Panen kohvi tilkuma ja jooksen palja porgandiga õue.

Mul on õues suur tünn, kus on külm, jõest toodud vesi, 2–3 kraadi. Seal olen paarkümmend sekundit. Ja tead, kuidas see lööb virgeks, see paneb, kurat, aluse tervele päevale.

Siis kohvid-pudrud-värgid...

Mu riietus on sportlik. Kaks korda päevas on trenn, mis ma siin peenutsen, dressid selga, tossud jalga. Olen linnapea juures ka käinud lötakates dressides, tahaks loota, et ta ei pahanda, tead.

Võistlustel oleme peenemad mehed, mustas ülikonnas, viimasel ajal ka ühes ja samas särgis, see on niisugune ebausuvärk, tead. Täna saan jälle kell kaks pesumajast särgi kätte ja läheb jälle, seesama särk! Meil on praegu seitse mängu järjest ilma kaotuseta, ptüi-ptüi-ptüi!

Noo vat. Siis sõidan hommikul Rakverre ja ujun 1000 meetrit. See võtab mul aega 46 minutit. Ja arva, mis ma ujumise ajal teen – mõtlen!

Tõmban vett ja mõtlen, ja kuidas mõte jookseb! Igasugu lahendused ja kombinatsioonid tulevad iseenesest pähe: täna on meil Valgaga mäng. Kellega ma alustan, keda aitan, keda toetan. Kui ma seda 1000 meetrit ära ei teeks, kui ma neid asju läbi ei mängiks, poleks mul poistele, kurat, midagi öelda!!! Aga kui ma basseinis ära olen käinud, olen ma kõva vanamees. 10–12 trenn, pärast lõunat 4–6 uuesti...

Ma olen 56, aga ma ei saa öelda, et ma ei pabistaks. Aga kui ma seda välja näitaks, oleks kõik läbi. Ma ei saa ju öelda poistele, ärge pabistage, kui nad vaatavad, et vana paks ise, kurat, kardab. See paistab ju välja!

Et poisid mul mängiks, selleks pean ma ise olema kõva. Mul on oma asjad, mida ma räägin, ja killud-värgid, aga selleks, et need tuleks, ma pean olema valmis. Ma ei saa hakata näuguma: poisid, pange nüüd ikka ka, mis te pullite! Kui juht hakkab sellist möga ajama, ei tule siit midagi. Aga et tuleks õiget meeleolu ja õigeid otsuseid, selleks peab ise olema terav ja vormis.

Ma vaatan, kutt viskab mu otsustavas mängus seitse viset järjest mööda. Ma ütlen talle, tead, mind ei huvita su möödavisked. Ära põe, kui saad, pane! Ja viimastel sekunditel paneb ta võidukorvi!

See on peenike timmimine, ja see tuleb kogemuse peealt. Kui sa oled kogenud treener, tead, siis paned külmkapi ka mängima.

Ma olin Soomes tüdrukute treener, oli mul seal üks mängija, igavene paks, kui palli sai, kukkus pikali, tead. Küll ma teda meelitasin, küll ma teda moosisin. Ja panema hakkas! Paks oli küll ja pikali kukkus ikka, aga kolmest pani kaks raudselt ära. Ise ka imestas.

Haa-haaa! Vaatad mu enda kaalu? Haa-haa! Me tegeleme. Me tegeleme! No asi on nii, mäng lõpeb kell 9 õhtul ära, aga sisemine mootor paneb mul veel 2–3 tundi edasi. Mõni ütleb, issand jumal, pärast kuut ei tohi süüa! Mina nii ei saa. Ja, kurat, kohupiimaga ka ära ei harju. Ikka liha, ikka liha.

Siis vaatan AKd, kuidas mõnel mehel kusi pähe lööb. Ma vaatan seda Jürgen Ligi. 10–15 aastat tagasi tegime Kalevi staadionil trenni, Ligi jooksis ka, ja alati, kui ta meist mööda läks, tuli tänitama: jälle need korvpallurid siserajal jalus!

No mida sa, kurat, tänitad! Jookse mööda! Meie oleme kuuekesi ja sina oled üksi ja meie peame sulle teed andma!

Praegu ka – kui teda ja Ansipit ei oleks, siis polekski justkui kedagi rohkem. Teised on ümberringi kõik kummikutega, tema ja Ansip on ainukesed lipsuga mehed!

Ma räägin poistele – vaadake, et teil kusi pähe ei löö. Teist võib siis isegi midagi saada, kui teil kusi pähe ei löö!

Vahel loen midagi, sirvin. Ostsin Elmo Nüganeni raamatu, vaatan seda. Kurat, mulle Nüganen meeldib, kuidas ta oma näitlejad tööle saab, ta on ikka kõva mees. Meie ametid on nii sarnased ja mul on seda huvitav lugeda.

Või võtame Robbie Williamsi, kes Eestisse tuleb... Ma elasin Lappeenrantas, 200 kilomeetrit Helsingist, ja Williams tuli Helsingisse esinema. Keegi mängija oli mulle vanast Toyotast auto kokku keevitanud. Sellega sõitsin kohale, ime, et ta mul, kurat, põlema ei läinud! Käega kojamehi mööda klaasi edasi-tagasi lükata. Nüüd helistasin Siret Kotkale, et ta ütleks Savisaarele, et see laseks Peeter Rebasel mulle mõned piletid kinni panna. Williams, kurat, on ikka hea mees.

Pärast AKd ma enam suurt midagi ei jõua, kui just Viasati pealt kossu ei vaata. Seda vaatan ma kõvasti. Üht Olympiacose ja CSKA euroliiga finaali olen ma vaadanud kaheksa korda, ja mul on see detailideni peas. Mida treenerid teevad ja sellised asjad.

Aga kui kossu ei tule, lähen magama kell kümme. Ega see polegi nii vara, kui arvestada, et pool kuus olen juba kõpsti üleval!”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.