ELU ÜHES PÄEVAS: Huey "'DiFontaine"' Morgan
"Kontsertreisil ärkan tavaliselt üles kümne ajal. Kõigepealt tõmban sisse paar aspiriini, sest tõenäoliselt on mul korralik pohmell – ja mõnulen mõnda aega duši all.
Seejärel lähen hotelli jõusaali. Kui juhtub, et hotellis jõusaali pole, siis teen oma trenni numbritoas ära. Olenemata sellest, kui metsik on mu pohmakas, võimlen ja higistan vähemasti tund aega nagu kohusetundlik ratsaväelane. Minu vanuses on vormi hoidmine juba üsna keeruline!
Umbes lõuna ajal saan teiste poistega kokku. Tavaliselt on meil siis tarvis pressiga suhelda. Lorutame veidi, mõtiskleme, et mida küll päeva jooksul teha võiks, ja tõmbame üheskoos mõned plärud.
Pressiga kohtumistel on see häda, et need kipuvad pahatihti neetult kummalised olema. Esitatakse ikka väga veidraid küsimusi! Ja selleks, et nende küsimustega toime tulla, et rahulikku meeleolu säilitada, on tarvis enne joint’i tõmmata. Vaata, tegelikult me ei ole seda tüüpi inimesed, kes oleks harjunud küsimustele vastama. Teiste küsimustele vastamine on mulle uus ja võõras asi.
Üldiselt katsun suud ikka kinni hoida. Aga eks inimesed tahavad ju teada, et kuidas meil läheb, mis masti mehed me oleme, ning selleks, et küsijate ees mitte täiesti jobuks jääda, tuleb enne üks joint teha. See laseb asju rahulikumalt vaadata.
Päeval kella kolme ajal ronime kontserdipaika, kus õhtul esineda tuleb. Nagu ikka – teeme soundcheck’i. Seejärel sööme kusagil korralikult lõunat ja umbes seks ajaks, kui uksed avatakse, tuleme kontserdipaika tagasi. Jõlgume niisama ringi. Passime näiteks lava ääres, kui sõbrast DJ Mateo soojenduseks plaate mängib, ja kuulame. Ta ju mängib lugusid, mis meile meeldivad.
Ja siis valmistume šõuks. Mis tähendab seda, et teeme paar laksu tekiilat ja off we go! Tekiila on selleks vajalik, et inimesed, kes on kontserdile tulnud – nad ju pidutsevad ja lõbutsevad, eks, ja meie peaksime samuti peost osa võtma. Nagu nemadki. Et me oleksime publikuga ühel lainepikkusel, seetarvis on mõistlik enne lavale minemist väike koks teha. Või kaks. Või kolm.
Esineme ära ja pärast live’i vaatame, mis linna peal toimub. Ja tõmbame ringi. Kauem kui tohiks. Hehee. Cool’ide kohtade ülesleidmiseks oleme alati teinud ka pisut uurimistööd.
Kui ma parajasti kontsertreisil ei ole, olen maailma kõige igavam inimene. Ärkan pool kümme-kümme ja peamiselt hängin oma koera Sugariga ringi. Lähme parki jalutama ja stuff like that.
Sugar on segavereline, täiesti tavaline koer, kelle ma leidsin. Hästi armas on ta. Aga juba 15 aastat vana ja seetõttu me enam väga-väga pikki jalutuskäike ei tee. Jalutame siiski alati, lõbutseme ja naudime New Yorki. Linna, mida ma armastan ja kust pidevalt eemal viibin.
Tagasi tulles söön kerge lantši. Üritan võimalikult tervislikult süüa. Salatit näiteks. Või grillitud kana. Just tryin’ to keep it together, you know.
Ja siis ma kirjutan natuke. Mul on parajasti kaks raamatut pooleli. Kaks novelli. Pisut veider on korraga kaht kirjutada, aga katsun keskenduda ühel päeval ühele raamatule, järgmisel teisele – hehehee!
Üks raamat räägib Miami Beachist. Tüübist, kes üritab seal rahapesuga tegelda. Aga küll te näete, kui raamat ilmub, mis seal kõik täpselt toimub. Mingil määral – kergelt – toetub lugu autobiograafiale, millega ka momendil tegelen.
Kindlasti saab seal nalja. Sest ükskõik mis ma kirjutan, tuleb see veidike humoorikas. Ja nagu ma ka Fun Lovin’ Criminalsi muusikat või sõnu kirjutan, proovin maailma portreteerida sellisena, nagu ta on. Vägivalda võib seal ka ehk olla. Sellel on seal oma aeg ja koht. Kui juhtub, et stoori tarvis on vaja vägivalda, siis kasutan. Aga mitte alati.
Õhtupoole teeme koeraga jälle ühe jalutuskäigu. Sel ajal helistan tavaliselt sõpru läbi. Uurin, mida teha. Et kas sööme kellegi juures õhtust või lähme välja ja teeme mõned joogid.
Aga kui plaanidesse tuleb õhtusöök, siis keegi sõpruskonnast kokkab. Üht-teist oskan ma ise, ega ma köögis igav ei ole. Aga kõige etem, kui õhtusöök toimub ühe sõbra juures, kes on chef. Ta teeb ikka väga hästi oma asja.
Seejärel... tuleme Sugariga tuppa tagasi. Puhkan, tšillin, mässan koeraga ja vaatan uudiseid. Minu kanal on BBC World News. Nad haaravad maailmas toimuvat vähe terviklikumalt. Ameerika uudistekanaleid ma ei suuda vaadata. Need on arusaadavalt kallutatud. Kogu see Bushi poolt värk jne. Praegusel ajal – kogu tema kohta lagedale tulevat infot arvestades – on üha hullem vaadata, kui segane see mees tegelikult on.
Kesköö paiku helistab mõni sõber ja läheme välja. Mõnda ööasutusse. New York on selles plaanis muidugi mõista suurepärane, et siin on palju muusikaklubisid. Meie lemmik on B. B. Kings 42. tänaval, mille omanik on B. B. King. Seal mängib alati mõni huvitav bänd. Peamiselt mängitakse vanemat kraami, mis mulle väga meeldib. Igasugused bluusivanakesed ja nii edasi. Uuem muusika on minu jaoks liiga kreisi.
Teeme mõned kokteilid, puhkame, tšillime. Võimalik, et isegi varaste hommikutundideni, kui mul just järgmisel päeval mõni töö ees ei oota. It’s kinda like that, man.
Kodus olemine on mulle täielik puhkus. Puhkan tuuritamisest. Ja samas on tuuritamine puhkus kodus passimisest."
Fun Lovin’ Criminals esineb sel neljapäeval Tallinnas klubis Hollywood.
