Eks neid terviseprobleeme mul on, ega see 99 aastat pole lauldes läbi tuldud – pikk iga, sada viga, nagu öeldakse.

Aga hakkama ma saan, ja kevadest saadik elan ma nüüd nii, et ostsin endale ühetoalise korteri, ja ma püüan olla sada protsenti iseseisev. Ma ei vaja kellegi abi. Mul on kõik olemas, ilus moodne köök, kohviaparaadid, külmikud, kõik. Keedan, küpsetan, söön ja joon, ikka ise. Iga päev käin majast väljas – pärast kella kümmet ei pruugi mind kodust kätte saada.

Olen seltskondlik tegelane ja käin Memento koosolekutel ja pensionäride üritustel. Homme on üritus Pärnu teatris… Lapsed ütlevad, ära sa jumala pärast selle libedaga välja mine. Eks ma vaatan. Ma ei talu üksindust.

Kunagi ütles mu vana sõber, ajakirjanik Rudolf Aller, et on ikka suur vahe, kas vaadata elu mäe otsast või vaadata mätta otsast.

Mäe otsa ronimiseks, hariduse omandamiseks, olid minu nooruspõlves võimatud tingimused. Ja nüüd kasutasin ma, rumal inimene, võimalust ja läksin Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži korraldatud väärikate ülikooli, kus peavad loenguid igasugu poliitikud ja targad inimesed – president Toomas Hendrik Ilves on käinud ja Helir-Valdor Seeder, Eerik-Niiles Kross, ja David Vseviov tuleb…

Juba poisinagana huvitas mind poliitika, ja huvitab praegu ka. Muidugi, ma ei ole enam mingi tegija, olen vaatleja, kuulaja ja arvaja. Aga seda vaatlemise ja arvamise rõõmu ei saa mult keegi võtta. Raadio ja televiisori ja ajalehtede kaudu püüan selle kaasaegse eluga kaasa sammuda.

Teinekord unustan raadiot kuulates ära, et pole hommikust söönud, pool kaksteist joon vahel kohvi alles! Siis sõidan bussiga Pärnu kesklinna, käin läbi raamatukogust, mitte üks päev ei lähe nii, et ma kuskil ei käi.

Vaatan, mis mul siin külmkapis on. Mul on külmkapp alati täis.

Vaatan televiisorist uudiseid, poliitikasaateid. “Õnne 13” vaatasin ka, aga viimasel ajal olen ma selle suhtes pigem kriitiline.

Magama lähen öösel kell 12 või 1. Pole mõtet varem minna, sest uni niikuinii ei tule. Ja ma mõtlen …

Oli 1939. aasta suvelõpp. Istusime vana sõbra Alfons Rebasega pärast staabiõppust Karksi-Nuias juttu ajama. Meeleolu ei olnud sugugi hea – vene väed olid juba Eestis sees. Tuli jutuks, et näe, Johan käis küll Konstantini juures, et mobilisatsioon tuleks välja kuulutada, aga Konstantin ei olnud nõus. Ja Alfons ütles selle peale, et “mehed, me oleme veel elus, vaatame, mis sellest kuradi asjast veel saab!”. Mul on need sõnad selgesti meeles – “mis sellest kuradi asjast veel saab!” Kahju. 1976. aastal suri ta Augsburgis kopsupõletikku.

Või kuidas mu enda kunagine koolivend, Viljandi KGB ülem Juhan Mägi mu 1944. aasta sügisel välja kutsus. Tuli vastu, kaptenipagunid peal, embas mind (“tere, koolivend!”) ja hakkas mu tuttavate kohta küsima. Ma ütlesin, et mina räägin ainult endast, teistest ei räägi ma midagi.

Sa püha valitsus, kuidas ta toon muutus! Kargas püsti ja karjus, et “vastane, kes meile ei alistu, tuleb hävitada!”. See pidi olema tsitaat kuskilt Maksim Gorki teosest. Ütles, et kui ma mõistust pähe ei võta ja nõukogude inimeseks ei hakka, võib ta hävitada minu ja kogu mu pere!

Sain 15 aastat sunnitööd ja 5 aastat asumist ja mind saadeti polaarjoone taha Norilskisse. Õnneks suri Stalin varem kui mina ja 1956. aastal astusin ma Tartus rongi pealt maha, seesama vineerist kohver oli mul käes. Kohvris oli vatijope, mis läks õnnetuseks nii koisid täis, et tuli ära põletada…

Kõige halvem asi on see, et mul ei ole enam eakaaslasi. Ma olen ju varsti sada aastat vana ja see on loomulik. Mõttekaaslasi õnneks veel on.”Kilde eluloostSündinud 28. novembril 1913 Viljandimaal

Astus Kaitseliidu Sakala malevasse, teenis Omakaitses

18. aprillil 1945 saadeti 15 aastaks sunnitööle ja 5 aastaks asumisele. Vabanes 1956.

Omandas metsniku kutse, töötas Pärnu metsamajandis, pensionile läks metsapunkti juhatajana

2005 autasustas president Arnold Rüütel teda Riigivapi V klassi teenetemärgigaElu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.