Üllar Kerde Foto: Arno Mikkor

“Hommikul ärkan kell 6.30. Eesti aja järgi oleks kell 4.30. Päris raske oli nii varase ärkamisega harjuda. Aga mis seal ikka. Lähen ajan poisid ka üles. Elan Moskvast nii 115 kilomeetri kaugusel Kaširas. Miljonilinna kõrval on see muidugi nagu väike küla, aga meie mõistes ikka täitsa korralik linn.

Täpsemalt on mu elupaik ühes vanas pansionaadihoones, linnast seitsme kilomeetri kaugusel metsas. Lisaks elavad pansionaadis veel paar noort treenerit ning ka Moskva oblasti pealt kokku kogutud tosin 2000. aastal sündinud korvpallipoissi. Neid ma siis äratan. Teen ukse lahti, ütlen vaikselt – äratus.

Venemaal on veel alles vana hea komme vanemat inimest kuulata ning mitte vastu vaielda. Ma ei karju nende peale, räägin rahulikult. Poisid kuulavad mind ja teevad, mis ütlen. Ärkavad, kus nad pääsevad. Keegi vastu ei punni.

Kell seitse on hommikusöök. Meil pansionaadis on oma söökla. Mis seal rääkida, vene naised teevad ikka vägevalt süüa. Hommikul pakutakse tavaliselt putru ja võileibu.

Kell 7.30 saadan poisid bussiga linna kooli. Kui mul on linnas asju ajada, lähen nendega kaasa. Või lähen üksi jala läbi metsa. Väga mõnus.

Aga tihtipeale tuleb käia Moskvas. Siis istun kell 7.13 väljuva elektrirongi peale ja sõidan poolteist tundi Moskvasse. Seal sõidan veel pool tundi metrooga Krõlatskoje linnajakku, kus asubki Dinamo peamaja. Autoga ma ei sõida. See oleks puhas hullumeelsus. Moskvas on tohutud ummikud. Mul kuluks autoga sinna sõiduks, ma arvan, neli-viis tundi. Parem sõidan ikka rongi ja metrooga.

Vahel jään pärast seda, kui poisid on kooli sõitnud, koju paberitööd tegema. Mul on toas seina peal selline suur paber, kus kirjas, mis kõik on vaja päeva jooksul ära teha. Tööd on hullumeelselt palju.

Olen ikka mõelnud, et minu vanuses üldiselt elus suuri pöördeid enam ette ei võeta. Tuttavad ütlevadki, et ega ma päris terve mõistuse juures pole, kui sügisel Venemaale läksin. Ega vist ei ole, jah.

Aga samas, ei kujuta ette, et kellelgi me treeneritest saaks elus olema niisugune võimalus, nagu mulle on osaks saanud – ehitada päris nullist üles korvpalliakadeemia.

Ühest küljest, tõesti, oli Heino Enden see, kes mind Moskva Dinamo inimestega kokku viis. Heino on Venemaa korvpallis tuntud inimene. Aga eks ma olen isegi aastakümneid korvpalliringkondades liikunud ja tegutsenud. Mind tuntakse. Võeti ühendust, räägiti plaanidest, küsiti, kas olen nõus. Ma olin, kuigi mul polnud tegelikult õrna aimugu, mida täpselt ma tegema hakkan.

Moskva Dinamo meeste korvpalliklubi, mis pärast mõne aasta tagust pankrotistumist üritab uuesti suurklubiks kosuda, tahab rajada korvpalliakadeemia. Midagi sellist, nagu oli kunagi Tallinna Spordiinternaatkool (TSIK), aga üksnes korvpalli kallakuga.

Paari aasta pärast peaks akadeemias palgal olema paarkümmend treenerit ja treeningutel umbes kümme korda rohkem lapsi kui praegu. Minu töö ongi kõike seda korraldada.

Lisaks Kaširale peaks korvpalliakadeemia filiaalid tulema Komimaale Uhta linna, Krasnodari ja Jekaterinburgi. Ja loomulikult Moskvasse. Plaanid tunduvad ulmelised. Aga ega väikselt ei maksa Venemaal midagi teha.

Kell 14.45 on pansionaadis lõunasöök. Selleks ajaks on poistel, kes õpivad kõik ühes klassis, tunnid läbi ning buss on nad linnast koju toonud. Neil on elu ikka väga hästi korraldatud. Söök on prii, elamine, mänguvorm… mitte millegi eest ei pea nende vanemad maksma.

Pärast sööki on pool tunnikest puhkust. Siis viib buss poisid linna tagasi. Trenni. Ma pole otseselt nende treener. Olen treenerite treener ning klubi noortetöö juht. Aga no loomulikult käin ja vaatan, kuidas neil läheb. Aitan, kui vaja.

Poisid on vahvad. Paar kutti on juba ligemale kaks meetrit pikad. Venemaal ikka jagub seda materjali, kellest mängumehi kasvatada.

Siin olles olen mõelnud, et Eestis oleks kah vaja asju suurelt ette võtta. Tõsiselt ja põhjalikult. Kui sageli kulutatakse meil aega ja energiat vaid selleks, et leida põhjus, miks asju mitte teha.

Sellest, et olen eestlane, pole mul küll mingeid probleeme olnud. Vahel, kui linnas turul käin, tulevad inimesed ligi, teretavad nagu head külalist ja pärivad, kuidas meil Eestis ka läheb. Nad tunnevad ju aktsendi järgi kohe ära, kust ma selline pärit olen.

Kell kaheksa on pansionaadis õhtusöök. Küll me kokad teevad hästi süüa. No Vene köök ongi suurepärane. Mina ei jõua tavaliselt kõike, mis ette antakse, ära süüa. Poisid söövad muidugi kõvasti.

Pärast õhtusööki võivad nad tund aega arvutis olla. Aga ainult tund. Siis toovad nad oma arvutid minu kätte ning lähevad ise magama. Kell kümme on öörahu.

Mina teen veel paar tundi kirjatööd. Kindlasti helistan koju.

“Meil tuli lumi maha,” ütlevad kodused. “Aga meil, siin Moskva taga, sadas esimene lumi juba oktoobris maha,” ütlen vastu. Hingel on kohe hea, kui olen saanud omadega rääkida.

Muidugi raske on ka. Pere on Eestis, mina rabelen kusagil Moskva külje all. Aga samas, mõtlen ma, on ikka pagana huvitav. Ja kirjutan oma järgmise päeva tööd suurele paberile seinal.

Vahel vaatan telekast mingit action-filmi. Tavaliselt miilitsatest. Tähendab, politseinikest. Siin on nüüd ju ka politsei. Kella kaheteist-ühe paiku vajub silm kinni.

Ega ma enne uinumist suurt muust ei mõtle kui selle peale, et kas ma kõik need tööasjad, mis paberile suurelt kirja panin, ikka jõuan ära teha.”