ELU ÜHES PÄEVAS: Aivi Mätlik & Co
Kuue paiku hommikul hakkab seitsmekuune Ere häält tegema ja nõuab süüa. Tema saab tissi. Söödan Ere ära, teen pliidi alla tule, panen tee- ja kohvivee hakkama.
6.45 on äratus suurematele, kes kooli ja lasteaeda lähevad. Neid on kuus.
Mina neile võileibu ei tee, saavad ise tehtud küll – sööjal on pikk käsi. Teinekord söövad kuuekesi kaks saia ära, teinekord ei taha midagi, täna võttis igaüks ühe õuna.
Kui kellelgi on sünnipäev, antakse kink kätte hommikusöögilauas.
Laste sünnipäevad on mul kõik ilusti meeles. Kusjuures – ma võin öelda iga lapse kohta, mis kell ta sündinud on ja kui palju ta kaalus. Nädalapäeva pean veidi kauem mõtlema. Et kas oli teisipäev või pühapäev või nii.
7.20 lähevad lapsed toast välja ja sõidavad Alavere kooli. Külarahvas räägib, et kui Mätliku omad bussi peale lähevad, on pool bussi rahvast täis! Koju jääb kolm.
9.30st on mul tund-poolteist rahulikum aeg. Pisikesed veel magavad. Kuulan raadiost uudiseid, mõtlen päeva läbi, et kas tuleb poodi minna ja mida sealt tuua. Vanasti võis juhtuda, et vaevalt venitad palgapäevani välja. Nüüd läheb vahel nii, et tuleb palgapäev ja ma võiksin nädal aega veel eelmise rahaga vastu pidada. Ma juba tean, kust oleks kasulikum osta. T-marketis näiteks on 90sendised vihikud. Muidu on vihik 2.10 või rohkem, aga ma astun need kaks sammu, käin T-marketis ja võtan odavamad. Söögikraamiga sama lugu. Ühes kohas maksab sai 3 krooni, teises 4.50. Ma ostan enamasti kümme saia korraga – ja näete, kohe 15kroonine vahe.
Kuus kulutan söögi peale neli-viis tuhat. Kui liha ostan, siis pool siga korraga, 40–50 kilo. Sellega tuleb kaks kuud välja.
Pärast kümmet hakkavad väikesed riburada pidi ärkama ja siis on möll lahti. Vahel läheme õue, käime suurematel bussi vastas. Mulle meeldib väljas puid lõhkuda. (Ladumine mulle ei meeldi.) Nädalavahetusel nihutan ma ennast kindlasti välja puid lõhkuma. Ma olen ikka tugev ka, võtan põlluservas, seal kus tee keerab, 50kilose kartulikoti selga ja tulen sellega koju, nii et pole midagi.
Enamasti oleme kodus, ega me kaugel ei käi. Kus me käime? No suvel käime vahel järve ääres ujumas. Vahel tuleb tahtmine, et nüüd hüppaks autosse ja sõidaks kuskile. Me oleme käinud ka. Mis ta oli – 16 aastat tagasi oli igav jaanuarikuu õhtu, onutütrel oli sünnipäev, ta elab Haapsalu lähedal. Kimp lilli kokku, lapsed auto peale – neid oli mul siis kolm – ja minema! Enne Haapsalut eksisime ühes kohas ära ka, aga kohale jõudsime ja väga tore oli! Teine kord, kaks aastat tagasi, käisime Tartus jõulupeol. Vallast sai auto laenatud, käisime kahe autoga. Enamasti sõidame ühe autoga, meil on Volkswagen, aga politseinik kukuks pikali, kui näeks, kui palju meid sealt autost välja tuleb.
Mõni päev käin abikaasal tööl järel. Ta on Kehra paberivabrikus leelisekeetja, käib vahetustega tööl.
15.30–16.00 jõuavad lapsed koolist koju ja poisid toovad puud tuppa.
Lapsed on mul üldiselt sõnakuulelikud. Vahel taipavad poolelt sõnalt, vahel… Üldiselt mulle ei meeldi kaks korda öelda. Kui ei reageerita, teen ise ära. Ja kui ma endast välja lähen – seda juhtub üks kord aastas –, teen ma jubedat häält! Ja mitte ainult häält!
No nii. Puud toas, hakkab söögitegemine. Täna on näiteks tuhlitamp – eesti keeles kartulipuder. Väimees on mul muhulane ja see on tema käest õpitud sõna. Kartuleid läks umbes kuus kilo. Kastet ma ei teinud, vorstitükid lõikasin sisse. Eile oli ühepajatoit. Väike poiss ütleb selle kohta ühepäevatoit. Ja vahel, kui pidulikum päev, siis on tuhlimoos (tõlkes kartulisalat).
Söömine käib meil vahetuste kaupa. Kõik kööki laua äärde korraga ära ei mahu, esimesed sööjad on need, kellel on kõht rohkem tühi.
Mis veel? Pesu pesemine käib ka õhtul. Üks masinatäis kindlasti, nädalavahetusel rohkem.
Kella seitsmeks saavad toimetamised tehtud ja siis vaatame telekat. Kunagi vaatasin “Seitsmeseid uudiseid”, nüüd vaatan politseisaadet “Raport”. Muid saateid ma ekstra ei vaata. Kui just seebikaid… Aga nendega on nii, et üks tahab üht vaadata, teine teist, ja siis on pahandus majas. Ei jäänud muud üle, sai teine televiisor veel juurde ostetud. See on suurema diagonaaliga ja kui ma köögis kartuleid koorin, vaatan üle ukse telekat, ei pea tuppa minemagi. Tiitrid loen ka köögist ilusti ära.
Siis vaatavad lapsed kooliasju. Suuremad saavad ise hakkama, algklasside omad tahavad vahel seletamist.
Sauna meil endil ei ole. Saunas käime isa-ema juures, aga see jääb laupäeva õhtu peale. Ühel nädalavahetusel poisid, teisel nädalavahetusel tüdrukud. Korraga ei mahu ära. Igapäevane pesemine on siinsamas.
Viimast korda süüakse kell 11. Tehakse teed, süüakse saia ja moosi ja küpsiseid. Õunamoos, rabarberimoos. Mustikaid sai üks aasta korjatud.
Vahel kastan kõvaks läinud saialõigud piima sisse ja panen panni peale. Sinna saab suhkrut ja moosi peale panna, me ütleme, et nagu odav pannkook. Päris pannkooke mina ei tee. Need näpatakse kohe panni pealt käest ära ja lõpuks on sul taldrik tühi, polekski nagu midagi teinud.
Ja ongi magamamineku aeg. Mõnikord on juba kümne ajal vaikus majas. Mõni õhtu silkab kell üks ka veel mõni kuskil ringi.”
