Kui kostüümidega proov algab kell 12, siis pean kohal olema tund aega enne, et rahvariided selga panna. Nii et tõusma pean kell kümme. Vahel ärkan juba natuke enne kella tirisemist, vahel panen kella kinni ja magan edasi. Tavaliselt ajavad mind siis üles vanaema või vanaisa, kes elavad suviti meil.

Muidu elavad mu emapoolsed vanaema-vanaisa Tallinnas, aga mõlemad sündisid Petserimaal teisel pool praegust piiri. Vanaisa maja on ammu maha põlenud, aga vanaema kodutalu Saptja külas on alles. Õige Eesti piir peaks minema Irboska tagant mööda Pihkva-Riia kiviteed ja selle järgi on ka Saptja küla Eesti oma. Praegu on nõme, et koju saamiseks peab maksma mingi hullu summa, viisa on kuskil 200-300 krooni. Sellepärast käivad vanavanemad seal ainult korra või kaks aastas. Nagu minagi, kuigi loomulikult tahaksin tihemini, sest seal on kodukoht ja meeletult ilus loodus. Viimati käisin seal koos ema ja vennaga üleülemöödunud nädalavahetusel, kui oli Saptja küla püha.

Suviti elab seal majas meie vanatädi, talviti on ta tütre juures Kaliningradis ja maja seisab tühjalt. Tänavu talvel olid venelastest naabrid meie välikäimla maha lammutanud ja tulehakatuseks ära kütnud. See oli paras pauk, kui nahaalsed võivad inimesed olla.

See on kõige kiirem suvi minu elus. "Taarka" proovide rütmis elan 12. juulist peale, vahepeal käisime küll Tsibidega nädala Soomes. Tsibid on meie tüdrukutekoor Tsibihärbläseq (linavästrikud). Praegu on viies koosseis, mina olen ametlikult olnud  kahes viimases. Ema Rieka tegi kooriproove meie kodus, nii et varem ma lihtsalt jõlkusin kaasas. Tsibide eelmine koosseis ei tahtnud oma koolis esineda: ebamugav, kui inimesed ei taha eriti kuulata. Nüüd mõistame, et see on igaühe oma asi – kui ei meeldi, siis ära kuula. Nii et nüüd oleme Tsibidega laulnud ka oma vallas setu üritustel ja muudel pidudel.

See on ilmselt jäänud nõukogude ajast, et üsna paljudele külaelanikele ei meeldi "setutamine", et see on nagu häbiasi. Meie klass sai omavahel hästi läbi ja vähemalt minu kuuldes sellepärast ei mõnitatud.

Minu isa Aare on setu kultuuri asja ajanud noorpõlvest saadik. Praegu on ta Setumaa valdade liidu kultuurinõunik. Kodus räägib isa kogu aeg setu keelt. Mina räägin eesti keelt vastu. Emaga räägime üldjuhul eesti keelt. Ema on setu seltsimaja juhataja, lisaks toitlustab suviti turistide gruppe. Vahel ma aitan tal turistidega tegelda, näiteks seletan, kust on toidud pärit ja mida millega süüa. Või laulame oma ansambliga toidu kõrvale.

Olen avastanud, et lauludega saab setu keele kõige paremini selgeks. "Taarka" proovide ajal on mul tulnud jutu sisse rohkem murdekeelseid sõnu. Setukeelseid SMSe olen varemgi saatnud, aga nüüd lipsab ka sõnumitesse tihemini sisse setu sõnu ja väljendeid nagu kae perrä, kuna tuu om? või kae kos!

"Taarkas" osalemise eest ei saa minu teada raha ükski kohalik. Aga mina olen väga nõus seda tasuta tegema, sest koos professionaalidega näidelda ja laulda on uus kogemus. Iga kord saab naerda selle üle, kui pärast baabapraasnikut jookseb mees aluspükstes õues ringi. See on isegi hästi leebelt tehtud, et tal ainult püksid ära võeti. Vanasti veeretasid baabad sel päeval mehi liimis ja sulgedes.

Proov kestab kolme-neljani, siis saame tasuta lõunasöögi ja on paar tundi vaba aega. Täna pean ma kell kuus valmis olema ja kell seitse algab proov, mis läheb tavaliselt kümneni. Möödunud neljapäeva õhtul juhtus meil proovis väike õnnetus: sõitsime pulmaseltskonnaga hobusevankril väravast välja, aga jäime värava taha kinni ja kukkusime maha. Keegi väga viga ei saanud, ainult ehmatus ja kriimustused.

Pärast proovi vaatan kuskilt süüa ja olengi õhtul. Vahel käime sõbrannadega jalutamas või Obinitsa paisjärves ujumas. Siis tuleme seltsimajja tagasi ja ma kas olen arvutis või korraldan veel Seto Kuningriigi lastepäeva asju.

Tänavu toimub Seto Kuningriigi Päev 6. augustil Luhamaal, aga kuna seal on tegutsejat rahvast suhteliselt vähe, siis korraldab meie Tsibide koor lastepäeva siin Obinitsas, päev varem. Peamiselt on õppused: sõira tegemine, karguse (setu rahvatants) õppimine, lauluõpetus, loengud setu ajaloost, külaliste jutud. Udmurdid ei saanud sõiduraha, aga kohale tulevad meie sõpruskoorid Marist ja Mordvast.

Praegu kaunistame õhtuti lastepäeva auhindu. Kui mingi tegemine jääb öö peale, siis olen koos sõbrannadega jäänud ka seltsimajja magama. Tavaliselt jään magama 12 või 1 ajal öösel. Seltsimajas magades pole äratuskella vajagi, siis ärkan lavatööliste kolistamise peale."