KUIDAS LÕHNAB UUS PÄEV? Hommikul jõe ääres saab see kõik selgeks. Helen Urbanik

“Kui mina silmad lahti teen, nii seitsme ajal, on teised juba üleval. Allkorrusel algab selline paras pudrumurdja kisa, siis ma tean, et on õige aeg ärgata.

Poja on aasta ja kaks kuud vana. Tema nimi on Hans Johannes. Lähedased kutsuvad teda Piibuks – see jäi poisile külge, kui tal pärisnime veel ei olnud. Ja kisa teeb Piip selle pärast, et mu kallis Katu (Kadri Kilvet) ei jõua lusikat uue pudruportsuga piisavalt kiiresti suhu panna.

Tulen trepist alla. Mul on üks lõuatõstmise kang, selle küljes ripun minut või poolteist, venitan lihaseid ja teen väikese trenni.

Kui nad söömise lõpetavad, teeme Hans Johannesega majas traditsioonilise tiiru. Vaatame akendest kõigisse ilmakaartesse. Saunaakna taga on linnupesa. Vist kärbsenäpp elab seal. Koputame talle: “Lendu-lendu,” ja ta lendabki rõõmsalt ära ja kohe tagasi ka. Ühe paksude pehmete lehtedega taime juures õpime pai tegema. Lõpuks lähme veel õue, ajame lõuad püsti ja nuusutame õhku, siis me oleme väga tähtsad.

Siis potitame. Pärast uurime kõik koos, mis täna tuli. Mida suurem ports, seda õnnelikumad me oleme.

Saadan nad ilusti tööle. Piibu viib kallis Katu Kadriorgu lapsehoidja juurde.  

Nüüd on mul selline aeg, kus võin teha seda, mida tahan. Näiteks paar korda kuus kala praadida või soolata. Peamiselt lõhet – ma elan jõe ääres, kust on võimalik lõhet saada. Sest minu Katu on inimene, kellele ei meeldi kala rookimise ja valmistamise lõhn.

Kui kõik on valmis, tuulutan toad ära. Talvel kütan maja. Suvel niidan õues muru. Maja juures on ju iga päev midagi teha. Põldu ma ei pea, aga väike peenar on, kuhu panen kevadeti tillid, salatid, sibulad, redised, et need oma aiast võtta oleks.

Korrastan garaaži. Vaatan oma käru, Suzuki Vitara üle, kas sellega on kõik korras ja kas ma ikka tööle saan – linna on mul 25 kilti. Silitan lapiga motokat, see on mul 1100ne Yamaha Bulldog. Vahel sõidangi sellega linna. Tsiklikirg on mul 40 aastat veres, tsiklita olen nagu mõni talumutt ilma lehmata.

Hommik on tore aeg, mõistus on siis kõige selgem. Mulle meeldib päevased plaanid läbi mõelda ja teha väike nimekiri – päeva peale 10–15 asja – sellest, mida tahan ära teha.

Elan Jägala joa lähedal. Võtan jalgratta, viskan prügikotid peale ja sõidan jõe äärde, kus meil on suur konteiner. Tee peale jäävad kaks ilusat noort hundikoera. Neile viin kummalegi midagi meelepärast, ühele pekikamara ja teisele paar kotletti näiteks.

Meie kiindumus (ma ei tea ju koerte nimesidki) sai alguse sellest, et lapsega mööda jalutades hakkasid nad iga kord lärmama ja laps ärkas üles. Nüüd oleme suured sõbrad. Aga iseloomud on koertel väga erinevad. Üks ainult vaatab vaikselt, liigutab saba, võtab tasakesi pala näpu vahelt. Teine hüppab ja kargab hirmsasti, niutsub suure häälega, kui mind näeb.

Rippsilla juurde on 150 meetrit, sealt edasi jääb golfiväljak, vaatan ka sealkandis veidi ringi. Kui teise hommikuse tiiru lõpetan, on ka kõik päevaplaanid läbi mõeldud.  

Proov algab tavaliselt kell 11, pühapäev ja esmaspäev välja arvatud. Praegu on mul osa seitsmes etenduses. Tegu on küll kandvate rollide, aga mitte peaosadega. Selle ajaga võrreldes, kui ma filme tegin ja rollid olid suuremad, on koormus kolm korda väiksem. Sanatoorium!

Enne ühte on 20minutiline lõuna. Lähme kõik Draama kohvikusse. “Gösta Berlingi saagas” oli just esimene tantsuproov ja ma tundsin, et lõunane söömine jääb minul nüüd ära. Tantsukaal oleks mul hea kusagil 90 kilo kandis, aga kaalun praegu 94.

Tantsus olen tegelikult paras karu. Kuid lapsest peale olen õppinud ennast ise mõneks ebameeldivaks asjaks sundima. Ükskord istusin viis tundi kuuse otsas, sest olin otsustanud enne mitte alla tulla kui vile laskmine selge. Kui vile siis lõpuks tuli, pidin suurest ehmatusest alla kukkuma. 

Kui õhtul on etendus, olen kuni selle alguseni teatris. Võtan padja – mul on garderoobis väga hea kušett, pikutan ja laen seal pool tundi akut. Selle ajaga saavutan sama energia, nagu mul hommikul oli. (Kui aku nii kiiresti laeb, ütleb seegi midagi tema mahutavuse ja värskuse kohta – pole enam päris uus teine.)

Enne õhtut helistan vahel Tõnisele ja Kristile – mul on nimelt veel kaks toredat last –, et kuidas neil läheb. Poeg lõpetas ülikooli ja on Tartus inglise keele õpetaja. Tütrel seisab lõpetamine ees, tema töötab farmaatsia alal.

Siis teen tiiru linna peal, ajan mõne asja korda. Viieks tulen teatrisse tagasi ja vaatan läbi õhtuse etenduse teksti, et ei tuleks ebameeldivaid üllatusi. Kuuest lähen kohvikusse, kus peaaegu kõik enne etendust istuvad. Seal saab lobiseda. Näitlejatel juttudest ju puudust ei tule, alalõpmata on kellelgi midagi huvitavat rääkida. Noh, ma siis kuulan ka.

Pool seitse panen kostüümi selga ja lähen grimmi. Seal ajame tädidega natuke mõnusalt juttu. Viis minutit enne etendust ei malda ma aga enam istuda. Lähen lava taha keskenduma.  

Kui etendus on läbi ja grimmi maha võtan, siis tunnen, et päeva parim osa hakkab lõppema... Tavaliselt lahkun ruttu. Selle aja peale on mul juba hirmus tahtmine koju tagasi saada. Hiilin majja vaikselt sisse. Pere magab magusasti. Aga neil on hiirekõrvad, mis kuulevad iga krõpsu, sellepärast püüan olla tasa.

Telekavast valin õhtul meie kuuelt kanalilt mõne filmi, mida pärast kümmet vaadata.

12 paiku pean magama minema, sest kui ma pole oma seitset tundi und kätte saanud, peab poja hommikul ikka väga kõva häält tegema, et ma üles saaksin.”