Elu ühes päevas: Ilmar Raag

Filmirežissöör Ilmar Raag (44) õpetab tudengeid, töötab korraga kahe filmi kallal ja mõtleb, kui hea oleks ängi ühe hoobiga välja elada.

“Äratuskella ma üldjuhul ei kasuta, kui just parasjagu filmivõtteid ei käi. Olen hommikune inimene, ärkan niikuinii pool kaheksa, kaheksa. Hommikused tunnid püüan alati ära kasutada, sest need on mul produktiivsed. Kui hommikul laua taha istun, siis enne lõunat ei märka, mis on kell.

Monteerimine või kirjutamine on kummaline ja väga individuaalne asi. Andrus Kivirähk näiteks ei saa üldse aru, miks on kirjutamiseks vaikust vaja. Tema istub laua taha maha ja kirjutab. Rein Raud ütles kord, et oma eelmise romaani kirjutas ta põhiliselt lennujaamade ooteruumides.

Mina olen praegu staadiumis, et kõik sotsiaalsed suhted oleks targem ära lõpetada. Aga kus sa saad! Kuskil kell 12 murrab elu sisse – vaatad uuesti oma meilid üle. Püüan koostada paar viisakat rida põhjendusega, miks ma ei saa tulla esinemistele või aruteludele, kuhu mind kutsutakse.

Aga kohustusi on ikka. Andsin nõusoleku õpetada Balti Filmi- ja Meediakoolis teatritudengitele filmilavastamist. Võib-olla veidi kiirustades lubasin. Mul oli seejuures salaplaan, et nii saan ka ise juurde õppida. Ja ma andsin tudengitele ülesande, et nad võtaksid oma lemmikfilmi lemmikstseeni ja püüaksid seda ise lavastada.

Dialoogi võivad nad muuta, aga kaadri kompositsiooni, montaaži ja valgusskeemi peavad täpselt samamoodi tegema.

Nii valis üks üliõpilane Francis Coppola filmist “Tänapäeva Apokalüpsis” selle stseeni, kus peategelane esimest korda Marlon Brando kangelasega kohtub. Seal on aeglaselt liikuva Marlon Brando näol pidevalt muutuv vari. See on sentimeetri täpsusega paika pandud, aga sellest saad õigesti aru alles siis, kui seda püüda järele teha.

Kunagi kuulsin lugu Austraalia kunstimuuseumi töötajast, kes sai teada, et ta jääb pimedaks. Ta võttis ennast töölt lahti, et käia läbi Euroopa kunstimuuseumid ja maalida järele oma lemmiktööd, lootes nii käe lihastes mäletada neid pilte, siis kui silmad enam ei näe. Ta viis oma mõtte ellu, aga selle käigus avastas ta palju rohkem, kui ta seni vaadates oli aimanud.

Tudengite ette ilmun ma üsna argiselt. Prantsusmaal on nii, et režissöör ei või olla liiga korralikult riides. Kui sa sarnaned ärimehega või tviidpintsakus kirjanduskriitikuga, ei võeta sind tõsiselt.

Pigem riietun mugavalt. Filmivõtte ajal sarnaneb mu riietus lausa matkaja või sõduri omaga.

Tudengitega ma lõpetan nii viie-kuue ajal. Ja kuskil siis tunnen ma teatavat ebalust. Seda ebalust võiks nimetada ka õhtuseks masenduseks. See seisneb selles, et järsku hakkan kõiges kahtlema. Siis olen ma väsinud ja süüa ka tahaks…

Meenub käimasolev filmimontaaž. 44aastaselt olen hakanud tegema esimest armastusfilmi. Tuleb see mul välja, suudan ma öelda, mida ma öelda tahan? Näidata filmis seda, mis mul enda elus pole õnnestunud? Filmi alustades on mingi emotsioon. Nüüd, montaažis, on põhiline küsimus – kas sellest emotsioonist on veel midagi järel.

Ingmar Bergman ütleb, et igas inimeses on peidus RAEV. See raev astub sinus esile täiesti ootamatult. Minus ka, ja siis tahaks konfliktid lahendada ühe hoobiga, teades samal ajal, et liigne jõu kasutamine on kontraproduktiivne.

Ma võiksin olla see sõdur, kes läheb aktiivse lahingutegevusega missioonile. Aga kust võtta sellist vaenlast, kes oleks ühetähenduslikult nii paha, et tema vastu peaks just relvadega võitlema?

Masenduse vastu aitab suusatamine. Suusarajal ma väga ei pungesta, paljud asjad lähevad siin iseenesest paika. Ja teine asi, mis ma vahel suusatamise ajal teen – kuulan raadiosaateid. Ja pärast on hea meel.

Ja väga vähe vaatan ka filme. Kanada kirjanik Michael Ondaatje (raamatu “Inglise patsient” autor) kirjutas paksu raamatu, kuidas ta vestles Coppola filmide monteerijaga. Ta leidis, et see on tõeline renessanssmees, kes teab kõike tähistaevast, aga selle poole aasta jooksul, mil ta filmi monteerib, ei vaata ta ühtegi teist filmi.

Ka mina olen avastanud, et mu tutvusringkonnas on kinoga mitte seotud inimesi, kes vaatavad hoopis rohkem filme kui mina.

Õhtul, pärast suusatamist, püüan veel natuke tööd teha, aga reaalselt näeb see välja nii, et aeg-ajalt tuleb lähedaste inimeste peale mõelda, ja paraku on seegi seotud ajaga, ja kui ma nendest kõrvale hoian, tunnen ma ennast süüdlasena. Viimased paar päeva olen ennast piiranud üksindusega.

Pool 12 kuni 12 lähen magama, kusjuures võib olla kindel, et filmitegemist ma unes ei näe. Ma ei tea, miks. Viimati nägin unes, et olin väikese seltskonnaga vaenlase poolt okupeeritud maal ja korraldasin rünnakut ühe garnisoni vastu. Kõik lõppes väga absurdselt, sest meid võeti vangi, kusjuures ma sain aru, et kohe meid võetakse vangi, aga millegipärast ei jooksnud ma ära. Ma tõesti ei tea, miks see nii juhtus, ja siis ma ärkasin üles.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.