ELU ÜHES PÄEVAS: Ene-Liis Semper
"Tulin just eile Veneetsiast, kus ärkasin kirikukellade helinast. Eriti ilus on, kui kõik kellad järjest lööma hakkavad.
Kodus aga näeb viimased kaks aastat minu hommikune ärkamine välja nii, et Säde on juba reipalt oma pulkvoodis püsti tõusnud, valmis tervitama uut päeva. Nii algab päev särava piimahambulise naeratuse ja ergutushüüete “ema-ema” saatel. Aeg-ajalt kõnetatakse meid ka pidulikult nimepidi: “Ema Ene-Liis! Isa Tiit!” Siis pole muud kui voodist välja, duši alla ja puder keema. Tänu Sädele oleme ise ka hakanud regulaarselt putru sööma, nii et varahommikud on meil tervislikud.
Lapsehoidja Kristiinaga on meil kohutavalt vedanud – kuna ta elab praktiliselt üle tee, siis piisab, kui helistan talle hommikuti pool tundi ette ja kohal ta ongi. Ta on absoluutselt usaldusväärseim inimene, keda ma kunagi kohanud olen, ja üldiselt me üritame teineteisele vastastikku vastu tulla. Kui Kristiinal on kontserdi- või teatrituju, siis peab ta seda saama ja vastupidi.
Teatriinimesed lähevad tööle tavaliselt kella üheteistkümneks, kui algab proov. Selline päev on minu jaoks muidugi luksus, harilikult on kunstnikul peale proovi jälgimise veel tuhat ja üks kohustust, nii et mõnikord olen ma proovi alguseks juba mitmed töökojad läbi kapanud või pika koosoleku maha pidanud.
Kui ma suve alguses tegin kostüüme Rakvere teatri “Rosencrantzile ja Guildensternile”, siis algas minu päev näiteks kell kuus. Sealne trupp startis Rakverest Padise kloostrisse proovi kell üheksa, seega jäi kostüümiproovideks hommikul tund enne seda. Autot ma ei juhi ja nii kihutasime assistent Moonika autoga varasuviste põldude vahel Rakverre ja tagasi. Paaril korral, kui päike juba liiga kutsuvalt paistma hakkas, küsisin endalt, miks pagana pärast me ei võiks metsa keerata ja kohustusi ignoreerida... no jah.
Mul on kaht sorti täiuslikke päevi. Esimesed on need, kus on hästi palju tööd. Kui hommikul on näiteks proov, kus näitlejad haagivad kuidagi väga lahedalt, siis sellest tuleb jõud tagasi. Või näitusi tehes on mõnus tegelda päev otsa ühe ja sama videoga, keskenduda ja filmida. Kui võimalik, lippan keset päeva kas või tunnikeseks koju Sädega suhtlema. Ideaalne päev on selline, kus saan kogu päeva pühendada ühele teemale ja õhtul tunda, et olen kuhugi välja jõudnud. Kui siis oleks veel mõni hea kontsert, mis mõtte mõnusalt lehvima lööks, oleks kohe eriti täiuslik päev. Minu suurim ekstravagantsus on see, et ma planeerin endal alati 24 tundi täis – seitse tundi und ja ülejäänu on jagatud kohustuste vahel.
Vanasti oli ka teine sort ideaalseid päevi – selliseid, kus võis magada niikaua, kui hing ihkab, sest eelmisel õhtul sai kellegagi pikalt ja sisukalt vesteldud. Ja sain lasta eelmise õhtu vestlusel meelerahus laagerduda. Kuid selliseid päevi nagu eriti ei olegi enam… jah, võibolla kunagi on jälle nii, et elad sisetunde rütmis ja vaatad ärgates taeva järgi, mida teha võiks.
Lõunast suppi söön ma teatris, kui ma juhtun ühe paiku majas viibima. Vastasel juhul jääb lõunasöök vahele ja Säde hommikupudrust peab piisama. Mis näitab veel kord meie uue hommikuse režiimi kasulikkust.
On momendid, kui teadvus on lahti ja ma tajun mingeid asju eriti selgelt. Sel hetkel mõtled, et ahhaa – pool elu on juba nagu läbi. Ma ei usu, et see on seotud Sädega. Olen siiani ikka veel üllatunud, et mul laps on. Mind üllatab, et ta on nii erinev minust ja samal ajal saab temaga rääkida. Et ta on nii meeldiv inimene. On väga liigutav ja võtab pisara silma, kui ta mulle “ema” ütleb. Mul on sellega raske harjuda. Ikka veel.
Varem võtsime teda igale poole kaasa, tal oli kahekuuselt oma kõõrdsilmse pildiga pass ja see lõi maailma eri otstes kõvasti laineid. Enne pooleaastaseks saamist jõudis Säde käia Austraalias, Singapuris, Iisraelis ja Itaalias. Nüüd peame natuke vahet, sest kaheselt meeldib oma kodu kõige paremini.
Mul oli naljakas juhus paar aastat tagasi, kui olin just kuskilt välismaalt tulnud ja sõitsin Eestis pidevalt kolme linna vahet. Siis ühel hommikul helistas üks eesti kuraator, kes küsis, ega ma juhuslikult Tallinnas ei ole. Ei, olen Pärnus, vastasin automaatselt. Siis lõin silma lahti ja parandasin: Tartus! Pool minutit hiljem sain aru, et tegelikkuses vahin ikkagi Tallinnas omaenda voodist läbi ukse kodusesse kööki.
Telekat me proovime võimalikult vähe vaadata. Pärast õhtust vanniskäiku tahab Säde meil istuda teleka ees diivanil, aga ta tahab seal pigem raamatut lugeda. Siis ta nõuab, et me istuksime kahekesi kaelakuti temaga teki sees ja raamat süles. Põrandalamp põleb ja nõnda me õpime lugema. Pärast Säde uinumist, nii umbes kella kümnest, saame Tiiduga arutada kahekesi mõnd pooleliolevat projekti ja võtta punast veini juustuga või muud meeliülendavat. Hästi naljakas on, kui keegi küsib, et kas me räägime kodus ka tööst – taevake, tuleb tunnistada, et üsna sageli! Loovate inimestena oleme ju nagunii kogu aeg orgaaniliselt selles lõputus protsessis.
Vanasti mulle meeldisid ööd. Lõpetasin teatris 20–21 paiku ja läksin edasi linna, inimestega suhtlema. Sageli lõppes päev siis kolme-nelja paiku öösel. Tundus, et siis oligi nagu see ärksam osa päevast pärast päikseloojangut.
Unega on mul õnneks täiesti korras. Ja unenäod on mul juba lapsest saati olnud hullumeelsed, sarnased põnevus- või isegi õudusfilmidega. Ma olen pidevalt mingil missioonil, mõnikord läbi mitme öö. Väga paljud kohad on lapsest saadik järjest mu unenägudes.
Aastaid tagasi ravisin end üleväsimusest nii, et võtsin aja maha ning magasin nädal aega. Ja pärast oli tohutult raske sealt välja saada – unemaailm tundus nii tõepärane ja vallutav, pärismaailm kahvatus ja jäi tagaplaanile.”
