VEEL ÜKS KINDEL ASI: ”Sõbrad ja toalilled vaatab Olesk regulaarselt üle.”. Ingmar Muusikus

"Päev algab ööst. Öö tähendab minu jaoks seda, et Une-Mati tuleb mulle väga vaevaliselt. Ma pole kunagi arvanud, et "hommik on õhtust targem", ega ka seda, et "hommik toob selguse", nagu ütleb Alexandre Dumas. Ma lihtsalt tahan magama jääda, aga ei saa. Kui ma juba magan (pool kaks öösel) võib teha ükskõik mida, mind häirida ei ole võimalik.

Minu jaoks on hommik umbes kolmveerand seitsme ja poole kümne vahel. Kolmveerand seitse tuuakse Tähtverre ajalehed. Neid on meil tellitud kolm - Postimees, Eesti Päevaleht ja Äripäev. Järgneb ajalehtede lugemine ja mõnikord teen ma abikaasa Sirje Oleskile, kes läheb veerand üheksa tööle, mingit putru.

Meil käib palju külalisi ja üsna sageli jäädakse ka öömajale. Hiljuti praadisin kursusekaaslasele, kes meie juures ööbis, hommikusöögiks härjasilmi. Söök oli juba valmis, kui kursusekaaslane teatas, et muna peaks olema praetud mõlemalt poolt.

Sirje oli pärast seda veendunud, et see kursusekaaslane meie juures enam oodatud ei ole. Ma praadisin ära ka härjasilma teise poole, kusjuures Sirje Olesk ja kursusekaaslane seisid mu selja taga ja õpetasid, kuidas saaks kiiremini. Olgu öeldud - ma võin aegajalt vägagi tolerantne olla -, et see kursusekaaslane on meie majas oodatud ka edaspidi.

Siis algab koristamine. Tuleb ära pesta kohvikruus ja muud nõud ja voodi korda teha. Ma ei saa lubada, et mu korter oleks segamini, kui võõras inimene tuleb. Meil on käinud külalisi juba pool üheksa hommikul. Mõnikord raha laenamas, mõnikord… Ühel hommikul paluti meilt laenuks midagi, mida ma kunagi varem polnud laenanud - pool teeklaasitäit mannat. Seda küsiti Sirje Oleski käest, aga kuna tema selles valdkonnas ei orienteeru, tuli otsida minul. Ma leidsin mannakoti üles, inimene lahkus oma mannaga ja loodetavasti läks tema elu pärast seda paremaks.

Voodi ülestegemise komme on mul sellest, et kuni ülikoolini magasin ma välivoodil ja see tuli igal hommikul kokku panna.

Nüüd järgneb töö arvutiga. Uudised, ilm, probleemid, mis mind huvitavad.

Tähtverre tuuakse post 12-13 vahel, mis tähendab ajakirju või muidu kirju. (Soome kirjanik Ilmari Kianto viskas ajalehed minema, kui  kirju ei olnud.) Siis tulevad telefonikõned ja arvutipost, aga see oleneb suuresti ka päevast.

Pühapäeva keskpäeval on mul pikem telefonivestlus Hando Runneliga. Temaga ei saa varem rääkida, sest ta magab kaua. Teine mees, kellele pole mõtet enne keskpäeva helistada, on Johnny B Isotamm. Kumbki lubab endale helistada ka pärast keskööd, mis on minu arvates maitselage. Lääne reeglite järgi ei ole mõistlik helistada hiljem kui pool kümme õhtul.

Kord kvartalis astub siit kaheks tunniks läbi Tartu ülikooli üldkirurgiaprofessor Ants Peetsalu. Loomulikult peab mul selleks ajaks olema lõunasöök valmis, et Eesti maksasiirdamise isa, professor Peetsalu ei peaks ootama toas või seisma köögiuksel, kuni mina söögitegemist lõpetan. Neil puhkudel kirjutan ma selle päeva Postimehe äärtele, kus on valget ruumi, retsepti, ja märgin üles komponendid, mida mul vaja läheb. Ja käin poes. Kord kvartalis käib siin doktor Jaanus Pikani, kes sööb meil õhtust. Et Pikani on gurmaan, siis ma pean midagi välja nuputama, mis teda üllatab. Saad aru - mitte et ma kelgiksin inimestega, kes meil käivad, vaid ma tahan öelda, et mu külalised on väga erinevad ja nende aeg on piiratud ja see tuleb sobitada minu päeva. Kusjuures – meil ei käida niisama aega veetmas, meil tehakse vaimset tööd.

Sirje Olesk tuleb töölt pool kuus. Järelikult pean ma kell neli hakkama mõtlema sellele, mis ma talle teen. Mõnikord ta sööb seda rahulolevalt, mõnikord mitte. Tema on nõudlikum ja valivam kui mina, sest ta on kasvanud koka peres. Pealegi on ta veendunud, et ma peaksin rohkem laua taga istuma ja kirjutama.

Kiiremini kui poolteist tundi ma süüa ei tee. Juba pannkoogitainas tahab tund aega seista. Kolm munakollast, pool liitrit keefiri, nisujahu, pool teelusikat soodat, pool teelusikat soola. Tainas seisab tund aega ja lõpuks valatakse sisse vahule klopitud munavalge. See on mu ema retsept. Kui ema pakkus neid kooke mu õpetajale Jaak Põldmäele (aasta oli 1978), sõi Jaak neid kiludega ja oli väga rahul.

Kui Sirje Olesk on söönud, siis loeb ta lehte ja ootab seitsmeseid uudiseid. Siis räägitakse meie majas maailma asjad läbi.

Ma ei arva, et ma olen inimpelgur, aga vahel ma tahan, et mind rahule jäetaks. Ma vajan omajagu aega, et olla üksi. Ma ei saa öelda Sirje Oleskile pool kuus, et ma ei viitsinud täna süüa teha, vaata ise, kuidas saad. Nii abikaasale ei öelda! Aga kui ma tahan luua, siis selleks ajaks pean ma olema seesmiselt vaba.

Ükskord sõitsime Tallinnast Tartusse koos dirigent Paul Mägi ja tema abikaasa Gaidaga. Rääkisime Gaidaga ja Paul oli vait. Ja siis ma küsisin Paulilt, et kas meie jutt ei sega sind (tal pidi õhtul olema kontsert). Vastus oli väga lihtne: ma lülitan ennast välja.

Mina sellist kunsti ei valda.

Minult oodatakse raamatut Gustav Suitsust ja mitmeid artikleid. Ma olen kutsutud 12. novembril ühte üliõpilasseltsi esinema ja ma näen oma ettekandega praegu vaeva. Ma ei saa sinna minna rääkima suvaliselt. See loeng võib mul minna kümnesse. Ma teen kõik, et see läheks kümnesse. Sest, nagu ütles Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Rem Blum praegusele professorile Peeter Toropile veerand sajandit tagasi: "Tähtis ei ole see, mida te õpetate, vaid see, milline on teie suhe sellesse, mida te õpetate." Aga see ettekanne võib minna ka kaheksasse. Sest mingit lisaaega pole mul selle ettekande jaoks kuskilt võtta.

On väga suur kunst öelda ei. Kuu aega tagasi vestlesin ma ühe Eesti tippjuhiga, kes on veidi kokku jooksnud ja tahab jälle liikuma saada ja ma soovitasin talle, et olge suurem egoist. Kas see on ilus soovitus, olla suurem egoist? Ei. Aga liberaalses ühiskonnas tuleb mõelda ka endale.

Televiisorit ma ei vaata. Ainuke seriaal, mida ma vaatan, on pühapäevaõhtune Inglise sari “Mõrvad Midsomeris”.

Pärast keskööd, kui avatakse Eesti ajalehtede internetiversioonid, loen need kõik üle ja võin Sirje Oleskile rääkida kõige uuemaid uudiseid.

Ja siis polegi enam vaja muud, kui veel ainult vaikust ja meelerahu ehk nagu soovib August Sang:

Heldelt olgu kõikidega

Töö ja rõõmu sõber uni!”

Filoloogi seitse ametit

Peeter Olesk ütleb enda kohta, et ta on ennekõike filoloog, kõike muud selle kõrval. Ta on olnud Tartu Ülikooli õppejõud, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor, EV kultuuri- ja haridusminister, rahvastikuminister, TÜ Raamatukogu direktor, Riigikogu liige. Praegu kirjutab raamatut Gustav Suitsust.