Maria Listra Erakogu

“Kui vähegi võimalik, ärkan umbes kell kümme.

Tõmban jalga mustad dressid ja teen kaerahelbeputru. Veega, sest piimaga tundub see liiga rammus. Viimasel ajal olen hakanud kohvi peale üle minema, kuigi tee tegemine on mulle alati rohkem meeldinud. Missugune segu peab tõmbama kolm minutit, neli või viis… See on ju huvitav! Kohvile valad kuuma vee selga ja nägemist!

Selle aasta esimene pool oli mul hullumeelne. Käisin müüjana tööl ülikoolilinnaku poes, kus müüakse kõike, mida üliõpilastel vaja läheb, pliiatsitest dušigeelini. Mulle meeldis. Aga kaks tundi sinna, kaks tagasi, metrooga ja rongiga – nagu Tallinna ja Pärnu vahet vooriks! Ma lõpetasin selle ära.

Mulle meeldib, et London on liberaalne koht, ja kui sa just alasti ringi ei kõnni, ei pane sind keegi tähele. See pole mingi Stockholm, kus on nii, et kui sul seda või seda seljas pole, koli minema!

See sviiter, mis mul praegu seljas on, põder on peal, on pretensioonitu, odavast kohast ostetud, aga vastupidav. Ma tunnen ennast selles hästi.

Kui teised on tööle läinud ja plats puhas, ootavad järge jooga ja lauluharjutused. Kirjutan oma poolilukirjanduslikku blogi, suhtlen sõpradega, loen. (“Anna Kareninat”, mille ostsin öösel kell kolm ühest Londoni lennujaamast, ja keegi läheduses istuv mees vaatas mulle otsa ja ütles: sa oled kas väga kaua oodanud, või on sul veel väga kaua oodata.)

Mul on praegu erakorraline hingetõmbeaeg, joonistan plaane, paber ees. Plaanid on kolmeks kuuks ja viieteistkümneks aastaks. Ma olen andnud endale aasta, et õppida perfektselt ära soome keel. Kolme aasta pärast peab olema selge prantsuse keel. Viie aastaga itaalia keel, ja viieteist aastaga vene keel…

Päev edeneb. Lõuna, söögitegemine. Mingil ajal hakkavad teised koju tulema. Vahel küsivad mu sõbrad, kas ma mõtlemisest ära ei väsi. Ma analüüsin kõik sodiks.

Ma tahan tegutseda, tahan magistrisse minna, aga veel täpselt ei tea, kus ma selle magistri teen. Helsingi Sibeliuse akadeemia on superkihvt, või Saksamaal, Inglismaal...

Mulle meeldib mööda ilma kihutada, aga mulle on oluline, et mul on kodusadam, kuhu ankrusse heita. Tallinn on mu kodu, ja praegu tundub mulle, et mõnda aega tahan olla kodus…

Mu Londoni majanaabrid on harjunud, et vaatan internetist “Ärapanijat”, seda imelikku saadet, mis räägib elust ühes tillukeses riigis, Eestis. Kõige kummalisem tundub neile selles riigis see, et siin nii paljud teavad, kes on Maria Listra! Kuidas see saab olla võimalik?!

Ma ei ütle tavaliselt ei. See suhtumine on saanud alguse draamakoolist, kus ei tohtinud blokeerida, kui mingi ootamatu ülesanne anti.

Olen laulnud kell viis hommikul Tallinnas ööklubi turvamehele “Õllepruulijat”, sest mu sõbrannad ütlesid talle, et ma võin laulda ja ma olin nõus. Turvamees oli rahul, ta filmis selle telefoniga üles, tüdrukud tantsisid taustal.

Ise mõtlesin, jumal, ma peaks ju käituma nagu daam! No aga see veel ei tähenda, et mul kombeid ei ole.

Kui on pidu, siis löön ma ennast üles. Kunstripsmed, kõrged kontsad… Kõik, mis särab, läheb mängu! Eelmises elus olin ma show-girl, suled peas, ja viibutasin jalga!

Ja siis mõtlen ma selle peale, kuidas tänapäeval lavastada ooperit – kuidas see peaks publikule mõjuma, raputama, korda minema. Ooper ei ole ju midagi unist, kivinenut ja igavat, küsimus on ainult selles, kuidas seda lavastada. Kuidas lavastada “Lucia di Lammermoori” või “Traviatat”… Ma kujutan juba ette konkreetseid inimesi, kes… Käed sügelevad, ehk kord tuleb aeg.

Ma istun läpakaga voodis, padjad selja taga, nagu öökull või nahkhiir või tuhkur. Mul on voodis kuus patja.

Magama jään kell kaks või kolm. Aga vabalt võib juhtuda, et viis või kuus, kui satun sõbrannaga juttu ajama.

Ja siis sõidan unes suure rekkaga Usbekistani, kus kohalikud vanamehed maikade väel õues viina võtavad, ja lasen nende kanad aiast välja ja need jooksevad kaagutades minema.

Hommikul, kui üles ärkasin, helistasin sõbrad läbi: Usbekistani! Kohe!”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.