NAGU ÖÖLIBLIKAS: Öösel nagu algakski mu enda elu. Jüri Vlassov II

Mulle meeldivad väikesed asjad, väikesed hubased ruumid ja oma magamistoaks valisin ma kõige pisema ruumi, mis meie majas on -  kolikambri otse katuse all vannitoa kohal. Seal on igasugu vanad kolud ja kaltsud, pooleldi minema visatud asjad – ja minu kušett. Aken on väga väike ja seetõttu ma hommikuti eriti ei tea, kas päike on juba tõusnud või ei. Minu jaoks on kogu aeg öö.

Neid perioode on mu elus olnud küll, kus tuleb end väga motiveerida, et üldse jalule saada, aga praegu, kui on kevad, ärkan ma ikka parema tujuga. Ja kuna ma magan kohe plekk-katuse all, siis kuulen ma väga täpselt ära, mis ilm teeb – kas sajab või kui tuul on tõusnud.

Kui teatris ei ole proove, võin ma magada täiesti süüdimatult kella üheni või kaheni päeval välja – ma arvan, et vajan und veidi rohkem kui kaheksa tundi –, aga kui on prooviperiood nagu praegu, siis peab kella üheteistkümneks hommikul ikka linnas olema.

Süüa tahan ma öösiti ja hilja õhtul, hommikuti eriti mitte. Täna ma küll rebisin endale veidike toorsinki, pekitükke ühesõnaga, aga enamasti võtan ainult postkastist ajalehe. See on rituaal ja kui on juhtunud, et lehte postkastis ei ole - kui koer on näiteks hirmutanud postiljoni liiga palju - siis ajab see üsna närvi küll.

Ma olen narkootiliste kalduvustega inimene ja kui ma joon kohvi, siis joon nii, et on ka joodud. Seetõttu olen ma pannud endale sellise piirangu, et kohvipakki parem koju ei osta. Ma viin kohvi naabri kätte, lähen hommikul tema poole ja palun, et ta keedaks mulle ühe tassikese.

Veel paari aasta eest käisin ma Pirita-Koselt linna bussiga, mis mulle tegelikult väga meeldis - kogu see bussimaailm ja need inimesed, kes bussis olid - aga eks see võttis oma tund aega ka. Bussiga kohale jõudes olin nii väsinud, nagu oleks suure töö ära teinud. Vahepeal armastasin suvisel ajal rattaga linnas käia ja sellega ma oma selja tuksi paningi. Nüüd sõidan ma väikese tolmuse Peugeot'ga.

Load olid tehtud nii ammu, et peale auto saamist ei osanud ma üldse juhtida. Aga siis ma hakkasin vaikselt harjutama, sõitma neid trajektoore ja kõik tuli jälle meelde tagasi, nagu ka sõitmise julgus. Vahetevahel sõidan ma tööle mööda Kloostrimetsa teed, lihtsalt vahelduse pärast, aga raadiot või muusikat ei kuula ma roolis olles kunagi. Ma ei salli sellist taustaplära. Mulle meeldib vaikus.

Peale proovi tulen ma lõunaks koju, kamandan poja arvuti tagant õppima ja tunnen kohustust, et peaks lastele tegema mingi keskpäevasöögi. Ega ma seda söögitegemist väga ei armasta ja nad saaksid ise ka hakkama - poeg praeb muna ja sinki ja tütar võiks ära elada ainult kuskusist; ta midagi muud üldse ei söökski - , aga ma teen alati ära. Midagi kiiret, näiteks makarone.

Mul on ka aed, kus on lilli, põõsaid ja puid ja kuhu ma teen kevadel peenraid. Kõik tuttavad naeravad, aga ma ikkagi teen, sest nii on alati olnud. Mul peab olema sibulaid, herneid ja tilli ja ma olen istutanud ka tomateid rooside vahele, sest kasvuhoonet meil pole. Ma olen maainimene ja minu meelest on täiesti normaalne, et kui tuleb kevad, siis inimene kolib urust välja ja siblib ja toimetab aias ringi.

Õhtune etendus algab kell kuus ja uuesti jõuan ma koju umbes kella üheteistkümne paiku. Siis ei tee ma enam midagi. Ma söön, teen pipramündi-, naistepuna- ja raudrohuteed või ingveriteed sidruniga ja ajan lastega juttu. Kui on midagi, mida tasub telekast vaadata, siis vaatan ka telekat, aga enamasti mitte. Mulle meeldib minna üles oma katuse alla, panna lamp põlema ja lugeda midagi hästi mõnusat. See on mu enda aeg ja öösel nagu algabki mu enda elu.

Kaks aastat tagasi püüti meile sisse murda. Ma kuulsin läbi une mingit imelikku heli – muidu magan ma väga sügavalt, aga kui on mingi võõras heli, siis ärkan kohe – ja läksin alumisele korrusele. Tuled ei põlenud ja läbi kardinate oli näha, et akna taga on redel püsti ja mingi mees liigub selle peal.

Redel viis just mu laste tubade juurde ja ma läksin nii paanikasse, et käitusin väga lollilt - tõmbasin kardinad aknalt eest ära ja hakkasin röökima ja klaasi vastu koputama. Selle peale põgenes see mees loomulikult ära. Tegelikult oleks ta palja käega kätte saanud, kui oleks julgust olnud.

Peale seda vahejuhtumit ei maganud ma öösel nädal aega, sest olin juhtunust täielikus šokis. Siis kutsusin ma töömehe, kes pani maja täis riive, klambreid ja haake ja poeg magab siiamaani ainult puss padja all.

Kui mul pole järgmisel päeval proovi, venib öö vahel väga pikaks. Öösel on kõik vaikne, kogu maailm magab ja kuidagi hea ja rahulik on olla. Ainult kass kraabib vahetevahel ust, sest mu tütar võttis teises klassis ühe äravisatud kassipoja, kes hakkas tal järel käima ja neil tekkis selline kooslus, et kass pidi öösel magama tütre peas. See toimis viis aastat niimoodi, aga siis sai tütar suuremaks ja nüüd ta enam kassiga koos ei maga. Kass pole aga siiamaani nõus sellega ja karjub keset ööd tema ukse taga ahastuses suure häälega.

Mõnikord on nii, et hommikul kell seitse, kui lapsed hakkavad ärkama, pole ma ikka veel magama läinud. Siis teen ma neile ka pudru valmis.

Möödunud nädalal pälvis Epp Eespäev 2004. aasta parima naisnäitleja preemia Ursula Loyeri osatäitmise eest lavastuses "Vincent".