Lõhun puid, teen pliidi alla tule. Liigutan ennast – mul on hantlid ja kummid, mida ma sikutan. Iga päev!

Siis ma loen. Mul on siin Kruusvalli raamatud. Näete. Tema proosa, tema näidendid. Ja siin on mul üks Lars Noréni tükk, mille nimi on “Vaikne Muusika”. Sellega teen ma tööd. Loen niimoodi vaikselt, tasakene. Loen ja mõtlen, vaatan aknast merd. Jälle loen. Ma olen selle tükiga tegelnud ma-ei-tea-kui-kaua juba. Ja poisid räägivad, et tee see ära!

See on niisugune tükk, mille kohta pole üldse võimalik öelda, et räägi paari sõnaga, milles asi on. See on niivõrd peen asi. Nii põnev ja kummaline ja huvitav, aga kuradi raske. See on metsikult raske. Seal on mitu surma, ja nalja ja vastikuid ja toredaid asju.

Ja poisid ütlevad, hakka juba peale! Mul tuleb aeg-ajalt selline tunne, et hakkamegi tegema. Ja siis ma mõtlen, et ei-ei-ei-ei, ma ei julge veel, ja ütlen, et ootame veidi!

No vaat. Nii ma mõtlen neid asju ja lähen koeraga jalutama. Koer juba teab, et varsti saab mere äärde. Tuleb, passib akna all ja ootab, millal me lähme. Mõnikord käime ühe korra päevas, mõnikord mitu korda, aga käimata ei jäta. Meri on ju kohe siinsamas.

Tuleme tagasi, jälle loen natukene, panen käest ära, viskan pikali. Mõtlen, mis näitlejatega seda võiks teha. Mehed on mul juba valitud, naised veel ei ole. Mehed võiks olla… noh…mis ta oli, Ain…? Mul on nii, et ma võin rääkida täitsa nitševoo I> ja sõbrad ütlevad, et kuule, Mikk, sinuga on ju kõik korras. Aga järgmisel päeval ma ütlen mingi sõna asemel ta-ta-ta-taa ja teised peavad tegema nägu, et saavad aru, mida ma räägin. Oot … ma vaatan … Lutsepp! Üks võiks olla Ain Lutsepp. Lutsepp on hea. Oi kurat, ta on hea! Ja Guido Kangur. Nemad võiksid teha. Ja seda võiks teha näiteks Sagadi mõisas. Sinna ta klapiks, seal oleks ta tipp-topp.

Jaa. Aga need on ainult minu mõtted ja kas sellest kunagi midagi tuleb ka, seda ei tea mitte keegi. Ja see polegi nii tähtis.

Ma pean teile ütlema… Ma ei ole kurb. Ei! Ma olen elu jooksul väga palju teinud. Ma olen jama ka teinud. Noh, sellist, mis on tegelikult võibolla korralikud asjad, aga mitte midagi erilist. Aga selliseid asju, mis tõesti olid midagi, neid on mul ehk ainult paar-kolm. Kruusvalli “Pilvede värvid”. Siis “Antigone”, üleüldse mu teine lavastus, 1967. aastal Noorsooteatris.

Aga nüüd… nüüd ütlevad poisid, et Mikk, hakka tegema, mida sa, kurat, ootad! Nad ütlevad, et kui mul ei tule mõni sõna meelde, siis nemad aitavad. Et kui mina öelda ei saa, siis nemad küsivad: kas niimoodi? Mina ütlen: jah, just niimoodi! Ja siis nad teevad. Nii on see võimalik.

Jah, tükiga töötades see päev läheb. Lõunaks teen endale natuke süüa. Ausalt öeldes, ega ma eriti midagi ei söö. Siin Võsul niisugune asi, et ega poes suurt valikut ei ole.

Te küsite, kas mul üksi igav ei hakka? … Kuidas teile öelda… Vahest ikka hakkab ka. Muidugi. Naine töötab Pärnu teatris. Võiks ju ise ka linna minna, aga parem ma olen siin. Ma saan ju võtta telefoni ja helistada ja me räägime juttu. Mitte pikalt, aga natukene ja mul on kohe jälle parem tunne.

Kell seitse õhtul lähen trenni. Viis korda nädalas käin ma spordisaalis ennast liigutamas. Ma saan seal tasuta käia ja ma pean ütlema, aitäh, suur tänu teile, mehed!

Tulen koju, teen pliidi alla veel veidi tuld. Võibolla söön natuke. Ma tõesti söön vähe. Aga nüüd, jõulude ajal, kui Carmen ja poeg Jan siia tulevad, siis läheb lahti! Ai-ai! Siis ma teen liha ja kartuleid. Vaat see on asi, mis mul hästi välja tuleb! Poiss ütleb ka, tee isa, see tuleb sul nii hea välja! Sellega ma löön kõiki! See on tipp-topp!

Mul ei ole seekord naisele ja pojale teab mis kingitust. Aga nad sõidavad siia ja me oleme koos ja ma teen oma lihavärki ja ütlen salmi – seda ma ka veel oskan. Ja kõigil on hea meel ja see on kõige tähtsam. Mis on mu jõulusoov? Ma tahan, et naise ja pojaga oleks kõik hästi ja see ongi mu jõulusoov. Mitte midagi erilist. Lihtsalt, et oleks mõnus olla.

Magama lähen ma suhteliselt vara. Kui on mõni film, vaatan filmi. Nüüd on Soome teise pealt dokfilm Ingmar Bergmanist. Vaat see on võimas mees. Oi, see on võimas vanamees. Kas ta ei ole juba 86? Ja kuidas ta pea töötab!

Ma kirjutasin talle kunagi, et ta tuleks Tallinnasse ja pakkusin, et teeme koos ühe lavastuse. Ta tänas väga, aga tal ei olnud aega. Oi, see on võimas vanamees. Hiljem oleme veel kirjutanud. Aga me ei ole kunagi kokku saanud. Nii on läinud. Ja see ongi vahva.

No aga meie poisid on ka head. Lutsepp, Üksküla… nad on tõesti head. Ja ma loodan, et võibolla me siiski teeme selle tüki, mine sa tea.

Ma viskan õhtul veel tekstile pilgu peale ja siis ma lähen magama. Võtan enne pool tabletti rohtu ja tunnen, kuidas uni vähehaaval tuleb.”