Kui tegemist on argipäevaga, on maja minu ärkamise ajaks juba mõõdukalt tühi, ainult must pärsia kass Kessi luurab ringi. Kessi on ilmselt kolm aastat vana – täpselt ei tea, sest mu vanemad võtsid ta hooldekodust. Ma pesen end ja panen kohvi üles.

Vahepeal ei joonud ma kohvi üldse. See hakkas tervisele. Nüüd olen saavutanud sellise distsipliini, et joon ainult hommikul ja päeval ning piirdun kahe-kolme tassitäiega. Teen täiesti tavalist filtrikohvi, aga mitte mingist Soome või Rootsi röstist, vaid Itaalia omast siiski. Juurde söön šokolaadi ja mõned võileivad. Ilma šokolaadita ma, tuleb öelda, lihtsalt ei saa –  on tunne, et aju vajab seda. Tavaliselt söön bitterit, mis on hästi tume ja kallim kui tavaline – tahvel maksab 15 krooni ringis. Olid ajad, mil sõin tahvli šokolaadi päevas, aga viimasel ajal olen oma doosi mõnevõrra vähendanud ja seda mitte niivõrd rahalise kokkuhoiu pärast kui seetõttu, et kippusin juurde võtma. Vaat niiviisi.

Kuna olen sotsiaalselt väga erk inimene, kuulan raadiost kindlasti uudiseid – seda nii eesti kui vene keeles. Erilist huvi pakub mulle kõik, mis puudutab Egipust, Iisraeli, Liibanoni.  Ma pean Lähis-Ida geopoliitilises mõttes väga tähtsaks piirkonnaks, kus võib alata vähemalt suur regionaalne sõda, mille kõige apokalüptilisem väljendus oleks tuumarelva kasutamine. Olen optimist, aga samas ka pessimist. Nii Iisrael kui ka Araabiamaad on selleks sisemiselt valmis juba ammu.

Keskhommik on parim aeg millegi kirjutamiseks. Ma kirjutan käsitsi ning olenevalt juhtumist eesti, vene, saksa või inglise keeles – kulturoloogilisi ja poliitilisi artikleid meeldib kirjutada eesti keeles, aga väga spetsiifiliste egüptoloogiliste tekstide jaoks sobib saksa keel paremini. Töötan oma kabinetis, mida täidavad erialased raamatud, Lähis-Ida kaardid ja papüürusele maalitud Nofreteted. Muumiaid ei ole, sest ma ei usu, et suudaksin hauakambrist ära röövitud laibaga ühes toas olla – ei, ei, ei. Muumia oleks, kuidas nüüd öelda, müstiliselt kahjulik tervisele.

Enne väljaminekut söön lõunat, milleks on piim või keefir, tomatisalat oliiviõliga ja mõned rasvased vorstid (neid võiks vähem olla). Kuna mul juhiluba pole – ja õige ka, et ei ole, ma olen niivõrd hajameelne inimene –, sõidan linna marsruuttakso või bussiga nr 114. Sõit kestab 30-40 minutit ja varem lugesin ma sel ajal erialaseid artikleid või sirvisin mõnd raamatut, aga kahjuks mõjus see mu nägemisele ja ma distsiplineerisin end nii, et ma ei tee sõidu ajal mitte mi-da-gi.

Kui mul ei ole ees mõnd loengut või raadiointervjuud, käin linna jõudes läbi Teaduste Akadeemia raamatukogust, kus uurin erialast kirjandust – ja mitte ainult ei uuri ega laenuta, vaid ka tellin! Näiteks eile sain rahvusvahelise laenutuse osakonnast kirja, et mulle on saabunud kaks raamatut välismaalt – palun tulla ja tasuda postitasu! Üks raamat on saksakeelne “Egiptuse viimased templid” ja teine “Berliin ja antiik”. See räägib, kuidas nüüd öelda, Mesopotaamia tsivilisatsioonide retseptsioonist Saksamaal umbes sada aastat tagasi ning muinasida kultuuride mõjust Saksa omaaegsele poliitikale – väga põnev. Ma pean need läbi tudeerima ühe oma artikli jaoks ja loodan neid kasutada ka oma giiditöös.

Peale Teaduste Akadeemia raamatukogu istun üsna tihti Narva maanteel Petersoni kohvikus, kus on elav klaverimuusika ja saab rahulikumalt olla. Joon teed ja vaatan ajalehti. Kodus käib mul ainult venekeelne ajaleht Molodjož Estonii, mis on juba aastaid väga lojaalne võimudele. Siis lähen mõnda ajalehetoimetusse, kus ma kõiki tunnen – enamasti Eesti Päevalehte või Ekspressi – ja hakkan tööle. Mulle meeldib töötada toimetustes, sest kodus mul internetti ei ole ning neid disktette ma alles õpin panema. Toimetused on ka selle poolest head, et mu artiklid kipuvad olema liiga pikad ja liiga keerulised, nii et ma saan need asjad toimetajatega kohe kohapeal ära klaarida.

Minu päev linnas lõppeb kella kümne ja kaheteistkümne vahel õhtul. Lähen koduteel läbi veel Norde Centrumi Rimist, kust ma ostan alati kindlaid toidukaupu ning jälgin suure huviga, mis kassaaparaat näitab. Mind on selles poes juba kuuel või seitsmel korral üritatud üle maksma panna, mõnel puhul isegi kuni viie krooniga. Koju jõudes vaatan veidike telekat – uudiseid, filme või sporti. Sporti vaatlen ma seejuures kui kaasaegsete gladiaatorite etendust ja mind huvitavad  a i n u l t  tippjalgpall, tipphoki või vormel-1, sest need on kõige kvaliteetsemad – mängijate tehnika on parem ja panused suuremad. Samas rõhutaksin, et näiteks Tour de France'i ma ei vaadanud üldse. See oli minu jaoks tuim sõtkumine.

Magama jään tavaliselt ühe-kahe vahel öösel. Kui on olnud füüsiliselt raske ja pingutav päev, tuleb uni ruttu, aga muidugi on juhtumeid, kus on ka raskem uinuda. Mõnikord mõtlen veel, et peaksin hakkama käima jõusaalis, aga midagi  t õ s t m a  ma seal loomulikult ei hakkaks – ei, ei, ei. Ma olen juba välja vaadanud, mida ma teeksin: tallaksin jalgratast. Ühe korra olen ma jõusaalis juba käinud ka, aga siis polnud mul õigeid riideid kaasas. Võtsin mantli maha – sall jäi kaela – ja sõtkusin. Kõik vaatasid mind kuidagi imelikult, et mingi hull.