Elu ühes päevas: Hardi Volmer
“Vaimutööd teeks ma parema meelega õhturahus, aga kus sa saad! Olude sunnil ärkan hommikul kell kuus, sest kell kaheksa hakkab lapsel Tallinnas kool, ja viis minutit enne seitset läheb ta Murastes bussi peale.
Ja no ega siis minulgi enam magamisest midagi välja tule. Põiepakil kargan üles ja päev algab.
Viimasel aja olen hakanud hommikuti suppi tegema, mis on tegelikult võitlusvahend kehamassiindeksiga, tohtrid hirmutasid ära. Lambajalakesest keedan puljongi, siis toon sahvrist igasugu kraami ja keedan ja lasen püreeks.
Murastes on nii hea ja rahulik, et ei tahakski linna sõita. Aga juba istub mu naisuke Kersti rooli taha (autorooli ta mulle ei usalda) ja hambad ristis lähen mõnikord majast välja – nagu Siberisse viidaks, selline tunne on!
Kahel päeval nädalas räägin Tallinna ülikoolis meediatudengitele seda, mida kadund Jüri Sillart varem rääkis – kuidas lugu üles ehitada, kuidas anda edasi sündmust. Pilti saab tänapäeval telefoniga üles võtta, tulevikus saab jooksukingaga ka, selles pole küsimust.
Oluline on, kuidas jutustada lugu. No mis ülesandeid ma neile annan? À la paks keskealine mees – nagu mina – hakkab hommikul tööle minema. Paneb kingapaelu kinni, mis on iseenesest tavaline ja igav sündmus. Aga suur kõht, reo, jääb ette, ja mees kukub külili põrandale. Vaat see on juba sündmus! Ja ehitage ise mõni sündmus mulle nüüd üles! Ja sa vaata ja imesta – mõnel tuleb see juba esimesel kursusel välja nagu lühike mängufilm!
Ma vihun päevas mitme kontori vahet (praegu on need Orbital Vox, Filmaudio, Frost, filmikool). Ja on nii kujunenud, et koht, kus ma kapseldun, endasse tõmbun ja omaenese mõtetega kahekesi olen, on linnatransport. Pikem reisijate vahel loksumine trollis on mul hea mõteluse aeg. Näiteks hiljaaegu mõtlesin trollis välja, kuidas mu tulevases animafilmis üks vana puitelamu viie sekundiga vananeb ja lõpuks põlema lahvatab ja kuidas kõrvalhoone tulemüürile temast jälg jääb.
Praegu olen valvel, ja valmis iga minut montaaži tormama. Film “Elavad pildid” saab oma viimast lihvi. Selle filmiga on olnud õige kuri andmine, inimesed töötasid kokkukukkumise piiril, sooritasid, kurat, tõsise tsiviilkangelasteo.
Asja tegi keeruliseks see, et action käib ühes ja samas korteris, millele antakse filmimise käigus pidevalt uus nägu. Ajagraafik oli armutu, midagi ei saanud hiljem uuesti teha, juba oli uus tapeet seinas, šabloonidega värvitud nagu vanasti. Ja mis juba pikslitesse pekstud, see nii ka jääb!
Aga mis siin rääkida, lust on tööd teha, kui on sellised näitlejad!
Priit Võigemasti kangelane Julius läheb sõtta. Võte käib, Priit läheb uksest välja, aga püssi unustab maha, kogemata. Ja pakub kohe ise: “Teemegi nii, et ma unustan maha!” Väga hea! Mis viga lavastada näitlejat, kes ise lavastab! Aarne Ükskülal läks näiteseltskonna komplekteerimise ajal tervis käest ära, Maria Klenskaja helistas, et Aarne on haiglas!
Kartsime juba, et tuleb uus osatäitja vaadata, aga siis helistas Üksküla: “Mis te, kullakesed, muretsete, küll ma tulen, kus ma ikka jään!”
Jah. Tööga on nii, et kaks kuud võiks panna, nagu torust tuleb, siis võiks kuu aega kodus sussi lohistada. Töö ei tohi kurnavaks kohustuseks muutuda. Aga hea on ikka ka, kui keegi miskit pakub. Teatrikunstniku elu on ju nagu uulitsaplikal – kibeled ja ootad, kas võetakse autosse või ei!
Suvel kool vaibub, “Pehmed ja karvased” jäävad puhkusele, ja siis on hea, kui on veel mingi kark kaindla all – see on see bändivärk. Suvel kah ometigi väike teenistus.
Õhtul jõuame pimedas koju tagasi. Seda aega, et kutsud sõbrad külla, ajad suled puhevile, eputad peenikeste praadidega, pole enam kaua olnud. Söögitegemine mulle meeldib. Värske kala leti ees turul käib mul alati jõnksatus läbi.
Enamasti võtad õhtul klaasikese veini või viskad lõuatäie viskit keresse, ja mis seal enam... Ma olen eluaeg harjunud, et loen ennast magama. Nüüd on raamatuvirn voodi kõrval, vinget lugemist tuleb järjest peale. Egiptlase Alaa Al-Aswani “Jakubijani maja” (väike link mu enese filmiga) on virnas kõige ülemine. Aga lugeda ei jõua, uni kisub vanainimese pönnaluugid vägisi kinni. Vaikselt ikka vaatan, tasakene-tasakene, ja siis juba magan.
Kel süda puhas, sel uni magus!”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
