Näiteks eile hommikul tõusin Pärnus teatri garderoobis, läksin Tallinna bussile ja jäin seal magama. Ärkasin ehmatusega, et olen sisse maganud: ma pidin ju bussi peale minema ja kell kaks on Tallinnast väljasõit Rakverre! Tegin silmad lahti ja nägin, kuidas puud liiguvad akna taga. Mõtlesin, et mul käib pea ringi. Siis alles sain aru, et olen mingi ime väel bussi peale jõudnud.

Täna hommikul ärkasin üle aegade kodus Tallinnas. Kell helises. Küsisin Steni (abikaasa Sten Zupping – Toim.) käest, miks kell heliseb, mida ma tegema pean. Sten ütles, et peab kooli minema. Panin silmad uuesti kinni ja mõtlesin, et ma ei suuda meenutada, kus koolis ma käin. Mõne aja pärast helises kell uuesti, panin ennast ruttu riidesse ja mõtlesin, et kui olen ennast üles ajanud, küll ma siis teada saan, kus koolis ma käin. Tulin kööki ja nägin, et Epp (11 a tütar – Toim.) on üleval. Siis sain aru, et Epp läheb kooli, mina ei käi seal enam ammu.

Hommikul enne näidendiproovi minekut ma eriti süüa ei jõua. Vahel praen endale võiga sepikut. Aga kohvi ma pean jooma, muidu hakkab pea poole päeva pealt valutama. Esimest korda söön tavaliselt lõuna ajal. Ei tea, kas ma raiskan nii palju energiat, aga mul on kogu aeg rasvase toidu isu. Tartus praen ühiselamutoas kaubamaja kulinaarialetist ostetud ahjukartuleid koos valmis lõigatud pitsakattega ehk pisikeste singikuubikutega. Pärnus lähen enne etendust ikka läbi sõõrikukohvikust Rüütli tänava juures, kus on need vanaaegsed rasva sees praetud auguga pontšikud. Ostan neid viis tükki ja joon peale vahukoorega kohvi.

Aga see rasv ei kogune kuskile. Ma olen peenike nagu kriips. Täna astusin kaalule ja olin koos riietega 60,3 kilo. Ja ma olen 183 sentimeetrit pikk. Kuid vanus on selline, et sangad on ikka puusadel.

Viimased kaks kuud olid igal hommikul Tartus proovid Neil Simoni tükiga “Sekstett à la carte”. Laupäeval (26. nov – toim.) oli esietendus ja ma lootsin, et pärast seda läheb elu lahedamaks. Esmaspäevast hakkasin ju proove tegema Vana Baskini teatris, oma kodu kõrval Salme kultuurikeskuses. Nii et kui mul algab proov kell üksteist ja ma ärkan viis minutit varem, siis ma ikkagi jõuan.

Aga ei lähe midagi lahedamaks: ikka tuleb kogu aeg ringi sõita, sest õhtuti on ju etendused Tartus ja Pärnus ja Rakveres ja Haapsalus. Mängin praegu korraga kuues tükis. Juulikuust saati pole ma õieti kodus olnudki. Ma hakkan väsima.

Aga päriselt olen jube õnnelik, kuigi võin viriseda, et väsin. Terve möödunud aasta olin ilma tööta. Siis mõtlesin, et ma ei saa enam kunagi tööd, olen vana ja kole, keegi mind ei armasta ja mul ei ole midagi selga panna.

Kes teeb, see jõuab. Kui ma olin töötu, siis ei olnud mul tahtmist mitte midagi teha, ka mitte kodu eest hoolitseda. Aga nüüd, kui mees oli sügisel vahepeal kolm nädalat Soomes tööl, siis ma jõudsin kõike: töö oli tehtud, korter korras, pesu pestud, koeraga jalutatud.

Steni ära olles käisin kodus nii palju kui võimalik. Laste eest tuleb ju ometi hoolitseda! Mis siis, et Jass (20 a poeg eelmisest abielust – toim.) on juba suur. Kuigi Epp on harjunud hommikuti ise tõusma enne kooli, katsusin ma ikka ärgata hommikuti kell seitse, et tütrele helistada. Kui Sten oli Soomes, siis ma helistasin iga päev koju. Aga nüüd, kui mees on jälle kodus, võin ma vahel päevade kaupa ära unustada, et mul on üldse lapsed olemas.

Tööst vabadel päevadel ma ei taipa peeglisse vaadatagi. Kuni sinnamaani, et ma ei kammi ennast, kui just ei pea. Mulle meeldib väga, et tööl teeb grimeerija mulle ilusa näo ette, ükskõik kui väsinud ma olen.

Õhtuti kodus olles teen vahel Kalamaja vahel tiire kolme loomaga: meie dogi Astor on rihma otsas, naabri paks karvane koer sörgib sabas ja meie kass tippab kõige taga.

Kui olen üle töötanud, siis tekib mul vahel paanika, et ma ei saa und täis magada. Kuigi ma ei vaja palju und. Piisab sellestki, kui saan päeval kümneks minutiks teadvuse välja lülitada. Selles mõttes mulle isegi meeldib bussidega sõita, et see on sunnitud aeg iseenda jaoks, kui on võimalus panna pea vastu seljatuge ja silmad kinni ja kõik välja lülitada.

Aga ega sellepärast ei jää vahel pärast etendust pidutsemata. Ja siis ei tekigi tegelikult unepaanikat, kui olen õhtul olnud lõbusas seltskonnas ja joonud kaks-kolm-neli klaasi veini. Siis on see nagu õigustatud, et ma saan vähe magada.

Ega ma naljalt öösel enne kahte või poolt kolme magama ei jäägi. Ma loen ja mõtlen oma päeva üle ja esietenduse liginedes oma rolli üle. Kui ma tean, et pean vara magama jääma, siis võtan klaasi uneveini. See teeb mind jube uimaseks.

Tavaliselt pean hommikul tõusma kell seitse, et kuskile sõita. Aga kui võimalik, siis magan kella kaheteistkümneni. Magada on mõnus ja huvitav. Vahel näen häid unenägusid, mida ma ei pruugi hommikul mäletada, aga mis tekitavad ärgates jube hea tunde.” P>