TÜTRETÜTAR KÄSIB MUL MÄNGIDA ARVUTIMUUSIKAT: Alexandrale meeldib üks pala Jaapani arvutimängust. Birgit Püve

"Mõnikord olen ma hommikul rohkem väsinud kui magama minnes. Mul on rahutud põlved – kuidas öeldaksegi, sellel on nüüd nimi, restless legs. Ja seda kaunis tugevalt. Nii on, et vahel peab iga teine tund voodist välja hüppama.

Kui ma ei viitsi pärast väljahüppamist enam seda und oodata, siis ma lähen kööki ja teen endale teed ja kama jogurtiga. Ma muidugi loen õudselt palju öösiti. Ja kirjutan lipikutele mõtteid, mis siis tulevad. 

Mulle meeldivad väga kirjanikud, kes on oma fantaasiates vabad. Gabriel García Márquez, Isabel Allende... Siis need suured kirjanikud, keda ma ikka jälle uuesti avastan: Thomas MannDostojevski... Mineva suvel ma võtsin "Anna Karenina" uuesti välja. Ja jälle mõtlen: missugune õudne saavutus, missugune kompositsioon, suur kunst! Jumal, kui haruldane see on! See annab väga palju tõuget ja inspiratsiooni.

Aga jah, minu vanaisa võttis alati kama hapupiima ja soolaga – mina võtan mingi tervisliku jogurti ja panen sisse suhkrut. Kamajahu saan siitsamast lähedalt turult, siia nad toovad Eesti kaupu.

Umbes pool seitse või seitse jään ma väga väsinuks kohe. Aga ma tean, et kell kümme tuleb mul abiline – ma murdsin jalaluu möödunud aastal –, et ma ei saa teatud asju teha, siis on mul õigus saada noor inimene, kes tuleb hommikul ja kes tuleb õhtul. Rootsis on see väga hästi korraldatud. No-jah, ja siis ma mõtlen, kas ma lähen duši alla ja teen ennast valmis ja olen jälle kohe unine või lähen veel korraks voodisse ja tukun natukene. Vahel teen nii, vahel teen teistmoodi.

Kui ma lähen tagasi voodisse, siis on see väga hea uni, mis nüüd tuleb. Kui sa oled just parajasti söönud ja ei ole ees öiseid tunde. 

Seejärel – kui abiline on ära käinud –  lehelugemine. Ma loen kaunis põhjalikult. Selleks ajaks, kui ma oma lehe läbi saan, panevad naabrid mulle teise lehe postkasti. Siis vaatan korralikult läbi, mis on raadios ja mis televisioonis ja kui on midagi huvitavat, kriipsutan alla.

Siis hakkab õige elu pihta. Igapäevased kohustused. Telefoni- ja ofitsiaalsed asjad – vastused kutsetele, arvete täitmine. Faksid. Teate, need igavad asjad teha! Need on need tunnid, mil ma vanasti tublisti harjutasin.

Ma teen natuke research’i ka. Tuleb välja, et ma olin segatud igasugustesse spionaažidesse. Ühes raamatus kirjutatakse: mind aeti sassi ühe Saksa saatkonnas töötava tippspiooniga! Ajasid teda taga ja mõtlesid, et see olen äkki mina. Kellega ma siis tantsisin; kellega ma läbi käisin, coctail-party’del, mul on nimed olemas... ja nüüd tuleb välja, et nad on olnud spioonid. Tuttavad žurnalistid ütlevad, et Ameerikas Washingtoni arhiivis on minu nimi. See huvitab mind metsikult, et mis seal siis õieti on. Seda ma tahan uurida. Nii et jah, see hommik läheb kaunis ruttu. 

Ja kuna ma hommikust söön nii vara, siis lantš on juba 12 paiku. See on alati väga kerge. Harjumus sellest ajast, kui mul olid kontserdid. Ma ei tahtnud end väsitada – aga söömine väsitab ju ära. Nii on lantšiks kas mozzarellajuust tomati ja basiilikuga, midagi itaalia köögist või väike seene- või juustuomlett. Ja kohv muidugi siis.

Aga enne lõunat veel – ma püüan ikka treenida ka. Seda ma pean tegema oma selja ja jalgade pärast. Piinan ennast trenažööril pool tundi, rohkem tõesti ei viitsi.

Mõni päev helistab tütretütar Alexandra: "Kas ma tohin sinu juurde tulla?" Tahab kangesti, et ma mängiksin ühte lugu Jaapani arvutimängust. Siis ta tuleb sõbrannaga kahekesi (sõbranna isa on ka pianist) pärast kooli, heas tujus, ja kolm tundi harjutavad kolme-nelja sõrmega üht tükki! Aga seda on väga raske mängida – tehniliselt väga raske pala. Siis ma teen teed (kolm - pool neli tuleb teejoomise isu), no lähme joome natuke teed; siis ma teen õhtusöögi, no lähme sööme nüüd natuke – ikka veel ei taha lõpetada! Väsitavad mu täiesti ära. 

Siis on mul üks vanaproua. Ta on 92aastane, minu endine õpilane. Ta helistab igal õhtul ja räägib, mis ta on teinud ja mis ta parajasti teeb ja et ta ikka veel mängib klaverit. Uskumatu! Me räägime niimoodi üldisemalt, filosoofeerime vanuse teemadel. Ja üks traditsioon on – väga tihti räägime telefonis Ingmariga. Üks tund aega arutame kõiksugu asju: poliitikat, filme, teatrit; väga tihti raamatute üle. Soovitame üksteisele, mida kindlasti peab lugema. Ma peangi vaatama, mis mul seal öölaual on. Mul on alati mitu raamatut korraga käsil.

Ingmaril on Fåro saarel üks niisugune majake, eks, mida tõlkijad ei osanud tõlkida – rootsi keeles skrivstuga. Kui nad tõlkisid minu viimast raamatut. Väike majake, kus Ingmar kirjutas oma raamatuid ja stsenaariume. Eesti keeles ei ole sellist sõna… Ma mõtlesin, et meil ei ole kirjanikke, kellel oleks selline omaette kirjutamise koht, aga siiski on – Tõnu Õnnepalu oli ehitanud jälle ühe. Ja kõiki Ingmari lapsi on see majake inspireerinud kõige rohkem. Ja siis me arutame tundide viisi nihukesi asju poeg Danieliga kah. Täpselt sama. Kõik need moraalsed asjad, kogu see Bushi poliitika, kõik need terrorismiasjad. Tema on ju ka Fårol praegu. Praktiseerib Visby haiglas, õpib medõeks. Tahab inimesi tundma õppida.

Kui ma viitsin, keedan õhtuks terve kana koos juurviljadega. Õhtusöök? Mis ajal? No umbes seitsme paiku. Või kui on sügis ja mul ei ole midagi teha, teen õunakooki. Aga kui tahan teha klimbisuppi, helistan sõbranna Maretile.Kui teda pole kodus, siis õde Maimule. Ükskord sain nii halva retsepti – kõik läks täitsa lögaks. Aga see on meil perekonnas – meeletu huvi söögi vastu! Vanaemast alates. Kui süüa, siis hästi! Maimu teeb ju õudselt head toitu. Ta on praktilistes asjades tubli. Ja siis ma ostan lõhefilee ja helistan talle Šveitsi: "Nii. Mul on nüüd lõhefilee, mis ma sellega teen? Aga mis sousti?"

Kui me Maimuga väiksed olime, mängisid papa-mamma Pärnus palju tennist. Meie korjasime palle. Mul on kolm spordikanalit praegu ja sealt ma vaatan tennist väga tihti. Jumal, see on nagu passioon! Wimbledon ja French Open! Kui aeg sobib, vaatan otse, kui ei, võtan lindile.

Teate, mis rütm see on? Tam-para-ram-pam-pam-pam-paa? See on "Pähklipureja". Enne magamajäämist koputasime Maimuga väiksena üksteisele seina peale rütme. Kumbki omas toas. Teisel pool seina. Pidi ära arvama, mis lugu on. See oli meil igaõhtune rituaal. Nihuke repertuaar tuli lõpuks kokku.

Nüüd ma kuulan õhtuti väga palju muusikat. Kui ma klaverit mängisin, ei olnud isu muusikat kuulata. Raadiot ja plaate kuulan, ja on üks Rootsi kanal, mis on väga hea. Mängib klassikat. Ja kui ma nüüd ei maga, siis ma panen plaadi peale ja see on tihti hoopis džäss. Mulle meeldib. Vahel jään muusikaga magama ka. Varem ma seda kunagi ei suutnud."