Järgnevad tavapärased argised hommikutoimetused, sööme mannaputru moosiga ja nädalavahetustel pannkooki.

Ja kuna oleme kõik tööinimesed, siis neli päeva nädalas käib meil hoidjatädi – päästeingliks kehastunud tädi Kaia. Kui Kaia tuleb, lehvitab Lukas meile rõõmsalt “daa-daa!”, mis annab märku, et oleme vabad ja võime minna.

Lukas ja tädi Kaia on Tiskre peal juba tuntud näod – nad kogu aeg laulavad ja naeravad koos. Ja naabrid küsivad imestades, et kas lapsehoidja võib tõesti olla selline?!

Lähen tööle, mis tähendab seda, et laskun alumisele korrusele (mu endised tööruumid teisel korrusel on okupeerinud laps).

Istun laua taha, panen peale Fred Jüssi loodushääled ja vaatan merele. Mu aknast ei paistagi midagi muud kui ainult loodus ja meri. Vastan e-kirjadele, uurin, kui kaugele on jõudnud projektid, milles oleme kokku leppinud. Hommikud on mul tegusad.

Enne last võisin ma 6.50 hoogsalt meile saata, teades, et vastused tulevad alles kolme tunni pärast. Suhtlengi enamasti meili teel, ja mõnda inimest, kellega olen koostööd teinud aastaid, näiteks paari tõlkijat, pole ma veel kordagi nägupidi näinud.

Suvel laieneb mu töökontor terrassile ja võib julgelt öelda, et oluline osa ideedest on just siin alguse saanud. Aga nagu kõige heaga siin ilmas, on võimalik ka supervaatega ära harjuda. See muutub loomulikuks ja märkad seda alles siis, kui keegi sellele tähelepanu pöörab, või ehk selle puudumist, kui pead mujale kolima.

Ükskord tegid siin roostikus oma moeajakirja jaoks fotosid moekunstnikud Gerly Tinn ja Riina Põldroos ning ohkisid ja ähkisid – issand, siin on ju võimatu tööd teha!

Mul on ühenaisekirjastus, mis tähendab, et olen oma valikutes ja otsustes vaba. Mul ei ole plaanimajandust, mul ei istu keegi seljas, et sa pead tegema nii ja nii palju raamatuid. Teen nii palju, nagu jõuan ja tahan, põhiline, et oleks huvitav! Päeval, kui laps magab, teen väikse suusatiiru. Kui ma pärast kolme kilomeetrit tunnen, et veel olen elus, siis hakkab igasugu huvitavaid ideid ennast ilmutama. Kui suusarada läbi, tunnen, nagu oleks ei tea millega hakkama saanud.

Lugesin kusagilt maailma kõige õnnelikumast inimesest, kes elas üksipäini kuskil kaugel mägedes ja ei suhelnud kellegagi.

Mis viga nii õnnelik olla, kui ühtki segavat ja ärritavat faktorit pole.

Kunst seisneb ikka selles, kuidas olla õnnelik inimeste keskel selles praeguses segases ja muutuvas maailmas.

Paar korda nädalas käin linnas, planeerin kohtumised kõik nendele päevadele. Kontor asub meil rahvusraamatukogus väikeses raamatupoes Muusa. See on mu linna lemmikpaik, kuhu sisse astudes haarab mind seletamatu õhin, tunnen ennast nagu väike tüdruk, kes saab oma poodi mängida.

Kuna mu praegust elustiili iseloomustab kõige paremini sõna “rutiin”, sest see käib väikese lapse turvalisuse ja vajadustega paratamatult kaasas, siis rutiiniks on ka õhtune kodus olemine. See on ausalt öelda mu lemmikaeg. Teeme koos miskit mõnusat süüa ja mu vanem poeg Georg, kes on juba kuusteist, otsib vahel välja oma vanad autod ja mängib väikese Lukasega peitust ja otsib klotse taga.

Ma ise otsin ka neid klotse taga, käin lõputult trepist üles ja alla, kui Lukas seda tahab. Kõik käib väikese dirigendi taktikepi järgi. See on parim alandlikkuse ja kannatlikkuse kool, mida välja võib mõelda. Samas pole midagi suuremat õnnest, mida pakuvad terved ja õnnelikud lapsed.

Kui ma millestki puudust tunnen, siis ehk ainult sellest, et saaks vahel lihtsalt olla ja lugeda, mis meeldib. Ma loen ju palju – töö pärast. Sest aeg on selline, et kõik muudkui kirjutavad, tekste tuleb kirjastustele hunnikute viisi. Ma ei jõuagi kõigile vastata ja tunnen ennast sellepärast vahel kehvasti, sest tean, mida see kirjutajale tähendab, aga praegu pole lisaaega ka kusagilt võtta. Aga seda aega pole ma veel leidnud, et võtta kätte Õnnepalu “Mandala” ja lihtsalt mõnuleda.

Just täpselt meie maja ette loojub päike. See on selline vaatepilt, mida sõidetakse autodega linnast vaatama.

Lukas laulab veel omaette voodis – neid laule, mida nad tädi Kaiaga päeval on õppinud. Ja siis saabub vaikus.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.