Uus plaat: neil nädalatel esitleb Hedvig oma uut plaati “Esmahetked”.

“Oh, ma magaks hommikuti kauem, ma olen selline hilisema olemisega. Aga kuna kool ei ole võtnud kuulda mu juttu, et esimese tunni algust võiks edasi lükata, pean ärkama kell seitse.

Teen võileiva kaasa ja saadan vanema poja koos Andrega Viljandisse kooli (sinna on 25 kilomeetrit). Kui saan, pikutan veel veidi voodis, ja noorem poiss paneb juba legosid kokku. Vahel ta käib mu juures ja meelitab mind. Täna ta ütles: emme, sa oled nii armas, nagu jahtunud kartul!

Ta teab, et ma vajan aeglast ärkamist, ma ei ole selline, kes äratuskella peale teeb silmad lahti ja hüppab kohe külma duši alla. Kuigi, ma olen mõelnud, et mu närvidele tuleks karastamine kasuks!

Siis teen putru, joonistan taldrikusse moosist silmad ja suu, ja mis eriti tähtis – vuntsid! Polegi oluline, kas on mannapuder või kaerahelbepuder. Tähtis on, missugused on pudru peale tehtud vuntsid ja kas suu on naerul või mossis.

Linnainimesed küsivad: mis sa seal maal teed, kellega sa seal suhtled?

Mul endal ei tule isegi sellist mõtet pähe – et poleks justkui midagi teha või poleks suhelda. Alles vaatasime aknast suurt kurge, kes käis meie põllul konni kugistamas, naersime, et kui loomaaias on loomad puuris ja inimesed vabaduses, siis meil on vastupidi, kurg kõnnib ringi, ja meie oleme majas sees.

Naabrinaine küsib, kas ma metsloomi ei karda. Ükskord kuulsin oma metsaringil mingit ragistamist ja imelikke hääli – tuli välja, et need olid põdrad ja parajasti oli jooksuaeg – ja ma seisin tükk aega puu juures ja ei liigutanud.

Aga mis ma ikka kardan! Sellepärast ma tahangi maal elada, et siin tunnen ennast looduse keskel.

Kui lapsed on kodus, siis ma muusikaga ei tegele. Sest see on raudne reegel – niipea, kui ma klaverikaane avan, on kellelgi midagi vaja või tahab keegi teine klaverit mängida.

Muusikaga tegelen ma siis, kui Andre lastega Saaremaale sõidab.

Viimasel ajal on minust saanud andunud tulbifänn. Mul on kodus mitmeid tulbipeenraid, ja õienupud on juba täitsa olemas, varsti lähevad lahti. Eelmisel sügisel said maha tulbisibulad, mille nimi on Jazz – selline kärtsroosa sort.

Mulle tundub, et inimene, kes taimedega tegeleb, saab elust ja asjadest üldse paremini aru. Taimedega on ju nagu lastega. Sa pead neid poputama ja kasvatama, kusjuures ainult armastusest ka ei piisa. Sul peab olema teadmisi. Ei saa nii, et ah, las ta kasvab. Võib kiiva kasvada, kui niisama minna lased.

Üsna sagedasti käime Tõrvas vanaema Anna juurest läbi. Ma igatsen tema järele. Kui kaks nädalat pole näinud, hakkan igatsema, see on tõsi.

Vanaema Anna on see inimene, kes on mind kasvatanud. Ma olen õppinud temalt ahjus toidu küpsetamist ja kirjuid rätikuid kandma. Ta on karjala soomlane, ja nemad kannavad kirjuid riideid ja rätikuid. Karjala rahvas on ka väga täpne ja töökas. Naabri Selma rääkis ikka, et küll see Anna on töökas, müttab öösiti aias. Tegelikult oli aias hernehirmutis – vanaema kirjudes riietes.

Muidugi on vanaemal hea meel meid nähes. Kui sa oled 94aastane, ongi su suurim rõõm, kui lapselastel läheb hästi. Muidugi räägib ta enamasti ühte ja sama juttu, mis siis selles eas enam uut juhtub! Räägib kurioosumitest, mida on lugenud ajakirjast Argumentõ i Faktõ. Iga pensionipäeva eel pabistab, et kas veel saab selle kätte, või sureb enne ära. Ja alati, kui sauna läheb, räägib, et no see on küll viimane saunaskäik. Aga ta räägib seda juba mõnda aega ja me ei võta neid jutte väga tõsiselt.

Tundlikust muusikainimesest saab nõudlik ema, söögitegija ja vahel lausa riviohvitser – mul on ju ikkagi kaks poega. Süüa teeksin ma heameelega üksi, paneksin lemmikmuusika peale, looksin enne sobiva meeleolu. Aga kus sa saad! Meestevägi nõuab, ja kohe!

See on nagu esinemisega – ole sa missuguses tujus tahes, lavale tuleb minna ja kõik.

Õhtud lähevad meil viimasel ajal diskorütmis – poisid on avastanud seitsmekümnendate disko. Kaabud pannakse pähe ja selga tõmmatakse minu kõige sätendavamad riided, ja gruuvima!

Poole kümne ajal on poisid voodis ja on unejutu aeg. Praegu on meil käsil Eno Raua “Naksitrallid”. See on nii imearmas ja nii mitmekihiline raamat. Siin saab rakendada näitlejameisterlikkust – kui Sammalhabe räägib, püüan ma teha Aarne Üksküla häält. Ja kui on Kingpoole kord, kilkan heledama häälega. Muhvi hääl on nohisev ja tuhm.

Praegu oleme selle koha peal, kus Muhv otsustas, et ei saada enam endale masendavaid kirju, ja lubas, et hakkab hoopis magusvalusaid luuletusi kirjutama. See on nii tore.

Vahel püüan õhtul veel ise midagi kirjutada. Kas džässplaatide tutvustusi või vajab mõni intervjuu vastamist. Tööd ja esinemisi on olnud palju, aga sellel on kaüks hea külg, uni tuleb hea.

Nii et kokkuvõttes, nagu Muhv tabavalt ütles (kui ta pidi pidama kõne ja oli kergelt pabinas ja otsustas lühidalt teha) – kõik hea, lõpp hea!”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.