ELU ÜHES PÄEVAS: Mare Palgi
"Kõige paremad mõtted tulevad mul pühapäeva hommikuti viie-kuue paiku. Tõusen, teen kohvi, istun arvuti taha, vaatan, kuidas päike tõuseb – mu aken on ida poole – ja hakkan jutlust kirjutama. Nädala sees olen mõtteid kogunud – igasugu kohtumised ja jutuajamised ja sündmused on asjad, mis mind tagant tõukavad – ja kontseptsioon on mul olemas. Aga pühapäeva hommikul vara kirjutan jutluse valmis, nii nagu Jumal mind seejuures juhatab!
Praegu on nii, et mu päev sõltub täielikult väikesest pojast Daniel Paulist, kes advendiajal meie majja sündis. Tal on öö ja päev endal üsna sassis, ärkab kaheksa-üheksa paiku ja siis ärkan mina ka. Öösel ajab ta mu iga paari-kolme tunni tagant üles, aga siis käivitub minus mingi autopiloot. Ärkan, panen poisi rinna otsa ja pärast magame jälle edasi. Päeval me vahepeal mängime ja magame ja ma teen kõike, mida poiss nõuab, ja kui poiss magab, siis on mul aega oma tegemisteks. Kirjutan koguduse kroonikat ja suhtlen inimestega.
Eks see kirikuõpetaja elu on nii, et inimesed astuvad läbi, kui on tahtmist ja vajadust. Kellelgi on matus või laulatus või ristimine tulemas. Keegi tunneb huvi mõne Piibli kirjakoha vastu. On lugenud ja tahab küsida, mis mina sellest arvan. Ega mina ka alati ei tea ja siis uurime koos. Vahel on vaja hingehoidlikku vestlust – keegi tahab midagi hinge pealt ära rääkida –, aga neid ei ole palju. Tänapäeva inimesed maandavad oma pingeid kusagil mujal.
Ma olen Kose pastoraadis seitse aastat elanud ja ma tunnen ennast siin nagu kodus, mulle siin meeldib. Kuigi – pastoraat ei ole ju kirikuõpetaja enda oma ja ma tunnen siin elades väga selgelt, et olen piibellik rändaja ja kui kaduv on elu ja et mul pole ühtki püsivat kohta siin ilma peal ja et maine vara pole küll see, mida endale soetama peaks.
Aga vahel ma mõtlen, et võiks olla päris oma koht, kuhu kaduda. Mulle meeldiks olla veel rohkem maal kui Kose – päris metsamajas, rohkem omaette. Eriti just sellistel hetkedel, kui enesega olemise aega jääb väheks, kui mõlemad telefonid korraga helisevad... Selles mõttes on abikaasa vanemate maamaja Lõuna-Eestis tore koht. Või see vana maja Muhu saarel, kus elab mu onu.
Vahel kutsuvad mind mõnele vallarahva koosolemisele esinema inimesed, kes on tegusad, elus hästi edasi jõudvad ja kes tavaliselt kirikus ei käi. See on tõsine väljakutse – mis ma neile ütlen, mis ma neile räägin? Ma pean leidma õige lähenemisnurga, aga kas ma selle alati ära taban? Vähemasti ma püüan.
Lõunasööki ma ei tee, näksin niisama. Pärast lõunat – no see on täiesti kindlalt päevaplaani osa – võtan oma afgaani hurda Šeigi rihma otsa ja Danieli ka, ja lähme metsa ja jalutame vähemalt tunni. Kui aega on rohkem, võtame ette oma lemmikpaigad. Üks selline koht on siit mitte väga kaugel Kose-Uuemõisas. Seal on ääretult lai väli, see ei ole heinamaa, seal ei ole niidetud. Seal ei kohta ühtki inimest, ainult sookurgi näeb vahel. Kui seista seal väljal, täitsa keskel, ja hüüda, siis kajab mets hästi vastu. Sellepärast need sookured vist valivadki selle koha, et seal nii hästi kajab.
Kunagi tudengina sai terve Euroopa läbi käidud. Ja praegugi on mul tahtmine vähemalt kord aastas kuuks ajaks kuskile kaugele sõita. Ma elan siiamaani energiast, mis ma kolm aastat tagasi Indiast sain.
Õhtul kella kuue paiku jõuab abikaasa töölt koju ja me saame midagi ette võtta. Kas tuleb meile keegi külla või läheme ise, joome veini või teed, ajame juttu. Meie pere peamine ja ainuke tõsisem söögikord ongi siis, kui abikaasa töölt tuleb, kella kuue paiku õhtul. See on meie pere ainuke võimalus koos olla. Ja need õhtud on parim osa päevast (varaste pühapäevahommikute kõrval).
Ma käin aeg-ajalt kontsertidel, ma olen iga-aastane Viljandi Folgi külastaja ja ma olen tantsinud Viljandi lossimägedes paljajalu tiheda vihma käes Flaami muusikute saatel.
Teate, mis mu käest alatasa küsitakse: et ega te, noor inimene, ennast seal kirikus ära ei külmeta? Ei külmeta! Sellega on nii, et kirikus võivad olla miinuskraadid ja nina läheb punaseks, aga süda on mul soe!!! Seesmine pinge on parasjagu nii suur, et külm ei hakka. Ja iga kord, kui keegi tuleb pärast jutlust ja ütleb, et tänane jutlus oli justkui temale mõeldud, siis ka see annab sooja.
Aga pühapäeva õhtuks olen ma tavaliselt läbi nagu läti raha. Õhtul ei tule siis enam und ja ma mõtlen päeva peale tagasi või loen. Viimati lugesin "Rehepappi". See on hea raamat, selline muhe. Muhe lugemine. Ja kuskile igasse päeva mahub mu pisikene palve. Selleks pole kindlat aega ega kohta. See võib juhtuda ükskõik mis olukorras. Näiteks kui teed on libedad, tuleb autorooli istudes meelde, et üks väike palve kuluks praegu hädasti ära.
Ingel teile kaasa!”
