ELU ÜHES PÄEVAS: Peeter Ristsoo
"Varane tõusmine mulle ei meeldi, aga tõusta ei ole probleem. Mul on voodi kõrval äratuskell, kuid ärkan tavaliselt ise, kuue - poole seitsme paiku.
Millal ärkan, sõltub sellest, kui kaua öösel üleval olin. Kui sellisel kellaajal tõusen, tähendab, et läksin magama öösel umbes kell üks. Ma ei ole selline inimene, kes vajaks palju und.
Igal hommikul ärgates on mul hea meel, et olen elus. Mul on süda haige, sellepärast pean päeva väga aeglaselt alustama. Muidu võib see mulle halvasti lõppeda.
Mul on olnud kaks infarkti ja üks insult. Lisaks kannatan ma raske südamelaienemise all. See on selline haigus, kui süda hakkab lihaskudet kasvatama ja teeb seda sissepoole ehk hävitab iseennast. Kõik see tähendab, et pean palju puhkama. Mis teistel võtab tund aega, selleks kulub minul kolm tundi.
Kui ennast hästi tunnen, teen pärast ärkamist isegi kergeid harjutusi. Ma ei söö hommikuti eriti, pole isu. Näksin ainult.
Riiete valmispanek võtab hulga aega. Minu jaoks on nauditav, kui oma särgi kenasti ära triigin, see paneb päeva justkui paika.
Ametlik tööaeg välisministeeriumis, kus ma olen poliitika planeerimise osakonnas vanemreferent, algab pool üheksa ja kestab kella viieni. Täpselt sellest kellast selle kellani ma tööl ei viibi. Ja juhtub, et vahel jõuan töölt koju alles pärast keskööd.
Elasin varem Kalamajas ja jalutasin sealt hommikuti tööle. Mulle meeldib jalutada, aga see koormus muutus minu jaoks liiga rängaks. Siis õnnestus mul saada koerter Maneeži tänavale. Korter pole suur, aga mulle piisab. Ka teisele korrusele, kus elan, jaksan trepist ronida. Tööle jalutan nüüd kodust kümmekond minutit.
Paljud joovad hommikuti kohvi. Mulle pole kohv kunagi meeldinud, ma ei joo seda üldse. Tööle tulles astun läbi Viru Keskuse Toidumaailmast ja ostan sealt topsi šokolaaditükkidega vaniljejäätist. Söön seda nagu väike laps – ning jäätis ergutab mind ja teeb meele rõõmsaks nagu teistel kohv.
Töö meie osakonnas kujutab endast selliste rahvusvaheliste olukordade uurimist ja analüüsi, mis võiksid Eestile olulised olla. Ma ei tea öelda, kas me oleme selles alati edukad, aga vähemalt me tegeleme sellega.
Töö tähendab põhiliselt mitmesuguste materjalide (võib öelda, et välisajakirjandusega olen ma Eesti omast rohkem kursis) lugemist.
Kuid tegelen ka palju tõlkimisega. Kuna riigitöö on tagasihoidlikult tasustatud, teen seda lisaks vabakutselisena. Tõlgin näiteks ametlikku kirjavahetust, ettevõtete majandusaruandeid. Saan pakkuda väga kvaliteetset teenust, eriti mis puudutab tõlget eesti keelest inglise keelde.
Vähemalt meie osakonnas ei ole kommet käia koos lõunat söömas. Minul on lõunaks kaasas kaks hommikul ostetud õuna. Kui ma rohkem sööksin, teeks see mind laisaks. Lisaks ei saa ma seda endale kaalu pärast lubada. Korrralikult teen süüa või lähen sööma õhtul.
Minu töölaud asub välisministeeriumi 7. korrusel. Sealt avaneb vaade Estonia ja vanalinna peale. Päikeseloojangud, eriti suvel, on sealt erakordselt ilusad. Ma näen Toompead, Tallinna lahte, Naissaart.
Loojang on hoopis teistsugune kui tänaval kõndides, tänaval ei ole see pooltki nii ilus. Juba nende loojangute pärast tasub ministeeriumis tööl käia.
Olen suur Eesti patrioot. Mulle meeldib mu töö tegelikult väga. Ma saan iga päev Eesti asja arendamiseks natukene midagi ära teha. Ma olen Eestisse kolimisegagi väga rahul, sest saan elada oma rahva seas. Minu elu siin on olnud väga huvitav. Lisaks olen ma tundma õppinud paljusid meeldivaid naisi.
Süüa teha meeldib mulle väga, erinevaid asju. 90 protsenti ma improviseerin. Ma tõesti naudin seda, kui saan nädalavahetusel oma lemmiknaisterahvale rooga valmistada. Ja temale meeldib minu tehtud sööki süüa.
Kahjuks armastan ma väga süüa liha, korralikku rasvast praadi, mis ei ole südamele sugugi hea. Kuid õnneks meeldib mulle väga ka kala, mis on kasulik. Kui ma Eestisse tulin, olid minu jaoks üllatavad kaks asja. Kodu-Eesti naiste suur seksuaalne aktiivsus. Ja teiseks, et Tallinnas, mis asub ometi mere ääres, on nii vähe saada kala. Kui välja arvata räim, mis on minu meelest ka väga hea kala, ei ole siin üldse kala müügil.
Contrary to popular belief ei joo ma iga päev õlut. Olen rohkem nädalalõpunautija ja seltskonnas jooja. Ka võtsid südameprobleemid õlleisu ära. Suitsetan ma samuti ainult siis, kui õlut joon. Meie suitsunurka välisministeeriumis satun näiteks kord kuus.
Oma täiskasvanud elus olen veetnud palju aega kõrtsis. Kõrtsielu mulle meeldib. Kuid praegu ei jää selleks töö kõrvalt enam aega ega energiat. Ka pole minu jaoks Tallinna kõrtsides enam midagi uut. Mõnikord käin ikka väljas: Eesti Majas näiteks või Kulleris, mis asub linnavolikogu keldris, sest mõlema omanikku tunnen hästi. Valli baar on ka üks koht, kust õhtu tihti peale hakkab. Eriti siis, kui seal mängib pillimees.
Tegelikult teen õhtuti tihti tööd. Ma olen ka suur lugeja ja telekavahtija. Armastan Ameerika krimisaateid ("Räpane Macky" jt), need on viimasel ajal väga heaks läinud, ja filme.
Kui mõni käib suusatamas või kalal, siis mulle on kõige mõnusam lõõgastumise viis esinemine. Lapsest saadik olen sellega tegelenud, etendustes mänginud. Siin mängisin viimati paar suve tagasi Rakveres "Baltoscandalil" ühes etenduses peaosa.
Sama on ka igasuguste telesaadetega. Kui mõni ei suuda mind nende pärast muul alal tõsiselt võtta, siis – f*** them, if they don’ t get the joke!".
