Elu ühes päevas: Lembit Roosileht

Lembit Roosileht (51) jäi kaheksa aasta eest suhkruhaiguse tagajärjel pimedaks. Käis koolitusel, õppis masseerijaks, läks ettevõtluskursustele, ja nüüd on tal omaenese massaažisalong.

“Argipäeval olen kuuest üleval – naise telefon ajab üles. Riided leian ma ise ja riidesse saan ise, aga keegi peab pärast üle vaatama, et kõik oleks korras ja et värvid sobiks...

Kohvi ja muu söögiga saan ka ise hakkama. Kuigi selleks ajaks, kui ma saan ülevaate olukorrast külmkapis, on mu näpud juba nii moosised, et kui ma nad puhtaks limpsin, on kõht ka ilusasti täis.

Kui abiellusin ja olin naiivne noor mees, jäi mulle sisse harjumus, et pühapäeva hommikuti viin kohvi ja võileivad abikaasale voodisse. See komme on mul tänini.

Massaaži teen Kõo vallamajas, Võhma kultuurikeskuses ja Kolga-Jaani sotsiaalmajas. Kui abikaasa läheb Võhmasse tööle (ta töötab kooli raamatukogus), võtab ta mind auto peale, aga juhtub, et sõidan ka bussiga. Kolga-Jaani saan õpetajaga, kes seal tundi annab ja mu tee äärest peale korjab.

Mu jalad tunnevad teed, mu nina nuusib ja kõrvad kuulevad.