Kohe kell 8 võtan Skaibi teel kõne Soome, kus elab mu vana armastus 1982. aastast. Ta hooldab seal vanu inimesi. Pärast seda hakkan ETVst vaatama seriaali “Holby City haigla”. Ja siis magan kaks tundi veel.

Muide, arhitekt Raul Vaiksoo väidab, et mu elamine on selle koha peal, kus 1912. aastal Johannes Pääsuke filmis, kuidas üks Odessa mees esimest korda Tartu kohal lennukiga lendas. U-tähega…Ütle nüüd... Utotškin. Sergei Utotškin! Vaiksoo rääkis mulle seda Sagritsa juures.

Kodus ma kohvi ei tee. Ei viitsi. Arvan, et kohvi joodi siin viimati siis, kui Priidu Beier mul kaks aastat tagasi soolaleival käis.

Mul ei käi enam külalisi ka. Mul pole viimase kahe aasta jooksul peaaegu keegi külas käinud. Ma ei arvesta sotsiaaltöötajaid, kes käivad vaatamas, ega ma siin midagi ära ei lõhu.

Mu elu on üldse kõvasti muutunud pärast seda, kui ma Kastani tänava korterist välja pidin kolima, kus olin elanud terve elu, 65 aastat.

Alates 11. novembrist 2010 ma enam ei pummelda. Ei tõmba isegi piipu. Päevapealt jätsin maha. Ei, valetan! Ühe korra lubasin endale sigari, suur tahtmine tuli peale. Doktor Margus Punab ütles, et kui ma oma eluviisi poleks muutnud, oleks praeguseks juba ammu maha maetud.

Ega elul ei ole viga. Ma ei kurda. Võib-olla ainult seda, et vanasti oli põnevam. KGB ei aja ka enam taga. Kunagi Vene ajal küsis Enn Tarto mu käest, kuule Matti, miks sa ei emigreeru. Ütlesin, et välismaal ei ole KGBd.

Kunstnik Andrus Kasemaa kinkis mulle 1985. aastal kaks suurt õlimaali. Üks oli 1.80 lai ja teine oli 1.30 korda 90. Ütles, et Matti, saad need endale, kui viid ära ka välivoodi metallsõrestiku.

Võtsin need maalid ja välivoodi endale kunstnike maja juures selga ning hakkasin Kastani tänavale minema. Tänaval seisis sapakas. See oli veel muhk. Ei! See ei olnud muhk, oli uuem!

Tegin ukse lahti ja ütlesin juhile, et vii mind ära. Ta keeldus ja ma hakkasin rusikatega vastu sapaka katust prõmmima. Rahvamalev oli platsis, kutsuti miilits ja mind viidi arestimajja – kolme autoga. Esimeses oli välivoodi võrestik, teises maalid ja kolmandas ma ise. Terve nädalavahetuse olin plate peal, pärast mõistis kohus mulle aasta otsa paranduslikke töid huligaansuse eest. Elasin edasi nagu seni, ainult palka võeti veidi maha. (Olin siis öövaht.)

Pensioniga ma praegu hakkama ei saaks. Elan ju nii, et kui poodi lähen – see on pool kilomeetrit eemal –, tellin takso. Paar korda nädalas käin linnas ja võtan Tsink-Plekk-Panges tainaga kaetud köögivilju ning lasen sinna panna kõiki kastmeid.

Mul on leping Tartu kunstimuuseumiga, et igas kvartalis saavad nad mult kolm tööd. Ja mina saan kultuurkapitalilt toetust 1440 eurot kvartalis. Nii et pole hullu. Läti moodsa kunsti muuseumilt sain ühe töö eest 4500 latti. Paar korda sai selle eest Riia vahet käidud ja mõne päeva pärast oli alles paar latti!

Röövleid pole mul enam käinud, ptüi-ptüi-ptüi, pärast seda, kui ma 2002. aastal kunstnike majas volbriööd pidasin ja hommikul ärkasin, aluspükste väel, riided ja korterivõti kadunud. Läksin koju, vaatasin, uks on lahti. Mul hakkasid käed värisema – nüüd on nad mu Kabakovi ära viinud! Aga olid viinud ainult võõrsõnade leksikoni, Saagpaki inglise-eesti sõnaraamatu ja Eesti entsüklopeedia kuus esimest köidet.

Praegu tahaks endale kangesti üht Tiina Tammetalu tööd – see oli tal “Tähelaeva” saates ka –, aga ta ei taha anda. Kunagi 1993. aastal… Ei, valetan. 1994. aastal olin Tallinna külje all Merihobu kõrtsis tööl – kaks korda päevas jalutasin koeri – ning mulle anti sealt 260kroonised sandaletid, sinine särk ja heledad püksid. Kui Tammetalu mind sellisena nägi,ütles ta, et Matti, mina sulle oma pilte enam ei anna. Mihkel Mutt peaks justkui olema jõukas mees, aga selliseid sandalette nagu minul ta endale lubada ei saa.

Õhtul ma loen. Viimati lugesin “101 lahingut” ja enne seda Katrin Hallase “101 arhitektuuriteost”. Siis vaatan ära õhtuse filmi ja lähen magama.

Mul on ikka ropult vedanud. Mu kollektsioon, mis on varjul ateljees ja ühe mu Tartu sõbranna juures, on veel nii suur, et olen ammuilma surnud, enne kui need tööd ükskord otsa saavad.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.