Uus arhiivihoone Tartus Vahi tänaval asub juba poolenisti linnast väljas. See teeb öise istumise mitmes mõttes huvitavaks, nii ajaloolase kui ka linnaametniku seisukohalt. Arhiivi aknast avaneb nimelt vaade bensiinijaamale ja sealt on huvitav jälgida, kuidas öösel kella kahe-kolme ajal hakkavad sellesse valla territooriumil asuvasse jaama voorima autod. Sest Tartu linnas kehtivad ju öösiti teatavad müügikeelud. Ja suure rahuldusega näen ma veel: oi, Tartu linna piiri peal otse tankla vastas seisab politseiauto! Ja ainuüksi oma kohalolekuga sunnib ta nii mõnegi kiirel tempol ligineva masina tegema kannapöörde.

Seega ma jälgin öösel ka linnas ja linna piiril toimuvat, valutan südant ja hoian silma peal!

Arhiiv on öösiti muidugi täiesti tühi. See on nii uus hoone, et seal kummituseohtu ei ole. Aga juba hakkavad mõned torud nagisema… Oma tudengi ja noore õppejõu aegadest mäletan küll kõige eredamalt neid hetki, mil mind lubati vanas Ajalooarhiivi hoones Toomemäel hoidlas istuda ja unustati vahel ka sinna luku taha. Sellistel puhkudel ma algul ohkasin raskelt, aga siis avastasin: olen ju nagu rott viljasalves, saan öö otsa töötada! Kuid ühel sellisel korral lülitati elekter välja ning ka radiaator hakkas jahtuma. Nägin läbi hoidla ukseakna, et keegi liigub, prõmmisin kõvasti vastu ust. Selle peale pillas koristajaneiu – tema seal koridoris liikuski – maha nii harja kui ka pange ning lahkus kiljudes.

Niimoodi öösiti valmistan ma praegu ette trükist eestlastest Lääne-Siberis. Korjan allikaid vahel lausa infokildudest kokku, toksin arvutisse ja koostan andmebaase seinatäitest toimikutest. Isegi ajaloolasena ei osanud ma prognoosida, et Venemaa eestlaste ajalool on nii põnev ja lai haare!

0Eesti Vabariigi tekkides elas iga viies eestlane Venemaal… Nad ei olnud mingid poolemeelsed-poolekeelsed, nagu vahel arvame. Ma näen toimikutest hoopis Venemaa eestlaste ülimat visadust, innovaatikat. Näen, kuidas Vene impeerium neid tegelikult ära kasutas, tekitas eestlastes "stiihilise" väljarännusoovi, mis oli ministeeriumides planeeritud juba neli aastat enne soovi ilmnemist.

Ühe osa oma raamatust jutustasin kodus naisele ümber. Ta erutus väga, öeldes, et see kirjeldus eestlaste ettevõtluse arendamisest Siberis aastal 1909 võiks huvitada ka meie tänase Ettevõtluse Sihtasutuse töötajaid. Projektikonkursside printsiibid olid hämmastavalt sarnased. Lääne-Siberis oli üldse ebaproportsionaalselt palju eestlastest raudtee- ja kaevandusinsenere, meedikuid, metsaülemaid, raudteeametnikke, rääkimata vorsti- ja juustumeistritest.

Niimoodi lõpebki mu õhtu – või hommik – arhiivis alles siis, kui saabub väsimus. Samas algab näiteks linnavalitsuse istung, kus pean volikogu esimehena osalema, hommikul kell 8.30.

Õnneks mul on kodus üks truu abiline, kes mind igal hommikul jõuliselt raputab ja oma tähelepanu näitab. Ta sobib lausa tänavuse aasta – punase koera aasta – sümboliks. Mul on nimelt punane iiri setter Sanni, kes tunneb kella vahel paremini kui mina.
T e m a  tahab hommikul õue.

Esimesed äratuskatsed teeb ta tavaliselt kella poole seitsme ajal. Siis annab teda veel mõneks ajaks maha rahustada, aga kui peremees ei ärka, muutub ta vastupandamatult järjekindlaks. Ta on väga õppimisvõimeline. Tema lemmikvõte on toppida oma külm nina mulle põue – selle peale ju lähebki uni ära.

Tõsi, meil on peres sisemine tööjaotus ka selline, et vahel käib hoopis naine koeraga jalutamas. Sanni halastab mu peale, kui keegi teine löögi enda peale võtab.

Kuid muidu on mu hommikud kiired, pesen näo puhtaks ja torman linna, kabinetti.

Töö linnavolikogus mulle meeldib. Olen aga õppinud, et see töö on hoopis teistsugune, kui välja paistab.

Üks minu vanaisadest, Magnus Must, oli Vabadusristi kavaler ja väga tubli töömees. Tema ütles kogu aeg, et sõda on kole asi. Kui keegi hakkas kuskil rääkima, et  v õ i t l e b  millegi eest või nimel, siis mu vanaisa muigas ja ütles, et Eestis tuleks ikka tööd teha, mitte võidelda. Mulle on see sügavalt hinge läinud. Mulle ei meeldi võidelda selle eest, et mingi eelnõu saaks kooskõlastatud ja vastu võetud. Selleks tuleb hoopis tööd teha.

Raekojas töötavad normaalsed inimesed käivad lõuna ajal muidugi ümbruskonna söögikohtades einestamas, aga mina sageli ei tõusegi kabinetilaua tagant, söön alles õhtul kodus ja palju. Naine riidleb selle pärast, lapsedki tuletavad meelde.

Tõsi, natukene olen hakanud minagi täiskasvanuks saama, mõningaid olulisi jutuajamisi olen hakanud pidama ka lõuna ajal koos suppi süües.

Õhtul kodus on koer jälle mu kodupolitsei. Ta näikse rääkivat: "Kuule, ilus ilm on õues!" Tänu koerale on Ihaste ümbruse metsad mul läbi marsitud. Olen niimoodi teinud suuri avastusi, leidnud maa-alasid, mis peaksid olema planeeringu kohaselt puhkealad, aga on täis ehitatud.

Aga õhtul teleka vaatamise asemel naudin ma hoopis seda, et mul on arvutis nii kuratlikult palju põnevaid materjale! Olen Vene arhiivides saavutanud nii hea kontakti, et mul on seal lubatud oma fotoaparaadiga toimikuid kopeerida. Mul on kokku ahmitud tohutud kogused materjali ja selle arvutis ritta ajamine, süstematiseerimine, lahti kirjutamine on nauding. Aga sellega peab oskama piiri pidada, peab olema distsipliini. Mul on olnud juhuseid, kus süstematiseerimine kestab jälle kogu öö, kuni majas hakkavad kostma hommikused hääled, lapsed ärkavad… Mõnikord hommikul loengus on mul olnud seetõttu üsna raske."