Elu ühes päevas: Tõnis Kasemets
“Ma ärkan tavaliselt kell seitse. Naine ütleb, et aeg on tõusta ja nii ärkangi. Esimese asjana lippan duši alla. Isegi kui ma tahaks duši all rõõmsalt vilistada, siis see ei õnnestu, sest olen hommikuti ikka üsna unine. Vestlen natuke lastega, müran koeraga, kui tal tuju on. Mul on saksa lambakoer, temasugused väga palju lähedust ei otsi, nii et vahel näen teda alles õhtul.
Uni läheb mul ära alles kohvikus, kuhu jõuan enne kaheksat. Poiss läheb samal ajal koolibussiga kooli, naine viib tütre lapsehoidja juurde ja sõidab tööle. Naine sai just tööd kinnisvarafirmas. Ta on hea suhtleja, usun, et tal läheb seal väga hästi.
Kohvikus tellin tassi kohvi ja omleti. Muna meeldib mulle väga. Kodu läheduses on kolm kohvikut, mida kordamööda külastan, olenevalt tujust. On Starbucks, sealne kohv meeldib kõige rohkem. Siis on ühe Itaalia linna järgi ehitatud kohvik, Belaggio. Kolmas kohvik on ühe Saksa päritolu naise oma, tal on oma saiatööstus. Ta läheb kella neljaks hommikul tööle ja hakkab küpsetama. Seal saab ikka õiget saia, mitte mingit täispuhutud asja.
Kohvikus mõtlen päevaplaani välja. Ajalehti ma kohvi kõrvale ei loe, pole kunagi eriti lugeja-vend olnud. Kohvikutes istuvad inimesed on enamuses nägupidi tuttavad, aga ma ei suhtle seal kellegagi. Mitte et ma morn või tige oleks, aga ei meeldi, kui hommikul unise peaga kellegi küsimustele vastama peaks.
Niisiis, pärast esimest kohvi hakkan ärkama. Sõidan tööle. Mul on väike ehitusfirma. Kontorit mul ei ole, liigun autoga objektilt objektile. Sõidan Audi A6-ga – mugav, vastupidav, vaikne ja korraliku stereoga. Audisid pole siin palju, aga ei peagi olema, sest siin pole sellist nähtust, et miski on pop ja siis peab see kõigil olema. Pole nagu Hollywoodis, et peab väike koer kaenlas olema või et tänavu on Audi moes, järgmisel aastal Chevrolet. Kedagi ei huvita, kas või mis on moes, ainult enda mugavus loeb.
Jalgsi ei käida Ameerikas üldse. Võibolla ainult suurlinnades, aga sealgi eelistab enamik taksot. Ma ei ela ka kesklinnas, vaid Chicago põhjaservas, nii et mul pole üldse küsimust, kuidas liigelda. Sõidan autoga päevas … umbes 250 kilomeetrit, noh, nii 100-150 miili. Olen korralik liikleja, vahest 5-10 miili läheb üle kiiruselimiidi. Linnas kupatama mind ei kutsu, liiga palju mõtteid on peas. Autoraadios mängib tavaliselt rock, vahel pop või kantri.
Kliente ma otsima ei pea, nad leiavad mind ise – aastatepikkuse vaevaga olen usalduse ära teeninud ega pea oma firmat reklaamima. Objektidel ma ise tunkedes ringi ei sebi, olen rohkem järelevaataja. Töötajaid on hetkel kolm, vahel ka viis-kuus, kõik on eestlased. Aga ei maksa arvata, et ma Eestist siia tulnud õnneotsija tööle võtaks. Mitte mingil juhul! Ma ei saa riskida sellega, et palkan kellegi, kel pole tööluba. Samas ei taha ka firmat suuremaks ajada. Mõte on ju kogu aeg võidusõidul. Põhimõtteliselt 70 protsenti ajast mõtlen, kuidas vormelit seadistada, kuidas leida uusi sponsoreid, mis trikke teha, et kiirem olla.
Enne lõunat teen trenni. Sõidan kaks tundi jalgratast. Rattasõitu on vaja, et võhma treenida ja kaalu säilitada. Kaal, st võimalikult kerge olla, on väga tähtis, seepärast söön korraga vähe. Praegu kaalun 150 poundi, see on siis 70 kilo. Kiirtoitu ma ei söö üldse, olen üsna valiv. Võtan väikse liha-, kala- või kanaroa, oleneb tujust. Toitumisharjumused ongi üks suuremaid erinevusi, kui võrdlen praegust elu kümne aasta tagusega.
Pärast lõunasööki keskendun põhitööle ehk asun autot timmima. Selle peale läheb üle poole päevast. Vormel seisab mul linnas ühes garaažis. Mässan seal üksinda, taustaks muusika. Uudiseid ma ei kuula ega loe. Mind ausalt ei huvita, mis maailmas sünnib. Kui keegi ütleb, et näe, mis juhtus, siis võtan teadmiseks, aga ega hiljem ei mäleta küll.
Auto kallal tegutsen üksinda, sest nii väikse budget’i juures on mul võimatu täiskohaga mehaanikut palgata. See paneks põntsu. Seepärast on põhireegel võimalikult palju ise teha, raha kokku hoida. Neli-viis tundi autot putitades mööduvad kiiresti. Kuna asi mulle nii väga meeldib, siis igav ei hakka. Pähkleid närima või suitsu tegema ei pea.
Praegu, kus hooaeg on läbi, ma just iga päev garaaži ei satu. Kuna taas võistelda saan, seda ei teagi – on lootus, et saan mõnes teises sarjas kätt proovida. Enda võistlusklass on selleks aastaks läbi, aga ma usun, et saan tänavu veel võistelda. Asi ei ole rahas. Ma ei tee võidusõitu raha pärast. Asi on adrenaliinis.
Mul on suur kaustik, kus on kirjas, millal mingi detail sai vahetatud. Igal jupil on oma eluiga, pean selle kindlasti tükk aega enne ärakulumist välja vahetama. Mitte et surma kardaks, lihtsalt ei tohi lubada endale katkestamist. Tehnilise rikke tõttu olen katkestanud ainult ühe korra, tänavu San Joses (31.juulil – toim.) ja siis ka sellepärast, et käigukang läks pooleks. Selle peale poleks küll tulnud, et nii võib juhtuda. Praegu võib öelda, et selle katkestamise nahka läkski sarja üldvõit, sest etapi esikoht annab 35 punkti, mul jäi üldvõidust puudu 17. Ebaõnn. Eks ma põen ka, sest esikoht oleks väga palju asju tasuta andnud. Näiteks Champcari etapile Mehhikosse oleks võistlema saanud – üldvõitjale siis selline eelis. (Champcar on USA tugevaim vormelisari – Kasemetsa unistus – toim.)
Koju jõuan kuskil kuueks. Vaatan posti läbi. Arved, tšekid, vahel mõni tehnikaspordiajakiri. Elektronposti kontrollin ehk ainult korra nädalas. Ma ei ole üldse kompuutriinimene. Kui teised võidusõitjad harjutavad arvutisimulaatoriga, siis mina ei suudaks sel viisil isegi üht ringi läbida. Ma ei saa nii, et ma ainult näen kurvi. Minu puhul on kogu asi seotud kehatundega, nii-öelda sabakondis kinni.
Süüa teeme naisega koos. Õhtusöök on meie peres põhiline toidukord. Mulle meeldib eriti väljas liha küpsetada. Õhtusöögi aeg oleneb sellest, kas pojal on õhtul trenn. Kui on, siis jõuame sööma alles kaheksaks. Poeg tegeleb ujumisega. Kui ta sündis, siis arvasin, et ehk võiks temastki vormelisõitja saada, sestap panime talle Ayrton nimeks. Nüüdseks olen ümber mõelnud – ei tahaks talle sellist elu. Las tegeleb ujumisega või kergejõustikuga, need on alad, kus talent määrab rohkem kui raha ja elu on selle võrra õnnelikum ja lihtsam.
Oleme oma majas elanud aasta aega, nii et üks unistus on täitunud. Majapidamistöid ma ei tee küll üldse. Õnneks sõimata ei saa, sest naisele väga meeldib ise toimetada. Mina lihtsalt istun ja vaatan eikuhugi ja mõtlen eimillestki. Lõõgastun. Arutan naisega, ka minna kinno – seda juhtub nii paar korda kuus – või ööklubisse – seda juhtub veel harvem. Pojaga mõtleme, mida nädalavahetusel teha – kas läheks lõbustusparki või Chicago kesklinna laevaga sõitma. Lobisen koeraga – tema on ju päeval üksi kodus - uurin, mitu kitse või koiotti ta pidi aiast ära ajama. Vahel luban endale kange kokteili. Õlle ja veini peale raha ei raiska. Mulle õlu ei meeldi. Kusele ajab.
Suur telekavaataja ma ei ole. Noh, kui on mõni hea film või spordiülekanne, siis küll. Magama jään kesköö paiku, kui viimased komöödiaseriaalid on vaadatud. Jay Leno ja teised. Seda ei juhtu kunagi, et mingi muremõte une ära ajab. Seks aitab alati. Nii kui pea vastu patja läheb, uinun."
