ELU ÜHES PÄEVAS: Inga Vatsk
"Äratuskell heliseb mul kell kaheksa, kuid voodist ma enne paarikümmet minutit ei tõuse. Et mul on vilets uni, siis hommikuti olen ma laiskloom, kes tahaks jubedalt veel magada. Samas on see hästi mõnus aeg, et Leslie'ga (Leslie Laasner, muusikunimega Leslie Da Bass - toim) voodis maailma asju arutada ja niisama uimelda.
Kui Leslie on Kenlouga läinud - Leslie tööle ja Kenlou lasteaeda - siis ma joon suure kruusitäie kohvi. Sõbrad nimetavad seda vanainimeste kohviks, sest ma panen kohvipuru ja keeva vee otse tassi. Minu arust tuleb nõnda eriti mõnusalt tummine kohv. Masinakohvi ma ei kannata.
Kella kümnest lähen ma Eagle Visionisse finantsjuhtimist tegema. Seal istun ma tavaliselt lõunani. Koju jääda ma veel ei viitsi, kuigi võiks, aga mulle meeldib mu töö. Lisaks teen ma raamatupidamist veel Shishile ja TV-Productionile.
Kui mul on mingid kohtumised või muud ettevõtmised, siis lähen kodust läbi, söön, vahetan riided ning asun tegutsema. Kuna ma teen palju ka stilistitööd, pildistame Toomasega (Toomas Volkmann, moefotograaf - toim) Annet või reklaame. Selle peale läheb ikka tohutult aega - käia mööda poode, riideid võtta ning pärast kõik tagastada. Ja varem sai tihti modelli ka tehtud, aga nüüd rasedana olen pidanud palju tööotsi ära ütlema.
Umbes korra nädalas saame Leslie'ga juba mingi kahe paiku uuesti kokku ja tuleme koju lõunat sööma. Päeva jooksul helistame niikuinii päris palju, aga kokku saada on veelgi mõnusam. Meie kodu lähedal on Pagari-Liisu, kus on jube hea kirsistruudel, millega ma parimatel päevadel premeerin end. Kui poisse kodus pole, siis ma lihtsalt naudin seda, et saan rahus koristada ja siis pärast paar tundi mõnuleda oma puhtas pesas. Lesin, loen, lihtsalt jalutan mööda korterit. Viimasel ajal tundub mulle kõige suurema ajaraiskamisena toidupoes käimine. Varem ei õnnestunud meil poeskäimine üldse. Umbes nii, et iga õhtu käisime süüa ostmas, aga alati jäi midagi ostmata - noore pere värk. Aga praegu saame kolme korraga nädalas hakkama. Eriti häirib mind poeskäiguga kaasnev tähelepanu, sest kõik vahivad rasedat, silmad punnis. Ka pilgud võivad väsitada. Või olen ma praegu lihtsalt tundlikum kui tavaliselt?
Minu nõrkus on ilusad kõrged kingad ja saapad. Kui ma panen jalga madalad kingad, siis ma tunnen end ikka täitsa pardina. Eriti praegu, kui kõhus on seitsmekuune poiss. Siis ma tunnen end jube kohmakana. Mulle meeldib ka, et kontsaga joonistub üks eriti ilus säärelihas välja.
Juhiluba on mul juba oma kümme aastat, aga ma ei ole julgenud eriti sõita. Kuid Leslie välismaal viibimise ajal saan hakkama küll. Suvel sõidame Valgamaale peaaegu iga reede 250 kilomeetrit ja pühapäeval samapalju tagasi. Nii puhkab Kenlou lasteaiast ja seal on ka kõige muinasjutulisem metsajärv puhta vee ja liivarannaga. Kui Kenlou on maal, saan ma päris palju üksi kodus olla - see on selline teistmoodi olemine, aga siis lööb vahel mingi tohutu nukruse peale.
Kella viie-poole kuue paiku lähen ma Kenloule kodulasteaeda järele. Koos temaga algab päeva parim osa. Kenloul on hästi mõnusad suured käed - mulle meeldib, kui meestel on suured käed - ja siis ta hoiab mul käest kinni ning seletab kõike, mis lasteaias juhtus. Ning tee peale jääb meil üks eriti totra nimega pood - OÜ Tüdrukud -, kust me ostame jäätist.
Leslie tuleb ka kella kuuest koju ja me lähme kolmekesi pooleteiseks tunniks koduümbrusse luusima, Kenlou rattaga ja meie jalutame kõrval. Lemmikkoht on meil Lilleküla staadioni ümbrus, sest seal saab laps rahulikult kihutada. Kui meil viimasel ajal on seoses asjaajamisega, mis on kaasnenud korterivahetusega Sossi majja, jalutuskäik paar korda vahele jäänud, siis on Kenlou päris õnnetu ja pressib endale pisara silma ja teeb solvunud häält. Mis on tegelikult ka hästi armas.
Õhtune söök on meil põhiline - pärast jalutuskäiku on kella kaheksa ajal kogu pere koos. Erinevad pastad on muidugi lemmikud. Tihti käime ka väljas söömas ja sõpradega trehvamas, põhiliselt Moskvas, mõnikord ka Spiritis. Kui on välja minemine, siis ma võin vabalt kümme komplekti riideid läbi proovida. Eriti mingitel halvematel päevadel. Ega iga päev ei ole kohe mõnus - et vaatan peeglisse ja oi kui ilus ma olen. Siis tahaks seda halba tunnet riietega kompenseerida. Riietega on mul üldse keeruline suhe, kogu aeg tahaks ülišeff välja näha. Isegi kui ma lähen lapsega jalutama, ei pane mingeid suvalisi asju selga, à la kesapüksid ja jope. Võiks ikka olla midagi ägedat. Päris palju õmblen ma ka ise, näiteks selle rasedakleidi tegin Leslie vanadest teksapükstest.
Mul on küll palju sõpru, kuid viimasel ajal on hästi vähe aega, et nendega kokku saada. Mõnikord tekib mitmekuuseid lünki, aga tõeliste sõpradega ei peagi kogu aeg koos olema. Nad on olemas niikuinii. Näiteks Heiviga (stilist ja DJ Heivi Saaremets - toim) helistame jube tihti ja alati mõtleme, et homme…
Kenlou panen ma magama kümne-üheteistkümne ajal. Ja siis saan mina Leslie'ga mõnuleda - vaadata telekat või kuulata plaate. Päris magama läheme kaksteist-üks, Leslie mõnikord veel hiljem, kui tal on musategemise hood. Unega pole mul just kõige paremad lood. Viimased viis aastat, pärast Kenlou sündi, on mul uni raisus ja öösel tekivad tõelised selgusehetked. Tegelikult on see mõnus - pea lööb klaariks ja tulevad jube head mõtted."
