ELU ÜHES PÄEVAS: Anu Kadak
"Ma ei ärka kunagi hiljem kui päike ja Eesti riik. Koos vapustava vaatega Pikale Hermannile ja Nevski katedraalile sain ma oma uue koduga kaasa ka äratuskella, mis pasundab absoluutselt igal hommikul Eesti hümni. Kuid ega ma saakski kauem magada, sest uni jätab mind tavaliselt maha umbes kella kuue paiku hommikul. Võibolla on mu pea vales suunas… kurat - ongi! Magan täpselt vastupidi - pea PEAB olema põhjas või idas!
Magada mulle meeldib. Tihti tundub, et suurenenud unevajadus võib olla ka üks kingike paketist "toredad keskea rõõmud". Sest olid ajad, kui kõik toimus risti vastupidi. Pärast varieteeprogrammi ma tavaliselt leegitsesin oma sõprade-tuttavatega varaste hommikutundideni. Ning siis kuskil kella kuue-seitsme paiku sain alles voodisse, kust tõusin pärastlõunal…
Esimene rituaal on muidugi tass kohvi - alati koore ja suhkruga. Kuid esimese söögini võib veel minna pea kümme tundi. Tavaliselt kella nelja-viie paiku, kui mu Lütseumis studeeriv tütar Grete saabub koolist, toimub meie pere suurem ühissööming. Ma ei ole küll retseptihull, aga kõikvõimalike soolaste roogadega saan päris hästi hakkama - lihapallide, salatite, lasanje või punase supiga (supp on seedimisele jube hea!) näituseks. Kuid igasugused kakukesed võiksid minu pärast üldse olemata olla! Ja jube oluline on, et toit taldrikul ka silmale ilus vaadata oleks.
Ma armastan ilu üldse. Võibolla sellepärast, et olen suure osa oma ajast veetnud ilusate ja ilu armastavate inimeste keskel. Olime siis sellised lustilised ja krapsakad tüdrukud. Oi, kuidas mulle meeldis tantsu lüüa - nagu mõni hea lugu tuli, hakkas jalg tatsuma. Sai tantsitud nii laua all kui laua peal… Regati baaris, Amigos, Piraadis… Neid lõbusaid aegu modellina meenutavad mulle kaks suurt sinist plakatit Ruth Huimerinnalt kusagilt 80ndate keskelt, mis alati esimese asjana rändavad koos minuga igasse uude elukohta. Pärast 25 aastat Karja tänava ühiskorteris olen ma Tallinnas rännanud palju - Lasnamäest Pelgulinnani - kuid nüüd tunnen, et olen ringiga jõudnud taas koju. P ä r i s o m a koju Kaarli puiesteel. Mulle hirmsasti meeldib mõte, et saan jälle jalutada vanalinnas ja kõik teatrid-kontserdid-kabakad on käe-jala juures. Et võin peale teatrit lubada väikse napsu ja saan jalutada koju. Oma onn mõnes maarajoonis, kus on küll tunda mere hõngu, aga pole jubedaid külmi tuuli, võiks ju küll olla, kuid mingi potipõllundusega mind ära ei osta.
Uus kodu on nagu laps, kes nõuab pidevat tähelepanu ja hoolitsust – poolteist aastat olen ma absoluutselt iga päev võidelnud iga ruutsentimeetri eest selles korteris. Need, kes selle kadalipu läbi on teinud, teavad, millest ma räägin. Kuidas see võimalik on, et halli vuugi asemel on valge ja kempsupott on pandud nii madalale, nagu elaks siin lilliputid? Päikselisem pool on muidugi see, et saan kõik oma käe järgi sättida - sisekujundaja minu sees nuputab pidevalt lahendusi (kuna olen kaalud, siis otsustamine on mul üldse selline habras koht…). Must on mu absoluutne lemmik. Uues kodus ongi mul must kivipõrand - matt ja läikiv vaheldumisi. Pluss siis minimalistlik piimjas klaas ning külm matt metall. Mul on täiesti kõrini igasugustest sitsidest-satsidest-tolmukogujatest - kõik peab olema UUS! Kodu peab olema jahedalt šikk, mitte mingi vanakraamiladu. Eks ma olen liiga laisk ka, et päevad läbi mopiga ringi jalutada.
Selline uus elu algas mul 2. jaanuaril 2003, kui tundsin, et kõik peab olema võimalikult lihtne. Isegi kardinad ja vaibad tundusid liiast. Siis võtsingi südame rindu ja jätsin inventuuri käigus alles vaid moemajas õmmeldud kleidid. Üks must Ivo Nikkolo patška on mu eriline lemmik. Selline pitsidega seelik. Ja kui see seelik oskaks rääkida…!
Praegune maakleri amet sunnib mind pidevalt autoga mööda linna tiirutama. Need süstijad ajavad mul hinge täis! Ma ei saa kohe aru - miks keegi ei võiks ka minu järel sõita? Pidevalt on tunne, et kogu linn tahab must mööda kihutada.
Uues kodus on mull mullivann, mida olen kaua oodanud. Kui ma koju tulen, siis lähen esimese asjana vanni. Tulikuuma vette.
Lõhnadega on mul suhted leiged. Nojah, raha lõhn meeldib mulle hirmsasti - mida suurem, seda parem. Aga naiselikud nõrkused parfüümide suhtes? Kunagi sai jah lolli peaga mainitud ühele välismaa sugulasele, et mulle hirmsasti meeldib Diori Poison. See oli siis, kui see lilla pudelike oli igal endast lugupidaval daamil varuks. Ja nüüd mind varustataksegi pidevalt uute pudelikestega… Nõnda on mul alati kapis mõni tagavaraks. Peaks vist mõne uue vihje andma?
Kuid palju olulisem ilunõrkus on mul küüned. Käed peavad ju ilusad olema! Mul on eluaeg olnud pea viiesendised küünised. Kunagi oli nendega jube jama - iga murdunud küüs tähendas kohutavat draamat. Aga praegu on õnneks asi palju lihtsam - külastusest kuus küünemeistri juurde piisab täielikult. Ja uues kodus peab olema ka nõudepesumasin, mille eest küüned mulle kindlasti aitäh ütlevad.
Esimese poole päeva isupuuduse kompenseerin ma õhtul. Pärast suuremat sööki koos tütrega - anna ainult veel! Ainus saade, mis kuulub mu igapäevasesse programmi, on "Seitsmesed uudised" TV3s. Siis lösutan teleka ees teetassi ja mingi näksiga. Telekas mängib mul nädalavahetustel ja õhtuti nonstop, aga ega ma seda erilise kirega ei jälgi. Võibolla "vapraid ja tõpraid" Soome pealt pisteliselt…
Kehaga on mind õnnistatud - pole ma eales sporti teinud (balletikooli päevil oli meile ujumine, uisutamine ja suusatamine lausa rangelt keelatud!), kuid modellifiguuriga pole probleeme olnud. Huvitav on see, et inimesed seostavadki mind eelkõige modellindusega: Moemaja ja Silueti hiilgepäevadega. Kuigi minu enda jaoks on alati olnud tants esikohal. Pärast Balletikooli lõppu kutsus Ülo Vilimaa mind Vanemuisesse, kus sain tantsida ainult ühe hooaja - kuni ühel opereti "Matsipreili" etendusel komistasin lava taga sõna otseses mõttes mingi kännu otsa ja käisin käpuli. Inglikostüümis viidi mind siis kähku haiglasse. Küünarliigese murd. Kips. Mõned päevad hiljem tulid kolleegid mind pahaaimamatult šampusega tervitama ja võtsin muidugi lonksu. Mille tagajärjel mu käsi hakkas paisuma nagu pärmitainas radiaatoril. Kips uuesti lahti ja muud vigurid. Sellega lõppes mu karjäär balletilavadel ja algas elu kabarees!"
