardiotokogrammid (lootetoonide ja emaka kokkutõmmete mõõtmiseks), 1980ndatel ultraheli. Praegu ilma selleta ei kujuta ämmaemanda või naistearsti tööd ettegi.
Sünnitanu või surnu
Tartu sünnitusmaja toas oli kolm sünnituslauda, polnud sirmegi vahel, kodanike ilmutamine käis nagu konveieri peal. “Kõige õudsem oli see, et naine pandi pärast sünnitust vankri peale, plekk-kauss pepu alla ja kui mõni tõi lilli, siis need pandi rinna peale ja äsjasünnitanu oli nagu surnu raami peal,” võdistab Kaljuste õlgu. Kole kittel anti selga, eest ja tagant ribadeks, ära pestud. Särki veel vahetati, aga kitlit mitte, ja kui juhtus mustaks saama, siis kõndisidki nädal aega verise sabaga ringi.
Praegu antakse laps emale kohe rinnale, ema on omaette toas ja see on tõesti kihvt, leiab Kaljuste. Eks see jõhker kord olnud Nõukogude aja sünnitis, mujal maailmas see nii ei käinud. 1960-70ndatel ei tohtinud isegi teise osakonna meditsiinitöötaja ema ja last vaatama tulla, pani küll kitli selga, aga ikka visati osakonnast välja. Ja ometi polnud nakkusi rohkem kui nüüd, mil isad sünnitustoas edasi-tagasi jalutavad.
Laps ühiskonnale
Suur töö tehtud ja laps õnnelikult ilmale tulnud, pidi Nõukogude naine selle kohe ühiskonnale loovutama.
Kolm päeva ei toodud last üldse ema juurde: siis oli selline arvamine, et rinnapiim hakkab tulema alles kolmandal päeval. Seda enam, kui oli lahkliharebend, pidi ema lamama kolm päeva nagu lestakala.
“Hommikul tuli sanitar, koputas pintsettidega uksele – naised, jalad laiali nagu laululehed – siis naised ajasid jalad laiali ja vatitupsuga pesti nad ära, sanitar lasi kannust vett, õde pesi, jooditati või määriti või briljantrohelisega. Mitu päeva ei võinud üles tulla, see oli naistele kõige suurem piin.”
Keisrilõike järel oli samamoodi. “Kui meil üks tohter sünnitas ja kolm tundi pärast seda kempsu läks, siis mina isiklikult pidin infarkti saama,” märgib Kaljuste. Oh, kohutav, 30-40 aastat tagasi tehti keisrilõiget kohaliku tuimestusega, novokaiiniga.
Lapsed kui pambud
Lastetoad olid suured, üks tuba osakonna peale, kus õde käis nagu jõuluingel, tipp-tipp-tipp, lapsed olid aluste peal, klaasseinad vahel, nad olid nagu pupujukud reas. Lapsed olid täielikult kinni mässitud – see mässimine oli suur teadus –, neid mässiti enne söötmist ja pärast söötmist. Aga ööseks asetati laps natuke kummargile asendisse, jalad koos, pepuauk jäi ilma mähkmeta, sinna pandi eraldi lapp peale. Öösel käis õde, kontrollis, kes oli kakanud, puhastas ära, aga ei seganud last magamast.
“Need mähkmed olid ju roguskid!” hüüatab Kaljuste. Võimatuseni ära pestud, tükkisid lapse nahka ära hõõruma. Ja neidsamu lappe, mis olid koledad, paksud, hõõruvad, neid anti jaopärast naistele jalgade vahele panna. Nüüd on kõik nii peened asjad, aga siis pidi naine rahul olema. Ega vatti ka polnud. Olid suur tegija, kui sul oli tutvusi apteegis ja said retseptiga vatti osta.
Vatti sünnitusmajas kasutada ei lubatud – ummistavad veel torud ära. Need olidki alalõpmata umbes, sest vana maja ja vanad torud. Ja siis oli üks kast, kuhu need mähkmed-lapid tuli panna ja sealt läksid need pessu. Selliste tingimuste peale korraldaksid tänapäeva naised vist ülestõusu.
Lapsed toodi ema juurde kolm korda päevas pooleks tunniks, käskkiri ütles, et poole tunniga peab laps söönud olema. Ükskõik, kas ta tahtis või mitte. Nad olid nagu pulgad suure käru peal, kaugelt oli kuulda, kuidas orkester alustas, seal nad huilgasid. Selle peale öeldi, et laps harjutab kopse. Kui laps öösel karjus, anti piima, ega last ikka röökida ei lastud, aga ema juurde ka ei viidud.
Isa kui kõrvaltegelane
Isa nägi last siis, kui naisele ja lapsele vastu tuli. Isale pisteti titt pihku, laste väljasaamise tuba oli auditooriumi kõrval väike kamorka. Riided toodi sinna, lastetoa õde pani lapse riidesse, kõndis uhkelt püstipäi trepist alla ja isa ootas all.
Loomulikult tahtsid emad lapsi juba varem näidata, sest haiglas olemine kestis nädala, kui mitte kümme päeva, ja siis laste söötmise ajal istusid isad mööda Toomemäge. Emad püüdsid läbi akna lapsi näidata. Kui tohter peale sattus, oli pahandust kui palju. Ei tohtinud akna peale minna, ei tohtinud titte kätte võtta, ei tohtinud last isegi lahti mähkida. Oh, ajad... Kaljuste arvab, et Moskva meelest emad lihtsalt ei osanud lapsi mähkida. Ja kodus käis õde kontrollimas, kas kõik on käskkirja järgi tehtud.
Õppehaigla omapärad
17aastase poja ema mäletab, kuidas ta tudengina Tartu sünnitusmajas külmetas. “Külm – oli sügis – kõle, isa võis helistada, aga öeldi, et ärge nüüd nii sageli ka helistage. Olin väga üksildane ja läbi, tudengid ümberringi, aga ma ju tundsin neid!”
Ega keegi ei küsinud, kas sa tahad tudengeid või ei taha, lihtsalt tudengid tulid ja kõik, märgib Kaljuste. Aga naisel oli enamasti ükskõik, kui juba sünnitus käigus. 10aastase tütre ema mainib, et sel hetkel on juba ükskõik, kas sünnitad endale või külale. Kaljuste on siis naistele öelnud, et ega tudengid teile näkku ei vaata. Aga nüüd on küll mõni peen proua teatanud, et tudengeid ta ei taha.
Sünnitusjärgset haiguslehte sai naine 56 päeva, keerulisema sünnituse puhul 70. Ja marss tööle, lapsed pikapäevarühmadesse ja piim piimaköögist. Tuleb tõdeda, et elu Eesti Vabariigis on muutunud imikunäolisemaks küll.
